Pärast Teist maailmasõda kannatas Euroopa suurte purustuste käes. Paljud linnad ja asulad olid varemetes, eluks vajalikud süsteemid hävitatud. Ka inimkaotused olid enneolematult suured – üle 60 miljoni hukkunu, sajad miljonid vigastatud ja töövõimetud, sõjapõgenikud ja võõrastesse paikadesse küüditatud, kodutud ja heitunud. Kõikjal valitses terav esmatarbekaupade (toit, rõivad, peavari) puudus.
Ehkki ka Teises maailmasõjas olid olemas ametlikud võitjad ja kaotajad, oli hävitustöö nii suur, et tekkis küsimus, kas võit oli seda väärt. Klassikalise arusaama kohaselt on sõjapidamise üheks eesmärgiks võidu korral aineliste väärtuste (n-ö saagi) saamine ja oma mõjuvõimu laiendamine. Nüüd aga polnud võitjatel „saaki” kuskilt võtta, sest kaotajate laastatus oli kõikehõlmav ja ka võitjad ise raskelt kannatada saanud. Seetõttu tunnetati sõja mõttetust teravamalt kui kunagi varem. Üheks Teise maailmasõja õppetunniks peetaksegi olulisi muutusi mõtteviisis ja maailmavaates, mis sellega kaasnesid.
Maailmarahu ohustajad
Senisest paremini mõisteti, et rahu ohustavad eelkõige agressiivsed äärmusideoloogiad, nagu fašism, natsionaalsotsialism ja kommunism, mille jaoks sõda ja vallutused on mõjuvõimu laiendamise loomulikud vahendid. Niisugused ideoloogiad leiavad toetajaid eelkõige kriitilistes oludes, näiteks poliitilise ebaõigluse või majandusliku surutise tingimustes. Euroopas oli selle ilmseimaks näiteks Saksamaa, mis pidi taluma põhjendamatult karmi kohtlemist Esimese maailmasõja võitjariikide poolt, alandavaid rahutingimusi ning lääneliitlaste, peamiselt Prantsusmaa soovi kätte maksta. See tekitas omakorda sakslastes soovi vabaneda tingimustest, mida nad tajusid ebaõiglusena. Lisandusid majanduskriisist tingitud raskused, mis tõid kaasa ülikõrge tööpuuduse ja paljude inimeste vaesumise. Väljapääsu puudumine, vimm, meeleheide ja ülekohtu tunnetamine pakkusid soodsat pinnast äärmuslikele ässitustele ning sillutasid teed natsionaalsotsialistide võimuletulekule. Samasugused tingimused – sõda, kaos, äärmine vaesus ja näljahädad – valitsesid Venemaal enamlaste võimuhaaramise ajal. Ka Itaalia olukord oli fašismi esilekerkimisel sarnane, ehkki mitte nii kriitiline, samuti oli Itaalia mõju maailmapoliitikas märksa väiksem.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et Teise maailmasõja põhjuseks olid Esimese maailmasõja tulemused. See tähendab, et sõja vallapäästmise eest ei kandnud vastutust üksnes Saksamaa ja Nõukogude Liit, vaid ka demokraatlikud lääneriigid oma erihuvide, esialgse sekkumatuse ja omakasupüüdlikkusega. Kuid erinevalt 1920. aastatest olid nood pärast Teist maailmasõda varasemast kogemusest mõndagi õppinud ning valmis oma vigu tunnistama.
Sõjakurjategijad kohtu ees
Juba sõja kestes mõistsid liitlased, et neil tuleb otsustada, milliseks kujuneb Saksamaa positsioon ja areng pärast sõja lõppu. Paraku läks lääneriikide ja Nõukogude Liidu arusaam selles küsimuses teravalt lahku. Põhimõttelise lahenduseni ei jõutudki ning Saksamaa kui terviku saatus jäi lahtiseks. Küll aga suutsid liitlased kokku leppida selles, et natsionaalsotsialistlike sõjakurjategijate üle tuleb korraldada rahvusvaheline kohtuprotsess. See toimuski aastail 1945–1946 Saksamaal Nürnbergi linnas. Samal ajal avaldas Nõukogude Liit oma liitlastele survet jätta tähelepanuta tõsiasi, et sõjale tee avanud MRP teiseks lepingupooleks Saksamaa kõrval oli Nõukogude Liit. Seepärast arutatigi Nürnbergi kohtus ainult natsionaalsotsialistlikke, kuid mitte kommunistlikke sõjakuritegusid.
Masside mõjutamise lihtsusest
Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge oli rahvast lollitada: „Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida oma eluga sõjas, kui parim, mis ta sellest saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu? Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud kerge rahvast kaasa tassida, olgu tegu demokraatia, fašistliku diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste [rahupooldajaid] patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.”
Richard W. Sonnenfeldt. Ma olin Nürnbergis. Tallinn, Tammerraamat, 2010.
Tuumarelv ja selle mõju
Senist sõjalist ja poliitilist mõtlemist muutis ka aatomi- ehk tuumarelva leiutamine ja kasutamine. Õigupoolest olid mitmed seda võimaldavad avastused tehtud sõjaeelsel Saksamaal, ent paljud uuringutega seotud teadlased lahkusid riigist kas omal soovil või natsionaalsotsialistide survel. Paljud neist tundsid muret, et tuumarelv võiks sattuda Hitleri režiimi kätte. Seepärast tegid nad USA valitsusele ettepaneku toetada edasisi uuringuid toimiva tuumapommi loomiseks. Iseenesest oli tuumareaktsiooni kontrollimine ja juhtimine silmapaistev teaduslik saavutus, mis andis inimkonna käsutusse tohutu energiaallika. Kuid esialgu nähti selles peamiselt uut relva ega arutletud kuigi palju tuumaenergia rahumeelse kasutamise üle.
Kuni tuumarelv oli olemas ainult demokraatlikul USA-l, tundus see piisava tagatisena igasuguse edasise sõjaõhutamise vastu. Kuid peagi hakkasid ka mitmed teised riigid (sealhulgas Nõukogude Liit) tuumauuringuid läbi viima ja suutsid peagi ka endale tuumarelva luua. See muutis maailma sõjalise tasakaalu väga hapraks, sest põhimõtteliselt võis iga tuumariik vallandada ülemaailmse katastroofi.
Teisest küljest tegi just tuumarelva olemasolu maailma poliitikutele kiiresti selgeks edasiste sõdade mõttetuse, sest pärast tuumarelva hävitustööd poleks jäänud kaotajaid ega võitjaid. Suuresti selle äratundmise tõttu hoidusid tuumarelva omavad tööstusriigid edaspidi omavahelise sõja alustamisest. Hiroshima ja Nagasaki purustamine on siiani jäänud ainsaks korraks, mil tuumarelva on kasutatud.
USA sõjaväe juhatus otsustas kasutada tuumarelva Teise maailmasõja lõpunädalatel Jaapani alistamiseks. Hiroshimale ja Nagasakile heidetud pommide vahetu hävitustöö oli ennenägematu, kuid selle mõju ulatus ka hilisematesse aastatesse. Plahvatusest tekkinud radioaktiivne saaste kahjustas nii looduskeskkonda kui ka ellu- jäänud inimesi. Tuhanded surid aastaid hiljem kiiritusest põhjustatud haigustesse (näiteks vähki), samuti sündis neis piirkondades ebatavaliselt palju väärarenguga beebisid.
Oppenheimeri mõtteid aatomirelvast
Aatomirelvad on hädaoht, mis mõjutab igaüht maailmas, ja selles mõttes on see täiesti ühine probleem. [---] Usun, et selle ühise probleemi lahendamiseks peab olema täielik arusaam ühisest vastutusest. [---] See on uus valdkond, kus just uudsus ja tehniliste operatsioonide erisused peaksid võimaldama luua ühise huvi, mida võib isegi vaadelda kui uut tüüpi katseprojekti rahvusvahelises koostöös. [---] See ei ole lihtne küsimus ja ma tahan eriliselt rõhutada, et sellega on seotud tohutu suur vaimsuse muutus. On asju, mida me peame väga kalliks, [---] [aga] kui ma räägin uuest vaimsusest rahvusvahelistes küsimustes, mõtlen ma, et [---] on [olemas] veel olulisemad asjad, nimelt sidemed teiste inimestega kõikjal maailmas.
J. Robert Oppenheimer, kõne Los Alamoses 2. novembril 1945. – Kõned, mis muutsid maailma. Tallinn, Pegasus, 2006.
ÜRO loomine ja inimõigused
Selleks, et lahendada tulevikus rahvusvahelisi vaidlusi rahumeelsel teel, loodi USA-s 1945. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, mis pidi asendama varasemat Rahvasteliitu. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärgiks on rahvusvahelise koostöö edendamine maailma rahu ja julgeoleku tagamiseks, aga ka maailma majanduslike, sotsiaalsete ja humaansete probleemide lahendamine.
1948. aastal võeti ÜRO-s vastu inimõiguste deklaratsioon, mis kehtestab iga inimolendi põhiõigused. Kõige tähtsamad neist on õigus elule, vabadusele ja võrdsele kohtlemisele. Selle dokumendi vastuvõtmise ajendiks olid Teises maailmasõjas aset leidnud genotsiid ja teised inimsusevastased kuriteod. Tänapäeval on inimese põhiõigused ja -vabadused sisse kirjutatud enamiku riikide põhiseadusesse, kaasa arvatud Eesti omasse. Et inimõigused on universaalsed ehk üldkehtivad, siis ei saa ükski riik oma territooriumil karistamatult massirepressioone läbi viia.
Inimõiguste ülddeklaratsioon. Preambul
Pidades silmas, et inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus; ja
pidades silmas, et inimõiguste põlastamine ja hülgamine on viinud barbaarsusteni, mis piinavad inimkonna südametunnistust, ja et sellise maailma loomine, kus inimestel on veendumuste ja sõnavabadus ning kus nad ei tarvitse tunda hirmu ega puudust, on inimeste üllaks püüdluseks kuulutatud; ja
pidades silmas vajadust, et inimõigusi kaitseks seaduse võim selleks, et inimene ei oleks sunnitud viimase abinõuna üles tõusma türannia ja rõhumise vastu; ja
pidades silmas, et on vaja kaasa aidata sõbralike suhete arendamisele rahvaste vahel; ja
pidades silmas, et ühinenud rahvaste perre kuuluvad rahvad on põhikirjas kinnitanud oma usku inimese põhiõigustesse, inimisiksuse väärikusse ja väärtusse ning meeste ja naiste võrdõiguslikkusesse ning on otsustanud kaasa aidata sotsiaalsele progressile ja elutingimuste parandamisele suurema vabaduse juures; ja
pidades silmas, et liikmesriigid on kohustatud koostöös Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga kaasa aitama inimõiguste ja põhivabaduste üldisele austamisele ja nendest kinnipidamisele; ja
pidades silmas, et üldisel arusaamisel nende õiguste ja vajaduste iseloomust on suur tähtsus selle kohustuste täielikuks täitmiseks,
kuulutab Peaassamblee käesolevaga välja Inimõiguste ülddeklaratsiooni kui ülesande, mida peavad püüdma täita kõik rahvad ja riigid. [---]
Inimõiguste ülddeklaratsioon: www.ohchr.org/EN/UDHR/Pages/Language.aspx?LangID=est.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTA
|
1. |
Mis oli Nürnbergi kohtuprotsessi peamine eesmärk? |
|
2. |
Kirjelda, kuidas muutis tuumarelvade loomine suhtumist sõjapidamisse. |
|
3. |
Miks loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon? Mis on selle ülesanded? |
