Pärast Teise maailmasõja lõppu kujunes Nõukogude Liidust üliriik, millel oli Ameerika Ühendriikide kõrval tugevaim sõjajõud. Lääneriikidele vastandudes kindlustas Nõukogude Liit endale alad, mille osas ta oli juba sõja eel Hitleriga kokku leppinud (Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokoll). Sõja järel oli Nõukogude Liidu peamiseks sihiks Ida-Euroopa kui turvalise vaheala säilitamine enda ja lääneriikide vahel. Selleks tuli igati vähendada lääneliitlaste võimalikku mõju Ida-Euroopa maades ning võtta nende riikide siseelu oma kontrolli alla.
Ida-Euroopa raudse eesriide taga
Ida-Euroopa riikide elanikud vajasid välisreisiks erilist luba, mille saamine oli suur erand. Tavaliselt anti seda üksnes ametireisideks, näiteks inseneridele, sõjaväeohvitseridele, aga ka kunstnikele, lauljatele ja sportlastele. Sageli juhtus, et inimesed ei soovinud enam kodumaale tagasi pöörduda ja taotlesid välisriigis varjupaika. Seepärast kontrolliti eriti hoolikalt demokraatlikesse lääneriikidesse reisijaid.
Ida-Euroopa maade liitmine Nõukogude Liidu mõjusfääriga algas juba enne sõja lõppu. Enamikus nendes riikides viibisid Punaarmee väeosad, mida Stalin ei kavatsenudki välja viia. Seetõttu polnud sealsetel demokraatidel reaalset jõudu ja võimalust kommunistidele vastu hakata. Punaarmee kohalolek ja lääneriikide väsimus Teisest maailmasõjast välistasid nende sõjalise sekkumise.
Seega läksid Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia ja veel mõned riigid 1940. aastate teisel poolel kindlalt Nõukogude Liidu kontrolli alla. Edaspidi nimetati Nõukogude Liitu koos temast sõltuvate riikidega lühidalt idablokiks. Erinevalt Balti riikidest säilitasid Ida-Euroopa riigid vormilise iseseisvuse, ent jäid siiski raudse eesriide varju. Elu Nõukogude Liidu mõjusfääris iseloomustasid suletud piirid, võimude kõikehõlmav kontroll, tsensuur ja propaganda. Tegelikust demokraatiast ja vabadest valimistest ei saanud juttugi olla, vastasel korral oleksid nood riigid läinud üle lääneliitlaste poolele ja võtnud vastu Ameerika Ühendriikide majandusabi.
Vastukaaluks Marshalli plaanile püüdis Nõukogude Liit siduda Ida-Euroopa maade majandust enda omaga. Selleks loodi 1949. aastal Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, mis pidi aitama Nõukogude Liitu ja idabloki riike sõjajärgsel majanduse ülesehitamisel. Vastuseks NATO loomisele asutas Nõukogude Liit oma sõjalise organisatsiooni, mis koondas idabloki armeesid.
Režiimi rangusest hoolimata ei õnnestunud Stalinil kogu Ida-Euroopat ühtmoodi kuulekusele sundida. Erandi moodustas Jugoslaavia, mis oli Saksa okupatsioonist vabanenud peamiselt tänu kohalikule partisanivõitlusele. Seetõttu polnud seal ka Punaarmeed ja Nõukogude Liidul ei õnnestunud Jugoslaavia asjades kuigi palju kaasa rääkida. Jugoslaavia partisanide juht ja hilisem riigipea Josip Broz Tito oli küll kommunist, kuid ei soovinud alluda Stalini korraldustele. Kahe riigijuhi tüli sai avalikuks 1948. aastal ning näitas, et Nõukogude Liit ei suuda kontrollida kogu Ida-Euroopat. Stalin omakorda kartis, et Tito allumatusest võivad eeskuju võtta teised idabloki liidrid ja asus neid seetõttu varakult represseerima. Seetõttu ei tehtud Ida-Euroopa maades esialgu tõsisemaid katseid Nõukogude Liidu kontrolli alt vabanemiseks.
Teise maailmasõja vastuolulistest tulemustest
Euroopa sõjajärgsed sündmused puudutasid kõiki siin elavaid inimesi ühel või teisel määral: kreeklastele tähendas see diktatuuri, prantslastele Euroopa ühendamist, aga eestlaste jaoks seisnes see viiekümneaastases okupatsioonis. [---] On paradoksaalne, et Saksamaa kaotus sõjas viis ühed vabadusele, kuid teistele, Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele tõi võit langemise ühe teise impeeriumi raudsesse haardesse.
Martin Kala. Raagus ajalugu. Tärkav tulevik. – Akadeemia 2, 2008.
Stalini võimu lõpuaastad
Sõja-aastatel ei suutnud nõukogude võim end kõikjal endise rangusega maksma panna ning mitmed inimgrupid võisid kogeda pisut vabamat elu. Näiteks elasid leningradlased üle 900-päevase ränkraske blokaadi, kuid samal ajal olid sisuliselt sõltumatud keskvõimust Moskvas. Sajad tuhanded punaarmeelased olid sõjategevuse käigus jõudnud väljapoole Nõukogude Liidu piire ning näinud oma silmaga Euroopa riikide edusamme võrreldes eluga Nõukogude Liidus. Paljudes tärkas küsimus, miks elasid töölised ja maarahvas Euroopas silmanähtavalt paremini kui Nõukogude Liidus, ehkki võimude ametliku kõnepruugi kohaselt oli Nõukogude Liit tööliste ja talupoegade paradiis. Uute teadmiste, muljete ja kogemuste põhjal tekkis nõukogude inimestes lootus, et pärast sõda totalitaarne režiim lõdveneb.
Stalin aga ei kavatsenud järeleandmisi teha. Saksa sõjavangist tagasipöördujad sattusid Nõukogude Liidus kahtluse alla kui võimalikud vaenlase agendid. Enamasti saadeti nad vangi või sunnitöölaagrisse. Ka rahutu Leningrad võeti kiiresti tugeva kontrolli alla. Jugoslaavia liidri Tito põikpäisus näitas, et vaenlasi võis leiduda kõikjal, ka kommunistide seas. Vastavalt Stalini mõttelaadile otsiti neid nii Nõukogude Liidu sees kui ka idabloki riikides. On teada, et 1950. aastate alguses valmistas Stalin ette mitut suurt kohtuasja väidetavate riigireeturite ja vaenlaste vastu. Kavandati samasuguseid massilisi repressioone nagu 1930. aastail, kui Stalin puhastas riigiaparaadi ja sõjaväe juhtkonna endale ebasoovitavatest inimestest. Uute repressioonide puhkemise hoidis ära Stalini surm 1953. aastal.
Nõukogude režiimi lõdvenemine
Stalini surmale järgnes Nõukogude Liidus paariaastane võimuvõitlus. Uueks liidriks tõusis Nikita Hruštšov, kelle võimulolek aastatel 1956–1964 tähendas nõukogude režiimi lõdvenemist. Seda perioodi nimetatakse kujundlikult poliitiliseks sulaajaks. Hruštšov mõistis, et Stalini moodi massirepressioo-nidega ei saa enam jätkata. Range kontroll ja salastatus riigis vähenesid, paljudel vangilaagritesse ja asumisele saadetud inimestel lubati aastate järel tagasi koju pöörduda. Esmakordselt hakati kõnelema mitmetest nõukogude elu puudustest ja pahedest, mida enne polnud lubatud mainidagi. Lõdvenes tsensuur ning kunstnikud, kirjanikud ja muusikud said vabamalt töötada.
Sulaaeg polnud siiski kõikehõlmav ja puudutas peamiselt riigi siseelu. Nõukogude Liidu totalitaarse režiimi alusteni muutused ei ulatunud. Näiteks mõisteti hukka Stalini isikukultus, kuid mitte tema sooritatud massirepressioonid. Hruštšovi enda osavõtust kommunistlike kuritegude sooritamisel ei räägitud üldse. Rahvusvahelises elus paranesid sulaajal suhted Ameerika Ühendriikidega ja kaks üliriiki alustasid läbirääkimisi tuumarelvastuse osalise piiramise üle. Kuid oma mõjusfääride osas ei teinud Nõukogude Liit mingeid järeleandmisi ning üldine vastasseis lääneriikidega püsis.
Hruštšov tagandati ametist 1964. aastal ja pandi elu lõpuni koduaresti. Uueks liidriks tõusis vanameelne Leonid Brežnev ning vahepealne vabam õhkkond Nõukogude Liidus asendus taas suletusega. Stalini-aegsed repressioonid õnneks enam ei kordunud.
Ida-Euroopa pärast Stalini surma
Pärast Stalini surma muutusid Nõukogude Liidu suhted lääneriikidega veidi sõbralikumaks. Selle tulemuseks oli näiteks Nõukogude vägede väljaviimine Ida-Austriast 1955. aastal. Siiski pidi Austria jääma neutraalseks ega tohtinud ühineda ühegi sõjalise blokiga.
Nõukogude režiimi ajutine lõdvenemine Hruštšovi ametiajal andis uut hoogu idabloki riikide vastupanuvõitlusele. Iseäranis tõsiseks kujunes olukord Ungaris, kus kommunistide võimuhaaramine oli kulgenud üsna vaevaliselt. Rahva vastumeelsus vallandus 1956. aasta sügisel ülestõusus, mille tulemusel seati ametisse uus demokraatlik valitsus. Pärast uute võimude teadet, et Ungari lahkub kommunistlike maade sõjalisest ühendusest, katkes Nõukogude Liidu juhtkonna kannatus. Ungarisse saadeti punaväe üksused ja ülestõus suruti maha. Nõukogude Liidule tuli kasuks asjaolu, et lääneriikide tähelepanu oli parajasti Suessi kriisi lahendamisel Egiptuses. Seetõttu nad Ida-Euroopa sündmustesse ei sekkunud. Hiljem tõlgendas Nõukogude Liit seda nii, et lääneriigid jätsid talle oma mõjusfääris toimetamiseks vabad käed.
Tagurliku Brežnevi ametiajal muutusid olud taas rangemaks. Eriti selgelt ilmnes see 1968. aasta kevadel, kui Tšehhoslovakkia kommunistid tegid katse muuta poliitilist olukorda inimlikumaks ja vähendada riigi sõltuvust Nõukogude Liidust. Plaanitavate reformidega kavatseti kaotada tsensuur, vähendada ideoloogilist survet ning lubada sõnavabadust ja turumajanduslikku väikeettevõtlust. Reformide toetuseks korraldati tänavatel meeleavaldusi. Nõukogude Liidule olid sellised nõudmised vastu-võtmatud ning liikumine suruti tankide abil maha. Ajalukku on see sündmus läinud Praha kevade nime all.
Pärast Praha kevade jõhkrat lämmatamist hakkas lääneriikides tegutsevate kommunistlike parteide senine sõbralikkus Nõukogude Liidu suhtes jahenema. Samal ajal karmistus režiim uuesti ka Nõukogude Liidus endas. Nn Brežnevi doktriini järgi oli Nõukogude Liidu kaitsepiiriks Elbe jõgi, mis lahutas Ida- ja Lääne-Saksamaad. See arusaam näitas veel kord, et Nõukogude Liidul polnud mingit kavatsust teha järeleandmisi oma kontrolli all olevas Ida-Euroopas. 1960. aastatel eemaldus Nõukogude mõjusfäärist ainult Rumeenia, mis arendas sõbralikke suhteid kommunistliku Hiinaga. Kuid Rumeenia omatahtsi tegutsemist ei pidanud Nõukogude liidrid oma mõjuvõimule eriti ohtlikuks, vastupidiselt Poolale, Tšehhoslovakkiale või Ungarile, mille kaotamine tähendanuks Nõukogude ülemvõimu lõppu kogu Ida-Euroopas.
Praha kevadest
Üldine eufooria [vaimustus] kestis ainult okupatsiooni esimese seitsme päeva vältel. Vene armee viis minema riigi esindajad nagu kurjategijad, mitte keegi ei teadnud, kus nad on, kõik värisesid nende elu pärast. [---] See oli vihkamise purjus pidu. Tšehhi linnad olid ehitud tuhandete käsitsi maalitud plakatitega, millel olid pilkavad loosungid, epigrammid, luuletused ja karikatuurid Brežnevi ja tema armee kohta, kusjuures kõik naersid seda nagu analfabeetide [kirjaoskamatute] tsirkust. Kuid ükski pidu ei saa kesta igavesti. Vahepeal olid venelased sundinud vangistatud riigimehi Moskvas alla kirjutama mingisugusele kompromissile. Dubček [Tšehhoslovakkia liider] naasis sellega Prahasse ja luges siis raadios ette oma avalduse. Kuuepäevase vangistuse järel oli ta omadega nii läbi, et ei suutnud rääkida, ta kokutas, ahmis õhku, nii et keset üksikuid lauseid olid lõputuna näivad pausid, mis kestsid peaaegu pool minutit. Kompromiss päästis maa kõige halvemast: hukkamistest ja massilistest küüditamistest Siberisse, mida kõik hirmsasti kartsid. Kuid üks asi oli juba selge: tšehhidel tuleb küürutada vallutaja ees, neil tuleb alatiseks hakata kokutama, kogelema, õhku ahmima Alexander Dubčeki kombel. Pidu oli otsas. Saabus alanduse argipäev.
Milan Kundera. Olemise talumatu kergus. Tallinn, Monokkel, 1992.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Selgita, miks soovis Nõukogude Liit hoida Ida-Euroopat oma mõju ja kontrolli all. |
|
2. |
Iseloomusta poliitilise olukorra muutumist Nõukogude Liidus Hruštšovi ametiajal. |
|
3. |
Arutle, miks jäid Nõukogude-vastased väljaastumised Ida-Euroopa maades tagajärjetuks. |
