Euroopa lõimumine

1973. aastal liitunud Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Taaniga tõusis Euroopa Ühenduse liikmesriikide arv kuuelt üheksale. 1981. aastal ühines Kreeka, 1986. aastal Hispaania ja Portugal. Neil riikidel puudus varasem demokraatiakogemus: Teise maailmasõja järel valitsesid Hispaaniat ja Portugali autoritaarsed diktaatorid ning Kreekas oli võimul sõjaväeline valitsus. Demokraatia poole pöördusid nad alles 1970. aastatel. Euroopa Ühendusega liitumine pakkus neile nii poliitilist kui ka majanduslikku stabiilsust.

Samal ajal liikus Euroopa Ühendus suurema riikideülese koostöö ja majandusvabaduse suunas. 1986. aastal pandi ühtse Euroopa aktiga alus Euroopa Ühenduse siseturule, kus kaubad, teenused, kapital ja inimesed võisid vabalt liikuda.

Külma sõja lõpp parandas oluliselt Euroopa julgeolekut, kuna nii Ameerika Ühendriigid kui ka Nõukogude Liit loobusid sõjalisest vastasseisust ja viisid oma tuumarelvad Euroopast välja. Teiseks oluliseks sündmuseks oli Saksamaa taasühendamine 1990. aastal. Sellega suurenes Euroopa Ühenduse rahvaarv ja territoorium, kuid liikmesriikide arv jäi samaks, mistõttu ei peeta seda omaette laienemiseks.

Et uues rahvusvahelises olukorras paremini toimida, võeti 1993. aastal vastu nn Maastrichti leping (nimetatud linna järgi Madal­maades, kus see sõlmiti). Maastrichti leping on alusleping nagu 1950. aastatel sõlmitud lepingudki, kuna see puudutab ühenduse toimimise põhialuseid. Uue kokkuleppe kohaselt hakkasid liikmesriigid tegema tihedamat koostööd lisaks majandusele ka poliitika ja õiguse vallas. Ühenduse uueks ametlikuks nime­tuseks sai Euroopa Liit. Samal aastal suurenes Tšehhoslovakkia jagunemisega Tšehhiks ja Slovakkiaks Euroopa riikide üldarv.

Nõukogude Liidu likvideerimine võimaldas Euroopa Liiduga ühineda ka neil raudse eesriidega piirnevatel riikidel, kes olid varem pidanud arvestama Nõukogude Liidu vastureaktsiooni. 1995. aastal ühinesid Soome, Rootsi ja Austria ning Euroopa Liidu liikmesriikide arv tõusis viieteistkümneni.

Rahvuslikult ja usuliselt kireval Balkani poolsaarel põhjustas kommunistliku ideoloogia hääbumine traagilisi sündmusi. 1990. aastate algul kujunes seal Jugoslaavia lagunemise käigus mitu uut riiki. Enamikul juhtudel tõi see kaasa sõjategevuse. Sloveenias vältas sõda üksnes kümme päeva, Horvaatias aga mitu aastat. Eriti julma pöörde võttis vägivald Bosnias, kus kristlastest serb­lased õiendasid arveid islamiusulise elanikkonnaga. 1995. aastal Srebrenica linnas toime pandud 8000 moslemi massimõrva on hiljem võrreldud Teise maailmasõja aegsete veretöödega.

Vägivald puhkes ka Kosovos, mille eraldumine oli serblastele iseäranis valus, kuna tegemist oli Serbiale ajaloolises ja religioosses mõttes olulise territooriumiga. Pärast nurjunud läbirääkimiskatseid alustas NATO Kosovo tsiviilelanikkonna kaitseks õhurünnakuid. See sundis Serbia armee Kosovost taanduma, kuid maa olukord on jätkuvalt lahtine ja paljud riigid ei ole seda iseseisva riigina tunnustanud. Vastupidisteks näideteks on Makedoonia ja Montenegro, mis eraldusid Serbiast rahumeelselt vastavalt 1991. ja 2006. aastal.

Euroopa Liitu pääsemist taotlesid ka endise idabloki riigid, mis olid alles hiljuti elanud totalitaarse riigikorra ja plaanimajanduse tingimustes. See ajendas Euroopa Liidu liikmesriike seniseid vastu­võtukriteeriume üle vaatama, kuna vanade reeglite järgi polnuks enam võimalik üha paisuvat liitu töös hoida. Esmakordselt pandi paika selged tingimused kandidaatriikidele: selleks olid demo­kraatlik riigikord, toimiv turumajandus ning siseriikliku seadusandluse kooskõla Euroopa Liidu seadustega. Kui need tingimused olid ­vanade liikmesriikide hinnangul täidetud, kutsuti kandidaatriik ühinemiskõnelustele, mille käigus lahendati üksikküsimused.

1990. aastate algul lahkusid Nõukogude väed idabloki riikidest, mis hakkasid seejärel taotlema NATO liikmelisust. Osaliselt oli see jätk nende üldisele poliitilisele ümberorienteerumisele lääne suunas. Kuid mäletati ka Teise maailmasõja eelset olukorda, kus ühise kaitse puudumine viis lõpuks iseseisvuse kaotamiseni. Seetõttu soovisid just totalitarismi all kannatanud riigid ühineda rahvusvahelise julgeolekuühendusega. NATO laienemise vastu oli Venemaa, kellele ei meeldinud sõjalise liidu lähedus oma piiridele. Samas aga sõltus Venemaa majandus tollal paljuski lääneriikide abist, nii et vastuväited jäid tagajärjetuks. 1999. aastal ühinesid NATO-ga endise idabloki riigid Ungari, Poola ja Tšehhi.

Sarnaselt muu Ida-Euroopaga huvitusid NATO liikmelisusest ka Baltimaad, ehkki 1990. aastatel tundus selle saavutamine peaaegu mõeldamatu. Esialgu viibisid Balti riikides veel Nõukogude väed, mis pärast Nõukogude Liidu likvideerimist muutusid Vene vägedeks. Ameerika Ühendriikide survel nõustus Venemaa need 1994. aastaks välja viima. Võõrvägede lahkumist on võrreldud Teise maailmasõja sümboolse lõppemisega Eesti, Läti ja Leedu jaoks. Venemaa vastuseis oma endiste liiduvabariikide NATO-sse pürgimisele oli veelgi tugevam kui Ida-Euroopa riikide puhul.

Otsustavaks kaalukeeleks sai asjaolu, et Ameerika Ühendriigid vajasid liitlasi sõjas rahvusvahelise terrorismiga. Just sel põhjusel otsustati ka Baltimaad NATO-sse vastu võtta. 2002. aastal esitati Eestile, Lätile ja Leedule kutse ühinemiskõnelustele ning 2004. aastal said neist koos Sloveenia, Slovakkia, Bulgaaria ja Rumeeniaga täieõiguslikud NATO liikmed.