Sõjajärgne Euroopa oli poliitiliselt ja ideoloogiliselt lõhenenud. Raudse eesriidega eraldatud Ida-Euroopat kontrollis Nõukogude Liit, mis polnud huvitatud sisulisest koostööst demokraatlike maadega. Seepärast keskendusid lääneliitlaste arutelud Euroopa tuleviku üle peamiselt Lääne-Euroopale. Kõige tähtsam oli vältida Esimese maailmasõja järel tehtud vigu ja leida niisugune riikidevahelise koostöö vorm, mis muudaks uue sõja nende vahel võimatuks. Sõjalises plaanis oli oluline NATO loomine 1949. aastal. Järgmise sammuna nähti koostööd ka majanduse ja poliitika vallas.
Ameerika Ühendriikide majandusabi Lääne-Euroopale
Ameerika Ühendriikide majandusabi juures oli oluline ka eurooplaste, eriti sakslaste valmisolek seda vastu võtta. Ehkki Saksamaa jagunes 1949. aastani tsoonideks, mõistsid sakslased kiiresti, et sõja ajal vaenlasteks olnud britid, ameeriklased ja prantslased soovivad neid abistada. Nii muutus ka sakslaste suhtumine aja jooksul sõbralikumaks. Järgnenud tihe suhtlemine, kaasatus ja ühine ülesehitustöö hoidsid ära kaotajate ja võitjate vahelise vaenu ja eraldatuse tekkimise. Pildil jagavad abistamisorganisatsiooni töötajad koolilastele toidupakke.
Eelkõige vajas Euroopa laene ja investeeringuid oma laastatud majanduse jaluleaitamiseks. Need said tulla peamiselt Ameerika Ühendriikidest. Lisaks Trumani doktriinile lõi sealne valitsus Euroopa abistamiseks erilise programmi, mida selle väljatöötaja järgi nimetatakse Marshalli plaaniks. Ühest küljest ei soovinud Ameerika Ühendriikide valitsus korrata Esimese maailmasõja järgseid vigu, mil üldine vaesus takistas Saksamaal reparatsioonide tasumist ja aitas võimule tulla äärmusparteidel. Kuid peale selle oli USA huvitatud vabakaubanduse levikust maailmas. Et Euroopa riigid jaksaksid osta Ameerika Ühendriikide kaupu, pidid nad ise olema jõukad. Seega oli Marshalli plaani eesmärgiks nii majanduse toetamine kui ka demokraatia tugevdamine.
Esialgu pakkusid Ameerika Ühendriigid Marshalli plaanist osavõttu kogu Euroopale, teiste hulgas ka Ida-Euroopa riikidele. Kuid viimaste osalemise keelas ära Nõukogude Liit, leides, et rahalise abi saamine USA-st tähendaks lääneriikide mõju tugevnemist nendes maades. Pealegi pidid raha kasutamist jälgima Ameerika Ühendriikide ametiisikud, kelle lubamine oma kontrolli all olevatesse riikidesse oli Nõukogude Liidule vastuvõtmatu. Nii jäigi Ida-Euroopa Marshalli plaanist kõrvale ning pidi hakkama saama omaenda jõududega. Mõningat abi jagas oma sõltlasriikidele Nõukogude Liit, ehkki sealsel plaanimajanduslikul süsteemil oli pidevalt raskusi omaenda vajaduste rahuldamisega. Kõige selle tagajärjel hakkas Ida-Euroopa majandus ja elatustase Lääne-Euroopa omast üha rohkem maha jääma.
Ülesanne 1
- majandusabi
- sotsiaalabi
- demokraatia levitamine ja tugevdamine
- majandusliku sõltuvuse tekitamine
Euroopa Majandusühenduse loomine
Marshalli plaan andis Lääne-Euroopale majanduse ülesehitamiseks vajaliku raha ja hoidis samal ajal ära äärmusparteide tekkimise. Järgnevalt tuli otsustada, missuguses vormis edaspidi koostööd teha. 1951. aastal pakkus Prantsusmaa välisminister Robert Schuman välja Söe- ja Teraseühenduse loomise kava. Selle järgi pidid Prantsusmaa ja Saksamaa loobuma kontrollist oma kivisöe- ja terasetööstuse üle ning andma selle spetsiaalselt moodustatud riikideülesele võimule. Tol ajal olid just süsi ja teras kõige olulisemad sõjatööstuse toorained: söega käivitati tehastes jõumasinad ning terast kasutati relvade valmistamiseks. Schumani idee kohaselt võis uue sõja puhkemist vältida juhul, kui senised peamised vastased, Prantsusmaa ja Saksamaa, nõustuvad loobuma oma kontrollist sõjaliste varude üle.
Söe- ja Teraseühendusega liitus kuus riiki – Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, Belgia ja Luksemburg. 1957. aastal järgnes Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) loomine, millega liikmesriigid kaotasid omavahelised tollipiirid. Jäi üksnes Euroopa Majandusühenduse riikide ühine väline tollipiir, kus kehtis ühine tollimaks. Kaubanduspiirangute vähendamine tekitas Euroopa Majandusühenduse ühise turu, kus oli lihtsam kaupu müüa ja tarbida. See omakorda aitas kaasa majanduse kasvule. EMÜ maad ühtlustasid ka oma põllumajanduspoliitikat. Põllumeestele maksti lisatoetusi, et vältida nende vaesumist ja seeläbi säilitada elu maapiirkondades.
Euroopa lõimumisest
Euroopa ühendamise lugu ei ole olnud sirgjooneline, kindla plaani kohaselt kulgenud protsess. Pärast Teist maailmasõda loodi Euroopas mitmeid rahvusvahelisi organisatsioone, millel olid erinevad, kuigi kohati kattuvad eesmärgid. Euroopa Liit on tänaseks tuntuim, kuid ta ei ole esimene ega ainus oluline üleeuroopaline organisatsioon. Seejuures ei ole Euroopa riikidel olnud ühtset visiooni integratsioonist – Euroopa lõimumise lugu iseloomustavad segased ning tihti keerulised riikide- ja inimestevahelised suhted, erinevad vajadused ning arusaamad sellest, mis vajalik ja võimalik. Seega võib väita, et Euroopa lõimumine on olnud ebakindel ning etteennustamatu protsess, mis on läinud üle kivide ja kändude ning milles põimuvad erinevad poliitikategemise tasemed ja areenid, eesmärgid ja protsessid.
EL-i ajalooline kujunemine ja euroopastumise teooria. Koostanud Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/10287/EC_110_materjal_ajalooline%20kujunemine2.pdf.
Niisugust üha suurema vastastikuse seotuse ja koostöö püüdlemist nimetatakse integratsiooniks ehk lõimumiseks. Euroopa Majandusühenduse puhul sai see alguse majandusest, kuid laienes hiljem ka teistesse valdkondadesse. Kuid lõimumine ei seisne ainult senisest suuremate hüvede, õiguste või vabaduste saamises. Ühine majandusruum tähendas EMÜ liikmete jaoks ka seda, et mitmed küsimused, mis seni olid olnud iga maa enda siseasi, kuulusid nüüd ühisele otsustamisele. Seega loobusid EMÜ liikmesriigid ühise majandusarengu huvides osaliselt oma iseseisvast otsustusõigusest. Muu hulgas tõi see kaasa ühenduse nime muutmise Euroopa Ühenduseks ja veelgi hiljem Euroopa Liiduks.
Lõimumise raskused
Euroopa lõimumises tuli ületada mitmeid raskusi, mis tulenesid riikide omakasupüüdlikkusest ja erihuvidest. Ühendkuningriik, mis polnud sõjas eriti palju kannatanud ega ka Saksa okupatsiooni kogenud, jäi lõimumisest esialgu kõrvale. Selle põhjuseks olid Ühendkuningriigi tihedad majandussuhted nii oma kolooniate kui ka Ameerika Ühendriikidega. Lisaks ei sobinud otsustusõiguse vähendamine sealse mõttelaadiga. Peagi tõi Euroopa Majandusühenduse kiire majanduskasv kaasa meelemuutuse ning 1960. aastatel esitas Ühendkuningriik kahel korral avalduse ühenduse liikmeks saada. Mõlemad katsed nurjusid, sest neile seisis vastu Prantsusmaa, kus kardeti, et Ühendkuningriigi kaudu tugevneb ühenduses liigselt Ameerika Ühendriikide mõju.
Olukord muutus alles 1970. aastatel, kui Prantsusmaad tegi murelikuks pigem Lääne-Saksamaa tugevnemine. Siis nähti võimalust Ühendkuningriigi kaasamise abil oma positsiooni kindlustada. 1973. aastal toimuski Euroopa Ühenduse esimene laienemine – vastu võeti Ühendkuningriik, Iirimaa ja Taani. Koos asutajatega oli Euroopa Ühenduses nüüd üheksa liiget ja edaspidi suurenes see arv veelgi.
Läänelik heaoluühiskond
Kuni 20. sajandi keskpaigani puudus enamikus riikides vaeste ja töövõimetute abistamise süsteem või oli see küllaltki algeline. Seega pidi iga töötuks, haigeks või vanaks jäänud inimene lootma üksnes oma säästudele või lähedaste abile. Olukord muutus Teise maailmasõja järel. Katsetest hoida ära inimeste lootusetut vaesumist ja sellest tingitud rahulolematust kasvas välja nn heaoluriigi idee.
Heaoluriigi aluseks on laialdane sotsiaalabisüsteem, mille kaudu jagatakse märgatav osa maksutuludest neile, kes on teistega võrreldes nõrgemas või kaitsetus seisundis (töötud, töövõimetud, lapsed, eakad). Nende jaoks tekkis nüüd seaduslik õigus teatud kindlale sotsiaalabile ja raskustesse sattumine ei tähendanud sissetulekuta jäämist. Mõistagi sõltub abi suurus iga riigi võimalustest ja sotsiaalpoliitikast.
Tähtis roll heaoluühiskonna kujundamisel oli Saksamaal, kus sõdadevahelise aja vaesus ja tööpuudus olid aidanud võimule tulla natsionaalsotsialistidel. Selle ajaloolise kogemuse tõttu arendati 1950.–1960. aastatel just Saksamaal nn sotsiaalse turumajanduse ideed. See tähendas niisugust vabal konkurentsil põhinevat turumajandust, milles puhtmajanduslike huvide kõrval arvestatakse ka sotsiaalset poolt – inimeste tervist, heaolu, hariduslikke vajadusi, pere- ja tööelu ühitamist jms.
Euroopast kui regioonist
Euroopa pole üksnes regioon, vaid ka idee. Ühiskonnad ja kultuurid, mis on nendes Euraasia maamassiivi läänepoolsetes avarustes eksisteerinud, on olnud alati ülimalt mitmepalgelised, ning ka parameetrid, mille järgi neid on rühmitatud ühtseks „Euroopaks”, on ajast aega varieerunud. [---] Kui võrrelda Euroopat maailma teiste kultuuriareaalidega, nagu näiteks Lähis-Ida, India subkontinent või Hiina, avaldusid (ja avalduvad) Lääne- ja Kesk-Euroopa puhul kindlad erijooned. Eelkõige just Ladina-Euroopa (see tähendab Euroopa osa, kus valitses algselt roomakatoliku usk, mitte kreeka õigeusk või mittekristlikud religioonid) kujunes piirkonnaks, kus silmatorkavad sarnasused olid vähemasti niisama tähtsad kui geograafilised ja kultuurilised erinevused.
Robert Bartlett. Euroopa sünd. Tallinn, Kunst, 2001.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Selgita majandusliku olukorra seoseid demokraatia tugevuse ja üldise stabiilsusega ühiskonnas. |
|
2. |
Sõnasta ühisturu toimimise põhimõte. |
|
3. |
Miks eeldab integratsioon osalist loobumist suveräänsusest? Selgita seost. |
