Külma sõja jooksul ei kasvanud Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis kordagi sõjaks üliriikide vahel. Selle asemel toetasid mõlemad enda suhtes sõbralikke poliitilisi jõude kolmandas maailmas, aidates neil võimule tulla või võimu säilitada. Enamasti tehti seda majanduslike vahenditega, näiteks laenude ja investeeringute kaudu. Ent vahetevahel toetasid Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit maailma eri piirkondades sõdivaid osapooli ja sekkusid sel viisil relvakonfliktidesse. Paljudel juhtudel kutsus niisugune poliitika esile ülimalt ohtlikke olukordi, kus kolmanda maailmasõja puhkemine üliriikide vahel näis olevat vältimatu.
1950–1953: Korea sõda
Teise maailmasõja lõppedes vabanes Korea poolsaar Jaapani okupatsiooni alt. Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit leppisid kokku, et võtavad poolsaare oma kontrolli alla. 38. laiuskraadist põhja poole jäi Nõukogude tsoon ja lõuna poole Ühendriikide oma. Põhja-Koreas kujunes Nõukogude Liidu toetusel ülimalt totalitaarne režiim, lõunaosa oli läänemeelne ja turumajanduslik.
1950. aastal ründas Põhja-Korea armee Lõuna-Koread ning saavutas esialgu kiiret edu. Halvimast päästis neid Ameerika Ühendriikide vägede sekkumine ÜRO loal. 1953. aasta kokkuleppega viidi piir tagasi 38. laiuskraadile, kus see on tänapäevani. Kahe Korea vahel ei sõlmitud lõplikku rahulepingut, vaid ainult vaherahu. Sõjakas Põhja-Korea jätkab relvastumist (muu hulgas on tal tuumarelv) ning on korduvalt oma lõunanaabrit tõsiselt ähvardanud.
Tänapäeval on Põhja-Korea üks maailma väheseid totalitaarseid režiime, mille ülimalt agressiivne poliitika ei lase pingetel piirkonnas jahtuda.
1956: Suessi kriis
Suessi kanal, otseühendus Vahemere ja India ookeani vahel, oli 19. sajandist alates Ühendkuningriigi kontrolli all. Egiptus, mille territooriumil kanal asub, sai selle hiigeltuludest üksnes tühise osa. 1956. aastal natsionaliseeris ehk riigistas Egiptuse valitsus Nõukogude Liidu toetusel ja heakskiidul kanali ning viis piirkonda oma armee. Seepeale ründasid Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Iisrael ühiselt kanalit, et Egiptuse väed sealt välja tõrjuda. Neid sundis taanduma Ameerika Ühendriikide sekkumine, mis ei soovinud järjekordse sõja puhkemist.
Suessi kriis näitas, et maailma asju ei otsusta vanad koloniaalriigid (nagu enne Teist maailmasõda), vaid Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit.
1961: Berliini kriis
1949. aastal seisid lääneliitlased edukalt vastu Nõukogude Liidu katsele blokeerida Berliin, kuid probleem iseenesest jäi alles. Nõukogulased polnud olukorraga rahul, sest keset Saksa Demokraatlikku Vabariiki asuv Lääne-Berliin kujutas endast idasakslaste jaoks väljapääsu vabasse maailma. Rangelt valvatud riigipiiri tõttu oli see ka peaaegu ainsaks kohaks, kust idasakslastel oli võimalik läände põgeneda. Kui neil õnnestus ületada puudulikult valvatud eraldusjoon Ida- ja Lääne-Berliini vahel, siis neid enam Saksa Demokraatliku Vabariigi võimudele välja ei antud. Lääne elatustase oli idabloki omast palju kõrgem ja seepärast oli ka lahkujate hulk märkimisväärne.
Aastail 1949–1961 põgenes Lääne-Saksamaale 2,7 miljonit idasakslast, peamiselt noored haritud spetsialistid, kellele Lääne-Saksa kiirelt arenev majandus pakkus hulgaliselt häid töökohti.
Nõukogulased koos oma mõjualuse Saksa Demokraatliku Vabariigiga pidid midagi otsustavat ette võtma, et riik inimestest tühjaks ei jookseks. 1961. aastal püstitati Ida- ja Lääne-Berliini eraldusjoonele kõrge müür, mis sulges läbipääsu täielikult. Kogu linn oli otsekui pooleks lõigatud, kohati jooksis müür isegi piki tänava keskjoont. Inimesed, kes olid harjunud oma ületänava naabritega igapäevaselt suhtlema, eraldati üksteisest täielikult.
Müüri ehitamisega rikkus Nõukogude Liit okupatsioonitsoonide lepingut, samas aga oleks selle takistamine nõudnud liitlaste sõjalist sekkumist. Ameerika Ühendriigid seda ei soovinud ja nii saidki Nõukogude Liit ja Saksa Demokraatlik Vabariik omatahtsi toimida.
1962: Kuuba kriis
1950. aastatel valitses Kuubal diktatuur, millel olid tihedad majandussuhted Ameerika Ühendriikidega. 1959. aastal haaras seal partisanisõja tulemusel võimu Fidel Castro. Esialgu lubas ta küll demokraatia taastada, kuid koondas peagi võimu enda ja oma lähimate kaasvõitlejate kätte. Ameeriklaste ettevõtete ja muude varade natsionaliseerimine tekitas Ameerika Ühendriikide ja Kuuba vahel nii terava vastuseisu, et Castro pöördus abi saamiseks Nõukogude Liidu poole. Viimane nägi võimalust haarata oma mõjusfääri otse Ameerika Ühendriikide külje all asuv riik.
1962. aastal avastas USA luure, et Nõukogude Liit ehitab Kuubal raketibaase. Nõukogude tuumarelvade paiknemine nii lähedal Ameerika Ühendriikidele oli sealsele valitsusele vastuvõtmatu. Kuuba suhtes kehtestati täielik blokaad ja Nõukogude Liidult nõuti rakettide paigaldamise lõpetamist. Kriis saavutas oma haripunkti 1962. aasta sügisel. Kumbki pool ei soovinud järele anda ja maailm seisis mitu päeva globaalse tuumasõja lävel.
Pärast pingelisi läbirääkimisi lepiti kokku, et Nõukogude laevad raketikandjatega lahkuvad piirkonnast ning vastutasuks viib USA oma raketid välja Nõukogude Liidu naaberriigist Türgist. Sellega kriis lahenes ja Castro jäi Kuubas võimule.
Külma sõja hirmudest
Ma ei lootnud kunagi, et näen Lisat täiskasvanuna. Aastate kaupa, mil Lisa oli laps, ootasin ma, millal kukub Pomm. Sedamööda kuidas maailm rullus Koreast Laoseni ja edasi Kuubani ja edasi Vietnami [---] Ja Lisa olemasolu süvendas mu jubedustunnet [---] Lisa kaudu ma raevutsesin ja kartsin. [---] Avalikkuses käitusin ma nagu arukas vastutustundega olend – arutasin ühepoolselt siduvate lepingute voorusi ja puudusi, tegin lehele kaastööd, võtsin osa marssidest ja demonstratsioonidest, kui seda kohaseks pidasin. Ma hoidsin omateada need kõhukrambid, mida tundsin Kuuba kriisi üheksa päeva kestel ja tosinal muul puhul nonde aastate jooksul. Mõnel päeval ma ei julenud raadiot lahti keerata ega ajalehte kätte võtta, otsekui suutnuks teadmatus mind tegelikkusest isoleerida.
Lisa on nüüd täiskasvanud. Ja tema pojadki meheohtu. Aeg-ajalt tõmbab mu kõht veel praegugi krampi, aga mitte nii nagu varem; ja ka ajalehtede eest ei põrka ma tagasi. Millega seda seletada? Maailm pole põrmugi ohutum, kui ta oli kakskümmend aastat tagasi. Aga me oleme ikka veel elus; seniajani on koletist ohjeldada suudetud – iga mööduva aastaga kasvab lootus, et seda suudetakse ohjeldada ehk edaspidigi ...
Penelope Lively. Kuutiiger. Tallinn, Eesti Raamat, 1991.
1964–1973: Vietnami sõda
1954. aastal loobus Prantsusmaa pärast Indo-Hiina koloniaalsõda Vietnamist ning sealsed kommunistid olid võidu saavutamisele väga lähedal. See ei meeldinud Ameerika Ühendriikidele, sest oleks tähendanud Nõukogude Liidu mõjuvõimu suurenemist piirkonnas. Seepärast otsustasid Ameerika Ühendriigid võitlust Vietnami kommunistide vastu jätkata ja viisid 1964. aastal oma väed maa lõunaossa.
Pikale ja rängale võitlusele vaatamata ei suudetud otsustavat võitu saavutada ning 1973. aastal sõlmis USA kommunistliku Põhja-Vietnamiga rahu. Jäänud ilma ameeriklaste abist, ei suutnud ka maa lõunaosa enam võitlust jätkata ning kogu Vietnam läks kommunistide võimu alla.
Sõja kestel langes 58 000 USA sõdurit, kuid Vietnami poolel hukkus 4 miljonit inimest, kellele lisandus 2 miljonit põgenikku (neist pooled jõudsid Ameerika Ühendriikidesse). Vietnami sõda kahjustas tuntavalt USA mainet maailmas, sest esimest korda oli kolmanda maailma riik olnud üliriigist sõjaliselt edukam.
Patriotismist ja šovinismist
Patriotism, mis tähendab kodumaa-armastust ja uhkust selle saavutuste üle, on väga loomulik tunne. [---] Lood inimkonfliktist, milles kaotati elusid ja põhjustati valu, tekitavad kergesti ägedaid tundeid „minu kodumaa õigsusest ja väärusest” ning patriotism võib kergesti ühineda šovinismi [äärmuslik, teisi allasuruv patriotism] ja ksenofoobiaga [kartus ja viha võõrapärase suhtes]. Šovinistide ja ksenofoobide seas on absoluutne reegel, et nad ise peavad end vaid ustavateks patriootideks. Ent kui uurida, mida nad teevad või ütlevad, selgub, et nad suhtuvad teistesse rahvastesse põlgusega ning keelavad neile teenitud tunnustust. Tõeline patriotism peab olema piisavalt tugev, et tunnistada mitte ainult oma kaasmaalaste saavutusi, vaid ka nende läbikukkumisi ja rumalust. Mõne rahva jaoks on kahetsus valusam kui teiste jaoks. [---] Kuid ükski rahvas pole veatu – isegi need, kellel on täielik õigus pidada end ohvriks – ning leppimiseni jõudmise protsess on pikk.
Norman Davies. Euroopa sõjas 1939–1945. Tallinn, Tänapäev, 2009.
1967: Iisraeli ja araabia riikide sõda
Iisraeli sõdurid. Iisraelis on sõjaväeteenistus kohustuslik nii meestele kui ka naistele.
Seoses Iisraeli riigi loomisega 1948. aastal sai Lähis-Idast juutide ja araablaste püsiva konflikti ala. Enamiku araablaste meelest pole Iisraeli riigil üldse õigust olemas olla, Iisrael aga on järjepidevalt takistanud ÜRO kavandatud Palestiina riigi loomist araablaste jaoks. Vaieldakse ka selle üle, kelle alluvuses peaks olema Jeruusalemma linn, mida peavad pühaks nii juudid, kristlased kui ka moslemid. Algusest peale on juutide ja araablaste vastasseisus kasutatud terrorit ehk poliitilise eesmärgiga vägivalda, mis muudab konflikti rahumeelse lahendamise väga raskeks.
1967. aastal takistas Egiptus Iisraeli laevade liikumist Punasel merel. Iisrael vastas sellele ennetava sõjakuulutusega samaaegselt mitme araabia maa vastu. Kuus päeva kestnud sõjas okupeeris Iisrael mitu araablaste territooriumi ja hakkas seal rajama juutide asundusi. Vastukaaluks tugevdas 1964. aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon (PVO) rünnakuid Iisraeli vastu. 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel tapsid Palestiina terroristid 11 Iisraeli sportlast. See põhjustas maailmas laia hukkamõistu, kuid tõi Lähis-Ida probleemid laiema rahvusvahelise üldsuse ette.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Selgita, miks ei kasvanud Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis külmas sõjas kunagi nendevaheliseks otseseks sõjaks. |
|
2. |
Too välja põhjused, miks peetakse just Kuuba kriisi külma sõja haripunktiks. |
|
3. |
Arutle, mille poolest erineb terror tavapärasest sõjategevusest. |
Ülesanne 1
Põhja-Korea kommunistlik jõud, Lõuna-Korea demokraatlik jõud, NL, USA
- Korea sõda (1950–1953)
- Kuuba kriis (1962)
Egiptus, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Iisrael, NL, USA
- IIsraeli ja Araabia riikide sõjad (1948–1949, 1967 ja 1973)
- Suessi kriis (1956)
Saksa Demokraatlik Vabariik, Saksa Liitvabariik, USA, NL
- Suessi kriis (1956)
- Berliini kriisid (1948 ja 1961)
Kuuba, NL, USA
- Kuuba kriis (1962)
- Suessi kriis (1956)
Põhja-Vietnam, demokraatlik Lõuna-Vietnam, NL, USA
- IIsraeli ja Araabia riikide sõjad (1948–1949, 1967 ja 1973)
- Vietnami sõda (1964–1973)
Iisrael, Palestiina, USA
- IIsraeli ja Araabia riikide sõjad (1948–1949, 1967 ja 1973)
- Vietnami sõda (1964–1973)
