Esimese maailmasõja järgse poliitilise süsteemi – Versailles’ süsteemi – peamiseks eesmärgiks oli sõja kaotanud riikide poliitiline allasurumine, et nood ei saaks enam Euroopa julgeolekut ohustada. Iseäranis käis see Saksamaa kohta. Kui aga Saksamaal tuli võimule natsionaalsotsialistide sõjakas diktatuur, muutis see kogu senist poliitilist korraldust Euroopas ning sundis demokraatlikke suurriike Saksamaaga arvestama.
Saksamaa ja demokraatlikud lääneriigid
Pärast võimuletulekut saatis Hitler laiali Saksa poliitilised parteid, tõrjus eemale oma peamised võistlejad ja saavutas täieliku võimu. See andis talle vabad käed ka välispoliitikas ning Saksamaa hakkas järjekindlalt eemalduma Versailles’ rahulepingu tingimustest. Uuesti kehtestati üldine sõjaväekohustus ja asuti taastama sõjatööstust. Sestsaadik hakkasid Saksamaa relvajõud kiiresti kasvama.
Prantsusmaa ja Ühendkuningriik reageerisid Saksamaa sammudele vaoshoitult. Valitsustel oli meeles Esimese maailmasõja kogemus, mil Euroopa riikide omavaheline ebasõbralikkus ja järeleandmatus viisid sõja puhkemiseni. Kui Saksamaa selgesti näitas, et ei kavatse enam alluda Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi survele, muutsid ka nood oma varasemat suhtumist ning eelistasid rahustamist, järeleandlikkust ja kokkuleppimist. Toonaste riigijuhtide seas püsis lootus, et kõigest hoolimata on Hitler läänelik poliitik, kes mõistab jõudude tasakaalu vajalikkust ega lähe oma ähvardustes üle kriitilise piiri. Lisaks pidid demokraatlikud valitsused arvestama oma valijate arvamusega, kellele poleks sõjaks valmistumine sugugi meeldinud.
Seega hakkasid ka lääneriigid alates 1930. aastate keskpaigast varasemat rahvusvaheliste lepete süsteemi rikkuma. Näiteks nõustus Ühendkuningriik Saksa laevastiku taastamisega Läänemerel. Sisuliselt tähendas see, et Ühendkuningriik loobus oma kontrollist selles piirkonnas ning mõjuvõimu jagasid omavahel ära Saksamaa ja Nõukogude Liit. Kui Hitler paigutas Saksa väed Prantsusmaa piiriga külgnevatele aladele, kus varem oli sõjajõu hoidmine keelatud, ei teinud Prantsusmaa ja Ühendkuningriik tema takistamiseks midagi. End karistamatuna tundev Hitler ühendas 1938. aastal Saksamaaga Austria, tugevdades sellega Saksamaad veelgi. Austerlaste jaoks polnud see tol ajal kuigivõrd negatiivne sündmus, kuna kahe maa kultuuritaust oli lähedane. Pealegi oli Austria pärast Esimest maailmasõda ise ühinemist taotlenud, ent toona olid võitjariigid keeldunud seda lubamast.
1938. aasta sügisel sõlmisid Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Itaalia ja Saksamaa Münchenis neljapoolse kokkuleppe, millega Saksamaa võis okupeerida ehk hõivata sakslastega asustatud piirkonna Tšehhoslovakkias. Selle järeleandmisega lootsid Prantsusmaa ja Ühendkuningriik Hitlerit lepitada ja uue sõja puhkemist ära hoida. Paraku aga tähendas see lääneriikide lõplikku taganemist põhimõttest, et ka väikeriikidel on õigus olemas olla. Tagantjärele on Müncheni lepingut ja Hitlerile tehtud järeleandmisi palju kritiseeritud. Tuleb siiski meeles pidada, et tollased poliitikud lähtusid oma otsustes varasemast kogemusest, milleks oli Esimese maailmasõja kiire puhkemine, ilma et oleks jõutud tegelikke läbirääkimisi pidada.
Tugeva juhtkonna kiituseks
Lord Darlington ohkas jälle. [---] „Me oleme kriisi tulipunktis. [---]
Inimesed kannatavad. Lihtsad, väärikad inimesed kannatavad kohutavalt. Saksamaa ja Itaalia on asja käsile võtnud ja omal maal korra majja löönud. Nagu arvatavasti omal kombel ka need neetud enamlased. Vaadake, koguni president Roosevelt ei ole kartma löönud ja on astunud oma rahva huvides otsustavaid samme. Aga mis meil toimub, Stevens? Aasta kulub aasta järel, aga paremaks ei lähe mitte midagi. Me ainult arutame ja vaidleme ja lükkame edasi. Iga vähegi asjalik ettepanek kaotab oma mõtte selle aja jooksul, mil teda arutatakse kasvõi ainult pooltes ettenähtud komiteedes. [---]
Võtame näiteks Saksamaa või Itaalia, Stevens. Vaadake, milleks on suuteline tugev juhtkond, kui tal lastakse tegutseda. Neile ei loe tuhkagi sellised mõttetused nagu üldine valimisõigus. Kui maja põleb, siis ei hakka te ju kodakondseid võõrastetuppa kokku kutsuma, et terve tund aega arutada tule kustutamise erinevaid võimalusi, on ju nii? Kunagi võis see kõik ju väga kena olla. Kuid praegune maailm on väga komplitseeritud. Ei saa ju nõuda lihtsalt inimeselt, et tal oleks piisavalt teadmisi poliitika, majanduse, maailmakaubanduse ja kes teab mille vallas veel. Ja milleks talle see kõik?”
Kazuo Ishiguro. Päeva riismed. Tallinn, Eesti Raamat, 1994.
Nõukogude Liit ja lääneriigid
Nõukogude Liit ajas lääneriikide suhtes kahepalgelist välispoliitikat. Ühest küljest taotleti traditsioonilisi riikidevahelisi suhteid, et saavutada nõukogude võimu tunnustamist ja elavdada kaubavahetusega Nõukogude Liidu kiratsevat majandust. Samal ajal pidi enamlaste ideoloogia kohaselt Venemaal alguse saanud tööliste riigipööre levima üle maailma, nii et lõpuks tuleksid igas riigis võimule kommunistid. Seepärast püüdis Nõukogude Liit kõikjal toetada kohalikke kommuniste, kes õõnestasid demokraatlikke valitsusi ja sepitsesid riigipöördekatseid. Mõistagi tekitas selline tegevus lääneriikides Nõukogude Liidu suhtes umbusku.
Esialgu ei kiirustanud lääneriigid Nõukogude Liidu tunnustamisega (näiteks Ameerika Ühendriikide tunnustus saabus alles 1933), kuna lootsid valgete naasmist võimule, nii et nad saanuks tagasi kunagi Vene keisririigile antud laenud. Kui aja jooksul selgus, et enamlaste võim jääb püsima, tuli nendega paratamatult suhtlema hakata. Pealegi tähendas Saksamaa ja Itaalia (ning Kaug-Idas ka Jaapani) tugevnemine jõudude tasakaalu ohtlikku muutumist kogu maailmas. Seda loodeti tasakaalustada Nõukogude Liidu tunnustamise ja toetamisega. Seega – järeleandmiste tegemine Saksamaale sundis lääneriike järeleandmistele ka Nõukogude Liidu suhtes. Kui Saksamaa, Itaalia ja Jaapan astusid Rahvasteliidust välja, võeti Nõukogude Liit sinna vastu. Vaatamata Rahvasteliidu jõuetusele sõjaliste konfliktide lahendamisel, parandas liikmelisus tunduvalt seni tõrjutud Nõukogude Liidu olukorda. Kuulumine Rahvasteliitu võimaldas vahetumat suhtlemist lääneriikidega ja senisest suuremat osalemist rahvusvahelises poliitikas.
Nõukogude Liit ja Saksamaa
Natsionaalsotsialistide võimuletulek 1933. aastal halvendas Saksamaa ja Nõukogude Liidu suhteid. Hitleri ebamõistuspärase juudivaenu tõttu oli kommunistlik süsteem talle ideoloogiliselt vastuvõetamatu. Kogu enamlaste võim oli Hitleri meelest üks suur juutide vandenõu ning Nõukogude Liidu peamiseks sihiks Saksamaa hävitamine. Teiseks vastasseisu põhjuseks oli sakslaste eluruumi idee, mis Hitleri ettekujutuses pidi hõlmama ka Nõukogude Liidu Euroopa osa.
Ka Nõukogude Liit tajus natsionaalsotsialistlikus Saksamaas ilmselget ohtu. Stalin teadis, et Nõukogude armee ei suudaks Saksamaad tõrjuda, veel vähem rünnata. Seetõttu püüdis ta lääneriikide seas partnereid leida ja niiviisi Saksamaale vastukaalu tekitada. Stalin lähtus kommunistlikust õpetusest, mille järgi pidid kapitalistlikud riigid (seega Saksamaa ja lääneliitlased) paratamatult omavahel sõtta astuma. Seda aega kavatses Stalin kasutada Nõukogude Liidu sõjaväe tugevdamiseks, et siis sekkuda lääneriikide ja Saksamaa omavahelisse sõtta ning kutsuda Euroopa riikides esile enamlaste riigipööre. Erilise tähelepanu all olid Ida-Euroopa maad, mis varem kuulusid Vene keisririigi koosseisu. Stalini meelest pidid need jääma Nõukogude mõjusfääri ja ta tegi suuri pingutusi, et vältida Saksamaa mõju suurenemist nendel aladel. Oma julgeoleku kindlustamiseks sõlmis Nõukogude Liit mittekallaletungi- ja vastastikuse abistamise lepingud Prantsusmaa, Tšehhoslovakkia jt riikidega. 1932. aastal sõlmiti mittekallaletungileping ka Eesti ja Lätiga. Leedu oli selle sõlminud juba varem.
Diktatuurimaad ja Eesti
Pärast 1924. aasta kommunistide riigipöördekatset suhtus Eesti Nõukogude Liitu suure umbusuga. Kõigi Balti riikide poliitikud tajusid Nõukogude Liidu poolset ohtu, kuid tõsiselt võetavat kaitsekoostööd nende vahel paraku ei kujunenud. See oli kasulik Nõukogude Liidule, mis polnud huvitatud lähinaabrite koostööst ja püüdis seda ära hoida, pakkudes omalt poolt julgeolekulepinguid igaühele eraldi. Seoses Hitleri võimuletulekuga soovis Nõukogude Liit veelgi enam Baltimaid oma mõjusfääri haarata, saavutamaks niiviisi suuremat vastukaalu Saksamaale.
Tartu rahulepingu järgi oli Eesti neutraalne riik ning juhindunud traditsiooniliselt, juba Vabadussõjast saadik, Ühendkuningriigi poliitilisest eeskujust. Kuid alates 1935. aastal sõlmitud Saksamaa ja Ühendkuningriigi vahelisest laevastikukokkuleppest polnud mõeldav, et sõjalise konflikti korral tuleks Ühendkuningriigi laevastik Eestile appi, nagu see oli juhtunud Vabadussõjas.
Eesti ebakindlus oma riikliku turvalisuse pärast langes suures osas kokku teiste Balti riikide ja üldse Ida-Euroopa väikeste rahvusriikide julgeolekumuredega. Asudes kahe sõjaka suurvõimu, natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja stalinliku Nõukogude Liidu vahel, tundis enamik Ida-Euroopa maid ennast suuremal või vähemal määral ohustatuna. Enda turvalisuse kaitsmiseks sõlmisid nad mitmesuguseid omavahelisi lepinguid ning taotlesid häid suhteid Saksamaa ja Nõukogude Liiduga, lootes sel moel tulevikus sõjast kõrvale jääda.
Waltari mõtteid Eesti ja Läti valikutest
Ka Eestis ja Lätis võis kogu nende iseseisvuse kestel täheldada teatavat umbusklikkust ja tõredust Saksamaa vastu, mis on mõistetav, kui meenutada, et nad pidid oma vabaduse lunastamiseks relv käes võitlema ka Saksamaa vabatahtlike väekoondise vastu. Laiades ringkondadeski peeti kahest halvast Venemaad ehk siiski natuke paremaks. Nõukogude Liiduga püüti siiralt arendada rahumeelseid suhteid ja jõuda vastastikuse mõistmiseni. Arvati, et 1926. aastal Leedu ja 1932. aastal Eestiga sõlmitud mittekallaletungi leping muudab riikidevahelised sõbralikud suhted püsivaks. [---] Arvati, et Balti riikide iseseisvuse parim tagatis on tüliküsimused Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, seetõttu peeti poliitiliselt esmatähtsaks säilitada Nõukogude Liiduga sõbralikud suhted ja vastastikune mõistmine. Edendati majandus- ja kaubandussidemeid, üritati arendada vastastikuseid kultuurisuhteid, korraldati reise Nõukogude Liitu, intelligents oli vaimustuses Nõukogude Liidu kirjandusest ja teatrielust. Taustal säilis teatud ettevaatlikkus ja umbusk.
Mika Waltari. Tõde Eestist, Lätist ja Leedust. Tallinn, Varrak, 2008.
Poliitilised ideoloogiad kultuurielus
Demokraatiate ja diktatuuride ideoloogilised vastuolud ei piirdunud üksnes poliitikaga, vaid peegeldusid kogu tolleaegses ühiskonna- ja vaimuelus. Valdav osa kirjanikke ja kunstnikke kaitses demokraatia ja inimväärikuse põhimõtteid. Kuid leidus ka üksikuid äärmuslikult meelestatud haritlasi, kelle arvates võis mõtteviisi ja korra kehtestamiseks kasutada vägivalda. Enamik leidis siiski, et iseäranis just kultuuriinimesed peaksid vastu seisma igale loomevabaduse piiramise katsele, mida võimud või poliitilised ideoloogiad ette võtsid.
Üldiselt umbusaldasid totalitaarsed režiimid kõikjal haritlasi ja loovisikuid, kuna neid oli raske veenda lihtsameelsete ideede või labaste loosungitega. Seetõttu eelistasid totalitaarsed võimukandjad traditsioonilist ja realistlikku kunsti, mis sobis nende ideoloogiatega ja mida sai kasutada propagandas. Sellise suhtumise tõttu muutus avangardistlik kunst kõikjal vaimse vastupanu sümboliks ja omandas tahes-tahtmata totalitarismivastase tähenduse. Lääne-Euroopas tähendas see eelkõige vastuseisu Hitleri ja Mussolini režiimidele ning seeläbi sümpaatiat kohalike kommunistide suhtes. Tegelikult aga polnud ka kommunistid avangardismist huvitatud, kuna juhindusid Nõukogude Liidus toimuvast, kus stalinlik režiim piiras üha enam loovust ja vaba eneseväljendust. Paraku polnud lääne haritlastel kerge mõista nõukogude režiimi tõelist palet, sest tegemist oli suletud riigiga, mis pealegi teadlikult püüdis endast luua edumeelset pilti. Näiteks kutsus Stalin isiklikult kuulsaid lääne kirjanikke ja ühiskonnategelasi Nõukogude Liitu külastama. Nende heaolu eest hoolitseti väga tähelepanelikult, ent samal ajal neid ka valvati märkamatult, kuid rangelt. Nii võisid külalised kohtuda ainult kindlaksmääratud isikutega ega saanud aimugi inimeste tegelikust elust. Koju naasnult rääkisid paljud neist vaimustusega Nõukogude Liidus valitsevatest vabadustest ja majanduslikust õitsengust. Nii polnudki üllatav, et mitmed Lääne-Euroopa vabameelsed kunstnikud (näiteks sürrealistid) ja kultuuritegelased, kes püüdsid vastanduda ühele totalitaarsele režiimile, tundsid samal ajal poolehoidu teise suhtes.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Kuidas tuleks suhtuda demokraatlike ja diktatuuririikide omavahelisse koostöösse? Kas see tuleks täielikult hukka mõista või on see teatud asjaoludel õigustatud? Põhjenda oma arvamust. |
|
2. |
Selgita, kuidas muutis Hitleri võimuletulek Saksamaal Nõukogude Liidu rahvusvahelist mainet ja positsiooni. |
|
3. |
Selgita, miks tundsid Ida-Euroopa väikesed rahvusriigid 1930. aastatel muret oma julgeoleku pärast. |
VAHEKOKKUVÕTE • Arengud kultuuris, pinged ühiskonnas 1920.–1930. aastatel
- Marie Curie avastatud radioaktiivsus ja Albert Einsteini loodud relatiivsusteooria seletasid uuel viisil universumi ehitust ja panid aluse kvantfüüsikale. Psühhoanalüüs ja uued filosoofilised suunad koos sõjakogemusega mõjutasid modernistlikku kirjandust ja avangardkunsti.
- Muutused majanduses esitasid väljakutseid haridusele ja ühiskondlikele tavadele. Naised hakkasid üha enam osalema ühiskondlikus elus. Kino, lööklaulud ja tantsuklubid said igapäevase meelelahutuse osaks.
- Iseseisva Eesti kultuurielu oli elav ja mitmekesine ning arenes ilma piiranguteta. Riiklikult kanti hoolt rahvusteaduste eest. Vähemusrahvustel oli oma kultuuriautonoomia.
- Suur majanduskriis (1929–1932) pani proovile paljude riikide majanduse ja poliitilise korra. Saksamaal tulid võimule natsionaalsotsialistid eesotsas Hitleriga, kuid äärmuslikud jõud kogusid populaarsust ka mitmetes teistes riikides. Eestis oli majanduskriisi tagajärjeks Konstantin Pätsi riigipööre ja vaikiv ajastu.
- Hitler hakkas ette valmistama uut sõda eesmärgiga taastada Saksamaa varasem olukord Euroopa juhtiva riigina. Sõjaks valmistus ka Nõukogude Liit Stalini juhtimisel. Lääneriigid eelistasid järeleandmisi ja lepitamispoliitikat. Ida-Euroopa riigid olid sunnitud laveerima Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ning püüdsid oma julgeolekut kindlustada mittekallaletungilepingute abil.
KES ON KES?
MIS JA MILLAL?
|
1918 |
|
|
1919 |
|
|
1922 |
|
1923 |
|
1925 |
|
1926 |
|
1929 |
|
1931 |
|
1932 |
|
1933 |
|
1934 |
|
1935 |
|
1936 |
|
1937 |
|
1938 |
|
