Maailm aastatuhande vahetusel

Külmale sõjale järgnenud 1990. aastad kujunesid läänemaailma jaoks üsna stabiilseks ja turvaliseks. Seda suuremaks vapustuseks oli islamiterroristide rünnak 11. septembril 2001. aastal, kui kaaperdatud reisilennukid juhiti New Yorgis Maailma Kaubanduskeskuse ja Washingtonis USA kaitseministeeriumi Pentagoni hoonetesse. Hukkus üle 3000 inimese. Islamiterroristid olid varemgi rünnanud lääneriikide saatkondi, suurettevõtteid ja poliitikuid. Kuid mitte kunagi varem polnud rünnak olnud nii võimas ja ohvriterohke, seda pealegi Ameerika Ühendriikide kui maailma esiriigi territooriumil. See traagiline sündmus näitas, et Ameerika Ühendriikide juhtpositsioon globaalses poliitikas pole vastuvõetav kaugeltki kõigile ning demokraatiat ja liberalismi ei saa pidada enesestmõistetavaks.

Ameerika Ühendriikides tajuti rünnakut kui rahvusvahelise terrorismi sõjakuulutust ning NATO kasutas esmakordselt paragrahvi 5, mille järgi kallaletungi ohvriks sattunud liikmesriiki abistatakse vastase tõrjumisel ühiselt. Olukorra muutis aga keeruliseks see, et terrorismivastane sõda erineb tavapärasest riikide-vahelisest sõjast. Ameerika Ühendriikidel ja tema liitlastel oli küll suur sõjaline ülekaal, kuid nende vastas seisid mitmesugused ­terroristlikud rühmitused, mis ei pruukinud olla seotud kindla riigiga. Pigem oli tegemist teatud poliitiliste jõudude või siis religioossete, ideoloogiliste ja rahvuslike gruppidega. Seepärast oli terrorismivastases sõjas keeruline määratleda vaenlast, rindejoont ja sõja eesmärke.

Aastatuhande vahetusel iseloomustas maailma majandust üha suurenev globaliseerumine ehk üleilmastumine. See tähendab, et maailmaturule jõudis üha rohkem samalaadseid kaupu ja üha rohkem majandusi oli omavahel seotud. Ühest küljest tähendas rohkem kaupu ka madalamaid hindu ning üha suuremad inimhulgad võisid lubada endale tarbimist, mille läbi vähenes maa­ilmas vaesus. Globaliseerumise vastased aga väitsid, et üha süveneva sarnastumise tõttu on kadumas erinevate paikade omapära ja nii võib üleilmastumine ohustada eelkõige väikesi kultuure. Tihedalt seotud majandustele on ka kriisid ohtlikumad, sest ühes riigis alanud probleemid võivad kuhjudes kaasa kiskuda paljusid teisi. Lisaks pole ühtegi ametkonda või asutust, mis tegeleks otseselt globaliseerumisest põhjustatud probleemide lahendamisega, seega puudub ka demokraatlik vastutus.

Globaliseeruvas maailmas on lääneriigid kaotanud osa oma ­ varasemast majanduslikust mõjust. Esile on tõusmas Aasia riigid, kus majanduskasv on pikka aega olnud väga kiire. ­Hiina majandus­edu sai alguse 1970. aastatel, kui kommunistlik riik loobus plaanimajandusest ja läks üle vabale turumajandusele. Hiina mõju on eriti suur Aafrikas, kus hiinlased annavad paljudele riikidele soodsamaid laene kui Rahvusvaheline ­ Valuutafond või Maailmapank. Jaapanis algas kiire majanduskasv juba 1950. aastatel. Veel hiljuti oli Jaapan Ameerika Ühendriikide järel maailma suurim majandus, kuni Hiina temast möödus. Seoses uute majanduslike suurjõudude ilmumisega (peale Hiina ja ­Jaapani ka India, Brasiilia jt) loodi maailmamajanduse arengu suunamiseks uus riikide ühendus G20.

Postmodernismis puudusid üldtunnustatud reeglid, selle asemel valitses vaadete, stiilide ja ideoloogiate kirevus, mis andis ­inimesele enneolematu vabaduse. Modernistlik mõtlemine nägi selles allakäiku, väärtuste hülgamist ja valimatut kõikelubatavust. Postmodernistlik maailmavaade aga väärtustas sõltumatuid ja kriitiliselt mõtlevaid isiksusi ning vabastas nad üldkehtivate ­moraali- ja ideoloogiliste süsteemide kammitsast. Vahetegemine „kõrge” ja „madala” vahel ähmastus ning süvakultuur põimus üha enam massikultuuriga. Ka tõsise sisuga kunsti- ja kirjandusteostesse segati lihtlabaseid argitõdesid ja igapäevasust, palju ­kasutati varasemate teoste paroodiaid, tsitaate ja keele­mänge.

Globaalse majanduse ja postmodernistliku maailmavaate kujunemine oli tihedalt seotud infoühiskonna arenemisega. See on ühiskond, mis kasutab, tähtsustab ja levitab kõigis eluvaldkondades eelkõige informatsiooni, nii et see kujuneb omaette virtuaalseks ehk elu jäljendavaks tegelikkuseks. Sellises ühiskonnas loob enamik inimesi oma töö käigus teavet, mida hoitakse ja edastatakse digitaalsel kujul. See teave koondub andmepankadesse ja muudesse infokogumitesse, millele kõik ühiskonna liikmed üleüldise andmeedastusvõrgu kaudu ligi pääsevad. Infoühiskonnale on iseloomulik arvutite massiline kasutamine, ülemaailmsed inter­netipõhised kommunikatsioonikanalid ja arvukad elektroonilised teenused. Seetõttu kaotavad geograafilised kaugused oma senise tähenduse. Kuid eelkõige muutuvad põhjalikult kõik ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised suhted. Näiteks võimaldab infoühiskond korraldada ümber elu kaugetes piirkondades, suurendada töö tõhusust ja võtta kasutusele uusi paindlikke töövorme. Globaalse infoühiskonna nooruse tõttu ei suudeta veel hoomata kõiki selle võimalusi ja ohte.

1990. aastatel alustas valitsus peaminister Mart Laari juhtimisel üleminekut vabale turumajandusele. Selle eeltingimuseks oli erastamine ehk nõukogude ajal riigistatud varade tagastamine endistele omanikele või nende pärijatele. Osaliselt tekitasid reformid ka rahulolematust, sest eluaeg ühismajandites töötanud inimestel polnud kerge kohaneda turumajanduse nõuetega. Tuli ette sedagi, et erastamises juhinduti riigi või avaliku kasu asemel hoopis varjatud erahuvidest.

Alates Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamisest 2004. aastal on Eesti osalenud paljudes Euroopa Liidu ühisprogrammides ja NATO eriülesannete täitmisel Afganistanis, Iraagis ja mujal. 2007. aastal ühines Eesti Euroopa Liidu Schengeni viisaruumiga, mis lihtsustas piiriületust ja reisimist. Koos teiste riikidega kannatas Eesti 2008. aastal Ameerika Ühendriikidest alguse saanud ­majanduskriisi tõttu. Paljud ettevõtted läksid pankrotti, töö­puudus kasvas ja inimestel puudus tuleviku suhtes kindlustunne. Raskustest hoolimata kasutas Eesti kriisiaastaid oma rahanduse kor­ras­tamiseks, mis võimaldas 2011. aastal võtta kasutusele ­Euroopa ühisraha euro.