Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

Näiliselt rahulik olukord ei kestnud kaua. Tuhanded eestlased, kes olid sõja ajal võidelnud Saksa või Soome armees, teadsid, et nõu­kogude võimude kätte sattumisel ootab neid mahalaskmine. Nad ei soovinud leppida maa järjekordse okupeerimisega ning varjasid end metsades, kus moodustasid relvastatud metsavendade salku. Nad jätkasid partisanivõitlust Nõukogude okupatsiooni vastu, sooritasid rünnakuid Punaarmee väiksematele üksustele, röövisid enda tarbeks varustust, relvi jms. Samasuguseid rühmitusi leidus ka Lätis, Leedus ja Ukrainas. Metsavennad pidasid ennast vabadusvõitlejateks, kuid nõukogude võimud nägid neis bandiite ja terroriste.

Üha ägenev võitlus metsavendadega oli üks põhjusi, miks nõukogude võimud otsustasid end Baltimaades tõhusamalt kehtes­tada. Lisaks ärritas kommuniste rahva vastuseis kolhooside loomisele, mis ei tahtnud kuidagi edeneda. Samal ajal sai avalikuks vastasseis Stalini ja Jugoslaavia liidri Tito vahel, mis ajendas Stali­nit uute repressioonide ettevalmistamisele kogu Nõukogude Liidus. Metsavendade ja rahva vastupanu üheaegseks murdmiseks korraldasid nõukogude võimud 24.–25. märtsil 1949 järjekordse küüditamise, mille käigus viidi Baltimaadest Siberisse 95 000 inimest (Eestist 21 000, Lätist 42 000 ja Leedust 32 000). Pärast seda sündmust hakkas ärahirmutatud rahvas kolhoosidesse astuma ning vähenes toetus metsavendadele.

Eesti inimkaotused ei piirdunud sõjas hukkunute ja hiljem küüditatutega. Punaarmee lähenedes ja repressioonide kartuses põgenesid kümned tuhanded inimesed 1944. aastal Eestist, enamasti Rootsi või lääneliitlaste okupatsioonitsoonidesse Saksamaal. ­Paljud Rootsi jõudnud põgenikud jäidki sinna elama ja nii moodustus seal sõja järel küllalt suur eestlaste kogukond. Saksamaalt aga siirduti enamasti edasi, kõige sagedamini Kanadasse, Ameerika Ühendriikidesse, Ühendkuningriiki ja Austraaliasse. Eesti pagulaskonda välismaal hakati kutsuma Välis-Eestiks ja seal elavaid eestlasi väliseestlasteks. Nende seas leidus palju aktiivseid kultuuri- ja ühiskonnategelasi, kes arendasid elavat seltsitegevust ja koondusid mitmesugustesse organisatsioonidesse. Ilmus arvukalt eestikeelseid ajalehti ja ajakirju.

Oma võimaluste piires püüdsid väliseestlased kaasa aidata Eesti iseseisvuse taastamisele. Näiteks teavitasid nad oma asukohamaa avalikkust Eesti olukorrast ja juhtisid tähelepanu Nõukogude okupatsioonile. Repressioonidele ja pagulusele vaatamata püsis nii väliseestlaste seas kui ka Eestis endas idealistlik arvamus, et lääneriigid ei lepi Baltimaade okupeerimisega ning aitavad Nõukogude Liidu välja tõrjuda. See lootus kadus alles 1956. aastal, kui Nõukogude Liit surus maha Ungari ülestõusu, ilma et lääneliitlased oleksid sekkunud. Sai selgeks, et väljastpoolt pole abi loota ning uute oludega tuleb lihtsalt kohaneda. Sõnades avaldasid lääneriigid siiski Baltimaadele toetust ega tunnustanud kunagi Nõukogude okupatsiooni seaduslikkust. Mitmes lääneriigis lubati tegutseda Eesti, Läti ja Leedu diplomaatilistel esindustel, mis aitasid hoida Baltimaade riiklikku järjepidevust.

Sisserännanud ei tundnud kohalikku keelt, kultuuri ja olusid ega hoolinudki neist. Paljudesse eri rahvustesse kuuluvad ja ­ennast nõukogude inimesteks pidavad sisserännanud suhtlesid oma­vahel vene keeles. Peagi tekkis olukord, kus vene keelt kõnelevate inimeste massiline juurdevool kippus mõnes piirkonnas eesti keelt välja tõrjuma. Kogu Nõukogude okupatsiooni vältel langes eestlaste osakaal Eesti rahvastikus pidevalt: 1959. aastal oli see 74,6 protsenti, kuid 1989. aastal üksnes 61,5 protsenti.

Pärast Stalini surma 1953. aastal muutus õhkkond Baltimaades lootusrikkamaks. Mõne järgneva aastaga pöördus Eestisse tagasi üle 17 500 küüditatud ja vangistatud inimese. Siiski polnud nende käekäik edaspidi kerge. Näiteks ei lubatud paljudel elada oma endises kodukohas või tekkis neil raskusi töö leidmisega.

Teisest küljest leidus sulaajal väheseid väljendusvõimalusi ka neile, kes polnud nõukogude süsteemiga rahul. Metsavendade võit­lus hääbus 1950. aastate keskpaigaks, kuid vastupanuliikumine säilis. Peamiselt püüti lääneriikide avalikkust informeerida inimõiguste rikkumistest Nõukogude Liidus ning olukorrast okupeeritud Baltimaades.

Kommunistliku ideoloogia järgi pidi ka kultuuritegevus teenima riigi huve. Stalini ajal nõuti haritlastelt igal võimalusel nõu­kogude elu kiitmist ja seeläbi ka oluliste faktide mahavaikimist või moonutamist. Osa kultuuriinimesi kuuletus nõukogude võimude nõudmistele, osa aga tõmbus tagasi, tegeledes ainult kitsalt oma uurimis- või loomealaga. 1960. aastatel ilmus uus põlvkond kunstnikke ja kirjanikke, kes püüdsid kujutada nõukogude olusid võimalikult ausalt. Tegeliku eluga seotud ja seda käsitlev looming oli populaarne ka rahva seas.

Leevenenud oludes hakkas üha rohkem inimesi nõukogude eluga kohanema. Mõõdukalt kasvav põllumajandus ja tööstus ­parandasid rahva elujärge, ehkki tarbekaupade puudusest ei saadud päriselt üle kunagi.