Sarnaselt kolooniate vabadusliikumisele hakkasid aktiivsemalt oma õiguste eest seisma ka mitmesugused grupid lääne ühiskondade sees. Peamised põhjendused selleks olid samad mis kolooniate vabadusvõitluse ja iseseisvumise puhul: vabanemine rõhuvast ülemvõimust ja demokraatlike õiguste tugevdamine. ÜRO inimõiguste deklaratsiooni kohaselt olid kõik inimesed võrdsed ja üha raskem oli leida põhjendusi, miks mõned inimgrupid olid endiselt ilma teatud õigustest, isegi kui olukord oli selliseks kujunenud pika ajaloo jooksul. Oma nõudmisi hakkasid häälekamalt esitama mustanahalised, naised, madalapalgalised, seksuaalvähemused, rahupooldajad ning mitmed muud diskrimineeritud ehk ebasoodsamas olukorras olevad grupid ja huvirühmad, kelle huve riiklikul tasandil enamasti eirati. Kõik seda laadi liikumised võitlesid ebavõrdsuse ja ebaõigluse vähendamise ja kaotamise eest.
Kodanikuõiguste laienemine
Ameerika Ühendriikides oli orjus ametlikult kaotatud juba 19. sajandi keskpaigas, kuid sellest hoolimata püsisid vanad stereotüübid ehk kivinenud eelarvamused visalt elus. Paljude valgete ameeriklaste arvates olid mustanahalised inimesed lihtsameelsed, kergesti mõjutatavad ja ebausaldusväärsed. Neil ei lubatud käia valgetega samas koolis, töötada samadel ametikohtadel, elada samades linnaosades, siseneda bussi mujalt kui tagauksest jms. Ka seadusandluses leidus mitmeid lünki ja mõnes osariigis polnud neil valgetega samu kodanikuõigusi. Oli ilmne, et kui Ameerika Ühendriikide ametlik poliitika näeb ette vabaduse ja võrdõiguslikkuse kaitsmist mujal maailmas, siis tuleb sama teha ka kodumaal.
1950. ja 1960. aastatel Ameerika Ühendriikides vallandunud kodanikuliikumiste laine puudutas eeskätt mustanahalisi. Alguse sai see pealtnäha tühisest vahejuhtumist ühes Alabama osariigi linnas, kui Rosa Parks, mustanahaline kodanikuõiguste eest seisja, keeldus bussis loovutamast oma kohta valgele reisijale. Rosat ähvardas kohtu alla sattumine ning mustanahalised alustasid protesti kogu ühistranspordi vastu. Peagi kasvas protest üle rahutusteks ja laienes mitmetesse suurtesse linnadesse. Väiksem osa mustanahalistest (näiteks rühmitus Mustad Pantrid) pooldas oma õiguste eest võitlemisel vägivalda. Kuid enamik, kelle liidriks oli pastor Martin Luther King, kasutas seaduslikke võimalusi, nagu kohtuprotsessid ja keskvõimu toetuse saavutamine. Sel viisil suudeti mustanahaliste olukorda parandada ja soodustada nende lõimimist ühiskonda. 1968. aastaks, mil valged äärmuslased Kingi mõrvasid, olid mustanahalised saanud juurde palju õigusi ning rassiline diskrimineerimine vähenes järjepidevalt.
Naised ja ühiskond
Väga kaua valitses lääne ühiskondades range ettekujutus naisele lubatud ja sobilikust käitumisest, rollidest ja tegevustest. Mis tahes seisusest naises nähti eelkõige abielunaist, ema, koduhoidjat ja majapidajat, kes veetis kogu elu mõne meessugulase (tavaliselt isa või abikaasa) eestkoste all. Üldine arvamus pidas naist ülemäära tundeliseks, vastutusvõimetuks olendiks, keda huvitab peamiselt mood ja seltskondlik elu. Selliste stereotüüpide tõttu oli ka naise võimalus hariduse, töö, õiglase palga ja seeläbi iseseisvuse saavutamiseks märksa piiratum kui mehel. Vaatamata oma arvukusele (paljudes maades moodustavad naised 51–52 protsenti rahvastikust) ja ühiskonna heaks antud tööpanusele puudusid naistel poliitilised õigused ja seeläbi ka võimalus ühiskonna asjades kaasa rääkida.
Alles 20. sajandi alguses hakkasid naised tänu feminismi ehk naisliikumise pikale võitlusele eri maades omandama kodaniku-, valimis- ja omandiõigusi. Edaspidi avardusid naiste võimalused järjepidevalt, kuid esile kerkisid ka uued teemad. Alates 1950. ja 1960. aastatest näitasid feministlikud poliitikud ja sotsiaalteadlased, et hoolimata seadustest ei arvestata tegelikkuses alati naiste huvide ja vajadustega sellistes küsimustes nagu seksuaalsus, perekonnasuhted, lastesaamine, tööelu, õiglane palk, tervis, turvalisus jms. Arvukad uuringud näitasid, et sotsiaalne ja kultuuriline diskrimineerimine ning stereotüüpne suhtumine jätkusid. Näiteks oli 1950. aastate lõpuni naissportlastele lubatud pikim jooksudistants 800 meetrit.
Diskrimineerimisest
Kui noor naine lõpetab ülikooli ja hakkab töökohta otsima [---], siis on esimene küsimus, mida temalt küsitakse: „Kas te oskate [kirjutusmasinal] trükkida?” Selle küsimuse taga on kaalutletud eelarvamuste süsteem. Miks peab olema üldiselt tunnustatud, et naised töötavad sekretäride, raamatukoguhoidjate ja õpetajatena, kuid täiesti vastuvõtmatu, et nad on juhatajad, administraatorid, arstid, advokaadid ja Kongressi liikmed? Väljaütlemata eelarvamuseks on, et naised on teistsugused. Neil ei ole vastutusvõimet, korralikku mõistust, stabiilsust, juhtimisoskusi ja nad on liiga emotsionaalsed. Ühiskond diskrimineeris kaua aega teist vähemust – mustanahalisi – samadel alustel, väites, et nad on erinevad ja alaväärtuslikud. [---] Mustanahalise inimesena ei ole rassieelarvamused mulle võõrad. Kuid on tõsi, et poliitilises maailmas on mind palju rohkem diskrimineeritud seepärast, et ma olen naine, kui seepärast, et ma olen mustanahaline.
Shirley Chisholm, Ameerika Ühendriikide Kongressi esimene mustanahaline naissoost liige, kõne Kongressis 21. mail 1969. Kõned, mis muutsid maailma. Tallinn, Pegasus, 2006
Samuti juhtis feminism tähelepanu asjaolule, et seoses popkultuuri ja massimeedia, eriti televisiooni arenguga on traditsiooniliste soorollide pealesurumist märksa raskem ära tunda. See muutus varjatumaks ja toimis kultuuriliste kuvandite kaudu. Näiteks kujutasid reklaamid naistegelasi lapsikute ja/või seksikate nukkudena, kes panevad ülemäärast rõhku välimusele ning vajavad alatasa kaitset ja abi. Töötavate ja sõltumatute naiste kujutamisel võis jääda mulje, nagu poleks nende eriala, eneseteostus või karjäär naise jaoks päris loomulik valik. Sel moel kaldus popkultuur kinnistama soolisi stereotüüpe, mis tekitasid meeste ja naiste vahel ühiskondlikku ja kultuurilist ebavõrdsust.
Tänapäeval püüab läänelik feminism muude eesmärkide hulgas innustada naisi aktiivsemalt tegutsema ettevõtluses, teaduses ja poliitikas, kus nende osalus on veel suhteliselt madal. Moodsad soouuringud vaatlevad nii naiseks kui ka meheks olemise probleeme märksa keerukamates seostes, koos ühiskondliku seisundi, rassi, rahvuse, religiooni ja paljude muude tunnustega.
Soostereotüübid ahistavad ka mehi, õhutades neid võtma ülemäärast vastutust (näiteks töökoormuse näol), mis võib viia psüühilise läbipõlemise ja terviseprobleemideni. Püüd hoida „kõva mehe” kuvandit takistab tüliküsimuste rahumeelset lahendamist. Sageli põhjustab see ka arutut riskikäitumist, nagu alkoholiga liialdamine või liikluseeskirjade eiramine, mis toob lähedaste ja sõprade jaoks kaasa muret ning kurvastust.
Rahuliikumine
Poliitilisi ja sotsiaalseid liikumisi, mis võitlesid impeeriumide sõjaõhutamise vastu, leidus juba enne Esimest maailmasõda. 20. sajandi teisel poolel püüdsid suurriigid varasemast enam sõjalisi konflikte vältida, mistõttu pöördus ka rahuliikumise tähelepanu uutele ohuallikatele. Üldjoontes ühendas rahuliikumine väga erinevaid gruppe, mis võitlesid juhtivates tööstusriikides veel säilinud imperialismi ja kolonialismi ilmingute vastu. Äärmuslikumad protestijad vastustasid kogu kapitalistlikku süsteemi.
Üks olulisemaid rahuliikumise eesmärke oli võitlus tuumarelvastuse vastu. See sai alguse Jaapanis, kus tunti muret Ameerika Ühendriikide tuumakatsetuste pärast Vaikse ookeani piirkonnas, kuid levis kiiresti ka teistesse riikidesse. Teemale tähelepanu tõmbamiseks korraldasid tuhanded inimesed demonstratsioone ja protestimarsse, kogusid allkirju tuumakatsetuste keelustamiseks ning raketibaaside ja relvatehaste sulgemiseks. Mõnikord kasvasid sellised väljaastumised üle rahutusteks, tuli ette kähmlusi politseiga ja vägivallatsemist. Vastuoludest hoolimata andis rahuliikumine oma panuse sellesse, et Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel algas 1960. aastatel arutelu tuumakatsetuste üle, mis hiljem viis ka tuumarelvastuse osalise piiramiseni.
Ameerika Ühendriikides võitlesid rahupooldajad oma riigi osaluse vastu Vietnami sõjas. Protest sai alguse ülikoolilinnakutest, kuid levis kiiresti ka kesk- ja töölisklassi seas. Ajaline kokkulangevus mustanahaliste võitlusega oma kodanikuõiguste eest võimendas mõlema liikumise sõnumit. Kasuks tuli ka suurkompaniidest sõltumatu, nn põrandaalune (ingl underground) ajakirjandus ja noorema põlvkonna üldine valmisolek oma ühtekuuluvust näidata. Kujunenud olukorras tunnistas ka Ameerika Ühendriikide valitsus, et Vietnami sõda on riigile pikas perspektiivis hukatuslik. 1973. aastal sõlmiti Vietnamiga rahuleping ja Ameerika Ühendriikide väed naasid koju.
Vägivalla kultuuriajaloost
Sõda on kultuuriline fenomen. [---] Mõte, et vägivallal on kultuuriajalugu, võib mõjuda üllatavalt, sest sageli käsitatakse seda millegi vulkaanipurske taolisena – inimlike ajede väljendusena, millel pole kultuuriga midagi pistmist. Väidet, et vägivald on üks draama liike, võidakse pidada isegi skandaalseks, sest veri, mida valatakse, on ju ehtne. [---] Kultuurilise lähenemise mõtteks on pealtnäha „tähenduseta” vägivalla tähenduse ja vägivallatsemist juhtivate reeglite avamine. Märatseja tegevus, kes maast kivi haarab, ei ole ilma sellele tähendust andva sümboolse väljata sugugi paremini arusaadav kui preestri tegevus, kes tõstab üles ohvrianuma.
Peter Burke. Mis on kultuuriajalugu? Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTA
|
1. |
Nimeta asjaolusid, mis aitasid kaasa ühiskondlike vabadusliikumiste hoogustumisele. |
|
2. |
Võrdle mustanahaliste ja naiste kohta käibivaid stereotüüpe. Mis sarnasusi märkad? |
|
3. |
Selgita, miks protestis rahuliikumine eelkõige tuumarelva ja selle katsetuste vastu. |
Ülesanne 1
Diskrimineerimise lõpetamine, võrdsed kodanikuõigused kõigile
- Mustanahaliste kodanikuliikumine
- Feministide liikumine
Naistele meestega võrdsed õigused ja võimalused
- Mustanahaliste kodanikuliikumine
- Feministide liikumine
Tuumarelvastuse piiramine maailmas
- Jaapanist alanud rahuliikumine
- Üliõpilasliikumine USA-s
Vietnami sõja lõpetamine
- Jaapanist alanud rahuliikumine
- Üliõpilasliikumine USA-s
