Teise maailmasõja eelne aeg oli näidanud, kuidas majandusraskused kahjustavad ühiskondade stabiilsust ja soodustavad äärmusrežiimide võimuletulekut. Seetõttu püüdsid lääneliitlased varasemaid vigu vältida. Külma sõja poolt peale surutud relvastuskuludega suutsid turumajanduslikud riigid toime tulla, pealegi edendas üldine jõukuse suurenemine tarbimist ja selle kaudu kogu majandust. Lisaks iga riigi jõupingutustele oli samavõrd oluline ka riikidevaheliste erinevuste tasandamine ülemaailmsete majandussuhete korraldamise kaudu. 1930. aastate suure ülemaailmse majanduskriisi kogemus näitas, et kui iga riik kehtestab oma siseturu kaitseks väliskaupadele piirangud, mõjub see kokkuvõttes majandusele halvasti.
Rahvusvaheline vabakaubandus
1944. aastal kogunesid Ameerika Ühendriikidesse Bretton Woodsi linna 44 lääneriigi esindajad, et leppida kokku rahvusvahelise vabakaubanduse põhimõtetes. Sellel kohtumisel asutati Rahvusvaheline Valuutafond (inglise keeles International Monetary Fund, IMF), mille peamiseks eesmärgiks on tagada liikmesriikide valuutade konverteeritavus ehk vastastikune vahetatavus. Valuutasüsteemi aluseks sai Ameerika Ühendriikide dollar. Ühtlasi abistab Rahvusvaheline Valuutafond laenudega kriisi sattunud riike, et need ei jääks oma majanduslike ja rahanduslike probleemidega üksi. Valuutafond saab oma tulud peamiselt liikmemaksudest: iga liikmesriik maksab fondi vastavalt oma jõukusele kindlaksmääratud summa. Ameerika Ühendriikidel kui peamisel maksjal on raha kasutamise osas suurim otsustusõigus. Ühendriikide dollari fikseeritud kursile tuginev valuutasüsteem jäi kehtima kuni 1970. aastateni.
Teine institutsioon, mis Bretton Woodsis asutati, oli Maailmapank (täpse nimetusega Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank), mis annab laene liikmesriikide majandusprojektidele üle maailma. Näiteks abistas Maailmapank sõjajärgsel taastamisel Euroopa riike, hiljem aga peamiselt arengumaid. Esialgu sai ka Maailmapank oma kapitali liikmesriikidelt, kuid praegu kaupleb ta rahvusvahelistel rahaturgudel oma võlakirjadega.
1947. aastal sõlmisid lääneliitlased Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe, eesmärgiga vähendada riikidevahelisi tollimakse. Läbirääkimiste tulemusel vähenes tööstuskaupade keskmine tollitariif maailmas 40 protsendilt viiele. 1995. aastal alustas tegevust Maailma Kaubandusorganisatsioon (inglise keeles World Trade Organisation, WTO), mis jätkas tööd selle nimel, et maailmas piirataks võimalikult vähe kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumist.
1975. aastal moodustasid maailma juhtivad tööstusriigid USA, Jaapan, Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Kanada ja Ühendkuningriik ühenduse nimega G7 (Seitsme grupp; inglise keeles Group of 7). See ühendus koguneb korrapäraselt, et arutada maailma poliitika ja majandusega seotud probleeme.
Piirkondlikud majandusühendused
Kõige kaugemale jõuti vabakaubanduse arendamisega Lääne-Euroopas, kus 1957. aastal loodi Euroopa Majandusühendus (hilisem Euroopa Liit). Tekkis ka teisi piirkondlikke majandusühendusi, ehkki neis pole piirangute vähendamine nii jõudsalt edenenud. 1980. aastatel valmistasid Ameerika Ühendriigid koos Kanada ja Mehhikoga ette Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingut, eesmärgiga luua tollal umbes 400 miljoni elanikuga vabakaubanduspiirkond. Selleni jõutigi 1994. aastal. Ameerika Ühendriikide majanduslikule üleolekule piirkonnas püüdis vastukaalu pakkuda Lõuna-Ameerika (Argentina, Brasiilia, Uruguai, Paraguai, Venezuela) vabakaubanduspiirkond. Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (inglise keeles Association of Southeast Asian Nations, ASEAN) loodi 1967. aastal poliitilistel ja julgeolekualastel eesmärkidel, sest käimas oli Vietnami sõda. Järk-järgult muutus ASEAN piirkonna majanduskoostöö organisatsiooniks, kuhu praeguseks kuulub ka Vietnam.
Uued majandusjõud
Aja jooksul hakkasid Ameerika Ühendriigid kaotama ainujuhtivat rolli maailma majanduses. Kui 1960. aastatel andsid Ameerika Ühendriigid 33 protsenti maailmamajanduse kogutoodangust, siis 1989. aastaks oli USA osakaal langenud 20 protsendile. 1980. aastatel hakkasid maailmamajanduses kaasa rääkima mitmed uued riigid.
Kohe pärast Lääne-Saksamaa moodustamist 1949. aastal alustas sealne demokraatlik valitsus vaba turumajanduse ülesehitamist, esialgu isegi vastu lääneliitlaste tahtmist. Kehtestati täielik ettevõtlusvabadus, mida riik omalt poolt mõjutas üksnes laenude ja maksusoodustustega. Vähem kui kümne aastaga sai sõjas enim kannatanud maast Euroopa suurim tööstustootja. Tööpuuduse asemel tekkis hoopis tööjõupuudus, mistõttu võeti hea meelega vastu võõrtöölisi Türgist ja teistest maadest. Samal ajal pöörati tähelepanu ka turumajanduse sotsiaalsele küljele ja inimeste heaolule. Seaduste ja maksupoliitika kaudu aidati ühiskonna vaesemaid ja nõrgemaid liikmeid. 1980. aastate keskpaigaks edestas Lääne-Saksa väliskaubandus juba Ameerika Ühendriikide oma.
Vaatamata sõjakaotusele ja aatomirünnaku kahjudele taastus Jaapan Ameerika Ühendriikide kontrolli all kiiresti. Uue põhiseaduse järgi kaotas keiser oma jumaliku seisundi, mehed ja naised said võrdsed õigused (naised ka valimisõiguse), kehtestati 9-klassiline koolikohustus. Sõjaväge võis Jaapan kasutada üksnes kaitseks ega tohtinud saata vägesid välismaale. Alates 1950. aastatest tegi Jaapan läbi kiire tööstusliku tõusu ning muutus Aasia juhtivaks majandusjõuks. Jaapanlased võtsid lääneriikidelt üle nende kogemused ja rakendasid need oma majanduspoliitika teenistusse. Jaapani majandus kasvas pidevalt ja Jaapani tooted müüsid edukalt maailmaturul. 2004. aastaks oli Jaapani majandus Ameerika Ühendriikide majanduse järel maailmas suuruselt teine.
Sarnaselt Koreale ja Vietnamile põrkusid ka Hiinas rahvuslikud jõud ja kommunistid. 1949. aastaks oli Mandri-Hiina läinud kommunistide kätte (liider Mao Zedong), rahvuslased aga taandusid Taiwani saarele, mis on nende valitsuse all tänaseni. Mao režiimil olid head suhted Nõukogude Liiduga, kust saadi väga palju välisabi. Esialgu võtsid Hiina kommunistid eeskujuks Nõukogude industrialiseerimise ja sunniviisilise ühismajandite loomise. Sarnaselt Nõukogude Liiduga tõi see kaasa majanduse laostumise ja miljonid hukkunud. Kui Nõukogude Liidu suhted lääneriikidega Hruštšovi ametiajal pisut paranesid, pidas Mao seda kommunismist kõrvalekaldumiseks. Kahe totalitaarse režiimi tülliminekule järgnes üllataval kombel Hiina lähenemine Ameerika Ühendriikidele. Sel ajal hakkas Hiina juba tunnetama oma suurust ja nägi endas tulevast majandushiiglast.
Pärast Mao surma 1976. aastal asusid Hiina kommunistid riigi majandust moderniseerima. See tähendas, et teatud ulatuses lubati tegeleda turumajandusliku ettevõtlusega. Sellele aitas suuresti kaasa ka Hiina võtmine ÜRO-sse (varem oli Hiinat esindanud rahvuslik valitsus Taiwanil) ning diplomaatiliste suhete sisseseadmine Ameerika Ühendriikidega. Sestsaadik on Hiina tähtsus maailma poliitikas ja majanduses üha kasvanud. Tänapäeval ei saa Hiinat pidada kommunistliku majandusmudeliga riigiks, ehkki ainuvõim kuulub seal jätkuvalt kommunistlikule parteile.
Nafta
Nüüdisaegse majanduse peamiseks energiaallikaks on nafta. Transpordi areng (lennundus, autostumine) on 20. sajandi teisel poolel olnud ülikiire ja vajadus kütuse järele kasvab jätkuvalt. Enamik maailma naftavarudest asub Lähis-Ida araabia maades, teistes maailmajagudes leidub seda märksa vähem. 1960. aastal loodi Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon (inglise keeles Organisation of the Petroleum Exporting Countries, OPEC). See organisatsioon kontrollib toornafta hinda maailmaturul, millest sõltub ka muude naftatoodete, näiteks bensiini hind. Toornafta hinna liiga suured kõikumised (näiteks poliitiliste või sõjaliste konfliktide puhul) võivad põhjustada rahvusvahelisi kriise ja seetõttu on OPEC-i tegevus oluline. Näiteks 1970. aastatel, pärast üht järjekordset Iisraeli ja araabia riikide konflikti Lähis-Idas, tõstsid araabia naftamaad protestiks nafta hinda neli korda. Läänemaailmas põhjustas see omakorda energia- ja toorainekriisi.
Ülesanne 1
- IMF
- Maailmapank
- WTO
- OPEC
- rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamine, finantskriiside ärahoidmine, stabiilne globaalne majanduskasv
- ülemaailmsete majandusprojektide toetamine, arengumaade toetamine, valitsustele laenude andmine jms
- riikidevahelise kaubanduse reguleerimine, kaupade vaba liikumise võimaldamine
- naftapoliitika koordineerimine ja ühtlustamine liikmesriikides ning stabiilse naftaturu tagamine
Majanduse tõusud ja langused
Majandus on olemuselt tsükliline, kus kasvuperioodid vahetuvad langustega. Majanduskriisiga on tegemist siis, kui langus on väga suur ja hõlmab mitmeid riike või isegi kogu maailma, nagu suur majanduskriis 1930. aastatel. Majanduslanguste vältimine ei ole võimalik, kuid poliitiliste abinõudega saab nende kestust ja tagajärgi leevendada. Teise maailmasõja järgsed majanduskriisid ei olnud kuigi sügavad ega toimunud eri maades üheaegselt. Seetõttu saadi neist suhteliselt kergesti üle. Tootmise suurendamiseks õhutati tarbimist, tööpuuduse vähendamiseks suurendati inflatsiooni ja kui viimane muutus liiga kõrgeks, lasti mõnda aega taas kasvada tööpuudusel. Selliste abinõudega hoiti majandust enam-vähem tasakaalus.
1970. aastatel hakkas Ameerika Ühendriikide dollari väärtus nõrgenema. Maailma rahaturul tõi see kaasa loobumise dollari fikseeritud kursist ning ülemineku ujuvale valuutakursside süsteemile. See tähendab, et eri valuutade väärtus kõigub üksteise suhtes, sõltudes nõudmise ja pakkumise vahekorrast. See süsteem on kasutusel tänapäevani.
Alates 1970. aastatest muutus lääneriikide üldine majanduspoliitika. Inflatsiooni ei ohjeldatud enam tööpuuduse reguleerimise kaudu, vaid püüti käibel olevat rahamassi hoida muutumatuna. Majanduse elavdamiseks kasutati maksude langetamist, mis jättis inimestele tarbimiseks rohkem raha.
Nõukogude majandus
Nõukogude plaanimajanduse areng jäi samal ajal näiliseks ja see saavutati peamiselt uute tehaste rajamise, töökohtade loomise ning põllumaade kasutuselevõtu kaudu. Paraku jäi töö tulemuslikkus madalaks ja riigi tohutuid loodusvarasid pigem raisati. 1970. aastatel polnud langus veel märgatav, sest maailmaturu kõrge naftahind tagas Nõukogude Liidule kui nafta väljavedajale suure sissetuleku. Samal ajal ei suutnud käsumajanduslik süsteem enam siseturu vajadusi rahuldada ning üha rohkem kaupa (muu hulgas ka teravilja) tuli sisse osta. Selleks kasutati just naftamüügist saadud valuutat, sest Nõukogude rubla ei olnud maailma rahandusturul konverteeritav. Jätkuvalt panustati enim ressursse sõjatööstusesse, kuid lääneriikide tehnoloogilise arenguga ei suutnud Nõukogude Liit ammu kaasa minna. 1980. aastate keskpaigaks oli riik jõudnud täielikku ummikseisu, majandus oli laokil ja puudust tunti isegi kõige tavalisematest laiatarbekaupadest.
Unistuse kokkukukkumisest
Oli loodud sotsialismi fassaad või pealispind. Aga selle all oli süsteem sügavalt ebavõrdne ning hierarhiline. Riigil oli küll õnnestunud rahvahulkade elustandardit parandada – hariduse, elektri, elamispinna ja heaolu osas, kuid inimesed jäid endiselt õigusteta ja vabadusteta. [---] Samal ajal, kui globaalne majandus tegi edusamme, täienes tehnoloogiliselt ja muutus paindlikumaks, muutus nõukogude riiklikult reguleeritud majandus järjest anakronistlikumaks [iganenud, mahajäänud] ja ebaefektiivsemaks. Unistus luua vabaduse, võrdsuse, vabastamise ja lootuse ühiskond vajus lühikese ajaga kokku. Vaid vähesed kurvastasid selle pärast.
Mark Sandle. Kommunism. – Historica. Tallinn, Pegasus, 2010.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Arutle, mis on rahvusvaheliste kaubandus- ja rahandusorganisatsioonide peamine eesmärk. |
|
2. |
Selgita, mis soodustas Lääne-Saksamaa, Jaapani ja Hiina majanduslikku tugevnemist. |
|
3. |
Kuidas on naftahinna kõikumine maailmaturul seotud poliitiliste otsuste ja sõjalise tegevusega? Selgita seost. |
