Pärast Teise maailmasõja lõppu jäi Euroopas ainsaks totalitaarseks jõuks Nõukogude Liit. Sõja ajal olid lääneriigid ja Nõukogude Liit ametlikult liitlassuhetes natsionaalsotsialistliku Saksamaa vastu. Samal ajal püsis nende edasiste huvide ja ideoloogiate vahel terav vastasseis, mis pärast sõda veelgi süvenes.
Stalini huvid Ida-Euroopas
Teise maailmasõja ajal sõlmisid Ameerika Ühendriikide president Franklin Delano Roosevelt ja Briti peaminister Winston Churchill Atlandi harta – lepingu, mille järgi ei tohtinud pärast sõda olemasolevaid riigipiire vastu riikide endi tahet muuta. See kokkulepe andis mitmetele väikerahvastele, teiste seas eestlastele, lootust, et pärast sõda on võimalik riiklik iseseisvus taastada. Paraku nõudis Stalin omakorda, et Punaarmee poolt 1939.–1941. aastal hõivatud territooriumid peavad ka pärast sõja lõppu jääma Nõukogude Liidu kontrolli alla, hoolimata kohalike rahvaste soovidest. Kuna USA ja Ühendkuningriik vajasid Saksamaa alistamiseks Nõukogude Liidu abi, otsustasid nad Stalini nõudmisele vastu tulla ning Atlandi hartat eirata. Seeläbi kadus Ida-Euroopa väikerahvastel võimalus oma huvide eest seista.
Vastasseis Poola pärast
Suurimaid erimeelsusi lääneliitlaste ja Nõukogude Liidu vahel põhjustas Poola saatus. Teine maailmasõda oli alanud just Poola iseseisvuse pärast ning Roosevelti ja Churchilli ettekujutuses pidi Poolast pärast sõda saama demokraatlik iseseisev riik. Liitlaste vastuolud tulid selgesti ilmsiks seoses Varssavi ülestõusuga 1944. aastal. Sisuliselt oli ülestõus osa Saksamaa vastasest võitlusest, milles poolakad õigustatult ootasid liitlaste toetust. Kuid Nõukogude Liit käitus ülestõusnute suhtes vaenulikult ning keelas ka liitlaste lennukitel oma lennuväljade kasutamise. Seetõttu oli raske poolakaid abistada ja Saksa väed surusid ülestõusu maha.Pärast seda polnud Poolas enam ühtegi jõudu, mis suutnuks Punaarmeele vastu seista. Roosevelt jäi uskuma Stalini kinnitust, et pärast sõda korraldatakse Poolas vabad valimised – lubadus, mida too ei kavatsenudki täita. Stalini arusaama järgi ohustas iseseisev ja lääne mõjusfääri kuuluv Poola Nõukogude Liidu julgeolekut. Tema meelest valmistusid lääneriigid Nõukogude Liidu ründamiseks ning selleks puhuks oli Poola näol tarvis kaitsvat puhverriiki.
 |  Poola sattumine Nõukogude mõjusfääri kindlustas Nõukogude okupatsiooni ka Baltimaades ja nende taasliitmise Nõukogude Liiduga. |
Vastasseis Saksamaa pärast
Liitlasriigid leppisid kokku, et Saksamaa jagatakse esialgu neljaks okupatsioonitsooniks. Igas tsoonis tagasid korda ja teostasid võimu vastavalt Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit. Tsoonideks jagati ka pealinn Berliin. Jagamise eesmärgiks oli vajadus hoida Saksamaal korda, taastada selle koht rahvusvahelises riikide peres ning aidata sealne demokraatia taas jalule. Õige pea aga selgus, et lääneriikide ja Nõukogude Liidu arusaam sellest ülesandest ei lange kaugeltki kokku. Tingimused Nõukogude okupatsioonitsoonis hakkasid üha enam erinema ülejäänud tsoonide omast.
Lääneriigid, eelkõige Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik mõistsid, et Saksamaad ei tohi jätta oma majanduslike ja poliitiliste probleemidega üksi, nagu oli juhtunud pärast Esimest maailmasõda. See poleks kindlasti kaasa aidanud Euroopa taastumisele sõja tagajärgedest. Veelgi tähtsam oli aga tõdemus, et agressiivne ja sõjaliselt tugev Nõukogude Liit haaraks nõrga Saksamaa kohe oma mõjusfääri. Stalin nõudiski liitlastelt lepet, et Saksamaa maksaks sõjakahjudeks ennekuulmatu summa – 20 miljardit dollarit. Lääneliitlastele meenutas see 1938. aasta kogemust, mil järeleandmised ja kokkulepped Hitleriga olid kaasa toonud üksnes veelgi suuremaid nõudmisi ja lõpuks sõja. Niisuguse olukorra kordumist sooviti tingimata vältida. Seetõttu teatasid lääneliitlased, et nõukogulased saavad reparatsioone nõuda üksnes oma okupatsioonitsoonist, mitte kogu Saksamaalt. Sisuliselt tähendas see, et iga liitlasriik sai oma kontrollitaval alal tegutsemiseks vabad käed ning Saksamaa kippus lagunema.
Järgnevalt tegi Stalin katse tõrjuda liitlased välja Berliinist, mis asus tervikuna keset Nõukogude okupatsioonitsooni. Linna ümber kehtestati blokaad, mis katkestas lääneliitlaste kontrolli all olevate linnaosade varustamise eluks vajalikuga. Ainsaks ühendusteeks jäi õhusild. Berliini blokaadi tõttu oleks peaaegu puhkenud uus sõda. Pärast blokaadi viisid lääneriikide ja nõukogulaste eriarvamused Saksamaa ametliku lõhenemiseni. 1949. aastal kuulutati välja lääne mõjusfääris olev Saksamaa Liitvabariik (Lääne-Saksamaa) ja Nõukogude Liidu kontrolli all olev Saksa Demokraatlik Vabariik (Ida-Saksamaa).
Raudne eesriie Euroopas
Saksamaa lõhenemine tähistas kogu Euroopa jagunemist kaheks vaenulike riikide blokiks. Ühele poole jäi demokraatlik Lääne-Euroopa – suurem osa Saksamaast, Austria, Itaalia, Prantsusmaa, Ühendkuningriik. Teisele poole totalitaarse Nõukogude Liidu mõjusfääris olev Ida-Euroopa – Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria. Lääne-Euroopa jäi demokraatlikuks ja avatuks ning osales jätkuvalt maailmapoliitikas, ehkki varasemast tagasihoidlikumalt. Sealne majandus ja ühiskonnaelu hakkas peagi sõja tagajärgedest toibuma. Ida-Euroopas seevastu olid võimul kohalikud kommunistlikud parteid, mida käsutati Nõukogude Liidust. Viimane püüdis igati takistada demokraatlikke mõjusid oma huvisfääris. Selleks suleti riigipiirid ja loodi hiiglaslikud salapolitsei võrgustikud, mis pidid jälgima inimeste elu ning levitama hirmu ja ebakindlust. Takistati lääneriikidest pärit teabe levikut, meediakanalitesse (ajakirjandus, raadio) ja kooli õppeprogrammidesse viidi sisse kommunistlik propaganda, kogu avalikku informatsiooni tsenseeriti.
Kahe bloki eraldusjoont nimetatakse raudseks eesriideks. Selle all mõeldakse rangelt valvatud riigipiire, aga ka suhtlemise ja kontaktide puudumist või vähesust. Tulemuseks oli kummagi poole moonutatud ja puudulik ettekujutus teisest.
Raudsest eesriidest
Raudne eesriie [---] algas Põhja-Soomest ning ulatus Musta mere rannikuni. 6800-kilomeetrise tõkkejoone moodustasid NSV Liidu satelliitriikide Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeeniaja Bulgaaria piirid, peale selle Nõukogude okupatsioonitsoon Saksamaa idaaladel.
Kontrollpunkt Charlie (Checkpoint Charlie), üks vähestest ametlikest piiriületuspunktidest Ida ja Lääne vahel, oli tõeline külma sõja sümbol ning mitme kuulsa spiooniromaani sündmustiku sõlmpunkt.
Gordon L. Rottman. Berliini müür ja Saksamaa sisepiir 1961–1989. Tallinn, Koolibri, 2010.
Külm sõda
Kokkuvõttes valitses Teise maailmasõja aegsete liitlaste vahel tõsine ideoloogiline konflikt. Oli ilmne, et Nõukogude Liit ei soovi lääneriikidega rahumeelset koostööd ning püüab teiste riikide kommuniste kontrollides laiendada oma mõju nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Arvukatest vastasseisudest ja erinevatest huvidest moodustus otsekui nähtamatu poliitilis-ideoloogiline rindejoon, millest ühele poole jäid demokraatlikud lääneriigid ja teisele poole totalitaarne Nõukogude Liit oma mõjuväljas olevate Ida-Euroopa maadega. 1946. aastal iseloomustas Winston Churchill ühes kõnes seda olukorda kui külma sõda kahe poliitilise leeri vahel. Kujund sai rahvusvaheliselt tuntuks ning tähistas järgnevatel aastakümnetel poliitilist ja sõjalist vastasseisu tuumarelva omavate tööstusriikide, iseäranis Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel.
Külm sõda ei muutunud kordagi otseseks sõjategevuseks suurriikide vahel, kuid ideoloogilises plaanis nägi kumbki pool teises vaenlast. See pingestas tugevasti rahvusvahelisi suhteid ning põhjustas järgnevatel aastakümnetel mitmeid ohtlikke kriise.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Selgita, miks oli Stalin huvitatud Ida-Euroopa hoidmisest Nõukogude Liidu kontrolli all. |
|
2. |
Mida olid lääneriigid õppinud kahe maailmasõja vahelistest kogemustest? |
|
3. |
Iseloomusta üldist poliitilist olukorda mõlemal pool raudset eesriiet. |
Ülesanne 1
Mida tähistab kaardil punane joon läbi Euroopa?
- Raudset eesriiet
- Demokraatlike mõjude leviku piiramist Nõukogude Liitu ja selle mõjusfääri
- Euroopa jagunemist demokraatlikuks lääneks ja kommunistlikuks idaks
VAHEKOKKUVÕTE • Teine maailmasõda
- Teise maailmasõja eellooks peetakse Jaapani sissetungi Hiinasse ja sellele järgnenud sõda. Euroopas valmistasid Teist maailmasõda ette Hispaania kodusõda (1936–1939), Müncheni leping (1938) ja Molotovi-Ribbentropi pakt (1939).
- Aastatel 1939–1941 olid Nõukogude Liit ja Saksamaa liitlased ning jagasid omavahel mõjusfäärid Ida- Euroopas. Saksamaa alistas Poola, Taani, Norra, Prantsusmaa, Luksemburgi, Hollandi, Kreeka ja Jugoslaavia. Nõukogude Liit liitis endaga Baltimaad, Ida-Poola ja Ida-Rumeenia. Soomet Nõukogude Liidul võita ei õnnestunud.
- Aastatel 1941–1945 oli sõjas kaks vastasleeri: ühelt poolt Saksamaa ja Itaalia (väljus sõjast 1943) ning teiselt poolt lääneliitlased koos Nõukogude Liiduga. Jaapan sõdis lääneliitlaste vastu, kuid polnud ametlikult Saksamaa liitlane. Esimest ja seni viimast korda inimkonna ajaloos kasutati sõjalisel eesmärgil aatomirelva.
- Sõja tulemusena said lüüa Saksamaa ja Jaapan. Balti riigid liideti Nõukogude Liiduga, Ida-Euroopa maad jäid iseseisvaks, kuid sattusid Nõukogude Liidu mõjusfääri.
- Nürnbergis 1945–1946 tegutsenud rahvusvaheline kohus mõistis Saksa natsionaalsotsialistide juhid süüdi sõja õhutamises ja sõjakuritegudes. Nõukogude Liidu sõjakuriteod jäid tähelepanuta. Inimsusevastased kuriteod Teises maailmasõjas ja sõjapurustused sundisid lääneliitlasi otsima teid sõja edasiseks vältimiseks.
- 1945. aastal loodi ÜRO, suurt osa maailma riike ühendav organisatsioon.
- Saksamaa jagunemisega ida- ja lääneosaks kujunes lääneriikide ning Nõukogude Liidu vahel välja külm sõda.
KES ON KES?
MIS JA MILLAL?
|
1932 |
|
|
1936 |
|
|
1937 |
|
1938 |
|
1939 |
|
1940 |
|
1941 |
|
1942 |
|
1943 |
|
1944 |
|
1945 |
|
1946 |
|
1947 |
|
1948 |
|
1949 |
|
