Maailmapoliitika jõujooned

Erinevalt sõjast räsitud Euroopast polnud Ameerika Ühendriikide territoorium peaaegu üldse kannatanud otsese sõjategevuse ega okupatsioonide käes. Selleks ajaks oli 1930. aastate majanduskriis ammugi ületatud ning Teise maailmasõja vajadusteks saadud telli­mused andsid USA majandusele veelgi hoogu juurde. Hoolimata inimkaotustest eri rinnetel paistis Ameerika Ühendriikide majanduslik vägevus vaesunud Euroopa kõrval lausa erakordne. Ka sõjalises mõttes ei leidunud USA-le kui tähtsaimale tuumariigile maailmas võrdset vastast. Mõistagi kaasnes säärase positsioo­niga üha suurenev roll globaalses ehk ülemaailmses poliitikas.

Külma sõja aastakümnetel määras maailmapoliitikat Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis. Kõige enam ähvardas Nõukogude oht Euroopat, aga ka teisi maailmajagusid. See sundis Ameerika Ühendriike oma senist välispoliitikat muutma. Oma kõnes 1947. aastal hoiatas toonane president Harry Truman Ameerika avalikkust kommunismi pealetungi eest Euroopas. Tõepoolest püüdsid kommunistid Nõukogude Liidu toetusel ja mahitusel paljudes riikides tekitada ebastabiilsust ja õõnestada seaduslikke demokraatlikke valitsusi. Truman leidis, et Ameerika Ühendriigid kui maailma tugevaim poliitiline, majanduslik ja sõja­line jõud peab takistama Nõukogude Liidu võimutaotlusi ning sekkuma kommunistide võimuhaaramise katsetesse kõikjal maa­ilmas. See poliitiline juhtmõte, mida nimetatakse Trumani doktriiniks, tähendas põhimõttelist muutust Ameerika Ühendriikide välispoliitikas: varasema kõrvalejäämise asemel valiti sekkumise ja sõjalise kohaloleku tee.

Nõukogude Liit vastas samaga. Esialgu arvas Stalin, et tema korraldatud Berliini blokaad viib lääneriigid omavahelisse sõtta. Tegelikult läks vastupidi ja Stalini vaenulikud ettevõtmised sundisid lääneliitlasi senisest enam Nõukogude Liidu vastu koonduma. Olukord teravnes veelgi pärast 1949. aastat, mil Nõukogude Liit katsetas edukalt oma tuumapommi. Sõjalises mõttes oli nüüd tege­mist maailma võimsaimate suurriikidega (nimetatud ka üliriikideks), mille omavahelised erimeelsused muutsid maailma rahu ja stabiilsuse üpris ebakindlaks.

Uut lootust andis Stalini surm 1953. aastal. Nõukogude Liidu järgmine liider Nikita Hruštšov oli vähem sõjakas ja püüdis jõuda läänega mingile kokkuleppele. Kahe üliriigi vastasseis vähenes mõnevõrra ning asendus 1950. aastate teisel poolel ja 1960. aastatel pingete lõdvendamise poliitikaga. Veidi sõbralikumad suhted ei tähendanud siiski mõjusfääridest loobumist, eriti kummagi üliriigi vahetus naabruses. Nõukogude Liit püüdis oma kontrolli säilitada ja laiendada Ida-Euroopas ning mitmetes Aasia piirkondades. Ameerika Ühendriigid aga soovisid hoida Lõuna- ja Kesk-Ameerika maid eemal kommunistlikust mõjust ning olid selle nimel mõnel pool (Guatemalas, Salvadoris, Nicaraguas) valmis toetama ka diktaatoreid. Kogu külma sõja vältel keskendusid Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit põhiliselt lõhenenud Saksamaale, omavahelise tuumatasakaalu säilitamisele ja võit­lusele ülemvõimu pärast mujal maailmas. Ilma kahe üliriigi teadmise või heakskiiduta ei saanud maailmas toimuda ühtegi suuremat rahvusvahelist sündmust.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel puudus Ameerika Ühendriikidel kui maailma ainsal tuumariigil sõjaline vastane. USA tuumamonopol lakkas 1949. aastal, mil ka Nõukogude Liit suutis endale tuumapommi luua. Järgnevalt püüdsid nõukogulased tuumarelvade arvult Ameerika Ühendriikidele järele jõuda, viimane aga asus omakorda relvavarusid suurendama. Nii algas aastakümneid kestnud võidurelvastumine ehk võistlus relvade arvu ja võimsuse suurendamise pärast. Ametlikult väideti, et üha paremaid ja võim­samaid relvi ehitati ainult enda kaitsmiseks vastase rünnaku eest. Ent sama väitis ka vastaspool ning tekkis suletud ring, ­milles võidujooks aina jätkus.

Maailmapoliitika ei piirdunud üksnes Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseisuga. Oma mõjuvõimu ja toetuse laiendamiseks püüdis kumbki üliriik oma leeri tõmmata ka kolmandat maailma. Selle mõistega tähistati riike, mis ei jagunenud esimese ja teise maailma kombel blokkidesse, vaid kujutasid endast kolman­dat tegurit maailmapoliitikas. Enamik neist asus Aafrikas, Aasias ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning olid iseseisvunud alles pärast Teist maailmasõda. Paljude nende riikide (ehkki mitte kõigi) ­majandus oli ebakindlal järjel ning vajas investeeringuid ja laene jõukamatelt maadelt. Mõni riik oli rikas toorainete ja loodusvarade poolest või asus sõjalises mõttes olulises paigas.

Poliitiliselt oli kolmanda maailma riikidel võimalik valida kas lääne- või kommunistliku bloki vahel. Seetõttu pakkusid nad huvi esimesele ja teisele maailmale, eelkõige Ameerika Ühendriikidele ja Nõukogude Liidule. Kumbki üliriik püüdis vältida kolmanda maailma riikide sattumist vastasbloki mõjuvõimu alla. Selleks kasutati nii kaudseid võtteid kui ka otsest sõjalist sekkumist kohalikesse konfliktidesse. Nii Ameerika Ühendriigid kui ka Nõukogude Liit püüdsid kolmandas maailmas toetada võistlevaid poliitilisi jõude, sõlmida valitsustega endale soodsaid kokkuleppeid maa­varade (näiteks nafta) hankimiseks ja väljaveoks, tehaste ehitamiseks, sõjaväebaaside rajamiseks. Selliste sidemete kaudu haarati ka kolmanda maailma riigid külma sõja pingetesse ja vastasseisudesse. Üliriikide omavaheline võistlus ja erinevad huvid segasid rahu­likku ülesehitustööd. Vaenutsevate gruppide otsene toetamine tõi mitmel pool kaasa sõjalisi kokkupõrkeid.