Teise maailmasõja algus

Uue sõjani viinud vaenutegevus sai alguse 1932. aastal Aasias, kus Jaapan vaevles suures toorainepuuduses. Samal ajal kasvas sealne rahvaarv kiiresti. Lahenduseks peeti ühe Hiinale kuuluva piirkonna hõivamist, et hankida sealt loodusvarasid ja põllumajandustooteid Jaapani kasvava rahvastiku toitmiseks. Esialgu ei suutnud Hiina valitsus Jaapani sissetungile mingit vastupanu avaldada ja seetõttu algas otsene sõjategevus alles 1937. aastal. Lõplikult ei suudetud Hiina vastupanu murda, kuid Jaapani agressiivsus tegi murelikuks Nõukogude Liidu juhid. Neil oli meeles 20. sajandi alguses puhkenud konflikt, milles keiserliku Venemaa väed olid Jaapanile alla jäänud. Seetõttu kiirustas Stalin sõlmima Nõukogude-Hiina mittekallaletungilepingut, et kindlustada oma julgeolekut Aasias.

Euroopas sai uue sõja avalöögiks Hispaania kodusõda aastatel 1936–1939. Kodusõja ühe leeri moodustasid vabariiklased, kelle seas valitsesid suured erimeelsused. Vastaspoolel seisid Saksamaa ja Itaalia laadis diktatuuri pooldavad sõjaväelased eesotsas kindral Fransisco Francoga. Kodusõja osapooled said toetust teistelt riikidelt. Nõukogude Liit toetas vabariiklasi (täpsemalt kommunistide leeri), Saksamaa ja Itaalia aga sõjaväelasi. Viimastele jäigi lõpuks võit ning Francost sai Hispaania diktaator, ehkki nime poolest säilis kuningavõim. Tagantjärele on Hispaania kodusõda nimetatud uue maailmasõja peaprooviks Euroopas.

Müncheni lepingust, millega lääneriigid tegid Saksamaale olulisi järeleandmisi, oli Nõukogude Liit kõrvale jäänud ning Stalini umb­usk Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa suhtes süvenes. Tema ettekujutust, et Saksamaa läheb sõtta eelkõige lääneriikide vastu, kippus Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa järjekindel lepitamispoliitika kõikuma lööma. Ähvardas võimalus, et sõja korral peab hoopis Nõukogude Liit üksinda Saksamaale vastu seisma. Selleks polnud Punaarmee sugugi valmis.

Paraku taipasid varsti ka lääneriikide liidrid, et Hitler ei piirdu üksnes 1938. aastal Müncheni lepingus tehtud järeleandmistega, vaid tahab palju enamat. Peagi haaras Hitler kogu Tšehhoslovakkia ja osa Leedust oma kontrolli alla. Itaalia okupeeris Albaania.

Põhilised vaidlused käisid ümber Poola, mille iseseisvust püüd­sid Ühendkuningriik ja Prantsusmaa kindlustada Nõukogude ­Liidu abiga. Viimane aga esitas läbirääkimistel ränki nõudmisi, eel­kõige vabadust toimida Ida-Euroopas, sealhulgas Baltimaades, oma huvide kohaselt. Nimelt leidis Stalin, et Baltimaade lähe­nemine Saksamaale on Nõukogude Liidu suhtes vaenulik tegu. Ühendkuningriik ja Prantsusmaa ei soovinud sellise ennekuulmatu nõudmisega leppida ja läbirääkimised jäid venima.

Samal ajal otsis Stalin kontakte ka Hitleriga. Kumbki nägi teises küll vaenlast, kuid polnud tol ajal veel valmis omavaheliseks sõjaks. Seevastu Poola küsimuses langesid nende huvid kokku. Hitler soovis Poola kiiret vallutamist, et saada seejärel vabad käed rünna­kuks läänes. Stalin pidas Poolat Nõukogude Liidu huvipiirkonnaks. 23. augustil 1939 sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa vastastikuse mittekallaletungilepingu, mida allakirjutanud minist­rite järgi tuntakse Molotovi-Ribbentropi paktina (MRP). Lääneriikidele tuli see halva üllatusena, kuna nüüd võis oodata Saksamaa rünnakut eeskätt nende vastu.

Paraku sisaldas MRP veel üht osa, millest maailma avalikkus mi­dagi ei teadnud. Lepingu salajase protokolli ehk lisakokku­leppega jagasid Saksamaa ja Nõukogude Liit kogu Ida-Euroopa mõjusfääri­deks, kus nad lubasid teineteise huvidesse mitte sekkuda. Saksamaa sai suurema osa Poolast, aga Soome, Baltimaad, Ida-Poola ja Bessaraabia piirkond Rumeenias läksid Nõukogude huvisfääri.

Hitleri sissetungi Poolasse 1. septembril 1939, vaevalt nädal pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist, peetakse Teise maa­ilmasõja alguseks Euroopas. Kui paar nädalat hiljem tungis ida suunalt Poolasse ka Punaarmee, oli juba ilmne, et selle taga peab olema mingisugune Saksa-Nõukogude lisakokkulepe, millest rahvus­­vaheline üldsus ei tea. Umbes kuu ajaga oli Poola alistatud ning Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ära jagatud. Ühend­kuningriik ja Prantsusmaa olid lootnud, et nende poolt lepinguga tagatud Poola julgeolek on juba iseenesest piisav Hitleri peatamiseks. Tegelikult ei soovinud nad Saksamaaga sõdida ega võtnud Poola abistamiseks midagi ette.

Samal ajal hakkas Nõukogude Liit survet avaldama ametlikult neutraalsetele Baltimaadele ja Soomele, nõudes õigust rajada neis maades oma sõjaväebaasid. Leedu, mis algse salaprotokolli järgi pidi jääma Saksamaa mõjusfääri, läks uue lisakokkuleppe kohaselt samuti Nõukogude Liidule. Soome ja Baltimaad olid olnud sõjaliselt tähtsad piirkonnad juba Vene impeeriumi jaoks ja Stalin leidis, et Balti riikide neutraalsus ohustab Nõukogude Liidu julgeolekut.

Poola allveelaev Orzel põgenes sakslaste eest Tallinna ning Eesti võimud ei suutnud seda kinni pidada ja allveelaev pääses ka Eestist minema. See aga andis Stalinile veel ühe ettekäände, et Balti riikidele oma tahet peale suruda.

Läbirääkimisi nn baaside lepingu (ametlikult vastastikuse abistamise pakti) üle peeti väga kitsas ringis ja avalikkust sellest ei teavitatud. Lepingud Nõukogude Liidu sõjaväebaaside rajamise kohta Eesti, Läti ja Leedu territooriumile kirjutati alla 1939. aasta septembris ja oktoobris. Tänapäevani pole päris selge, kas tollased valitsused teadsid läbirääkimiste ajal MRP salaprotokollide olemas­olust, millega nad olid määratud Nõukogude Liidu mõjusfääri. Igal juhul olid kõik kolm Balti riiki läbirääkimiste ajal ­tugeva surve all ning võimalusi neile soodsa lahenduse saavutamiseks nappis.

Erinevalt Baltimaadest ei nõustunud Soome Nõukogude Liidu sõjaväebaaside rajamisega oma territooriumile. Seepeale alustas Nõukogude Liit Soome vastu sõjategevust. 1939. aasta novembrist 1940. aasta veebruarini kestnud Talvesõjas saavutas Soome Punaarmee üle mitu olulist võitu. Nõukogude juhtkond oli Soome vastupanuvõimet alahinnanud ega suunanud sinna piisavalt sõjajõude. Edule vaatamata oli selge, et niisugune ebavõrdne võitlus ei saa kuigi kaua kesta. Nõukogude Liit kartis, et Ühendkuningriik ja Prantsusmaa võivad asuda Soomet abistama. Seega olid mõlemad pooled valmis läbirääkimisteks ja sõlmisid 1940. aasta märtsis rahu. Nõukogude Liit sai endale mitmed alad Ida-Soomes ja õiguse rajada Soomesse sõjaväebaase. Järeleandmistest hoolimata säilitas Soome riikliku iseseisvuse.