20. sajandit iseloomustasid kiired muutused ja sügavad vastuolud igas eluvaldkonnas. Ühest küljest jätkusid juba uusajal alanud suundumused, eriti tööstuse ning teaduse ja filosoofia areng, mis muutis põhjalikult inimeste maailmapilti ja mõtteviisi. Valgustusaja vaimus oodati majanduse ja ühiskonnaelu katkematut progressi, mille kaudu pidi üha enam inimesi saama osa kaupadest ja teadmistest. Teisest küljest nägi 20. sajand mitmete optimistlike õpetuste ja ideoloogiate läbikukkumist. Inimeste kannatuste vähendamise ja üleüldise õnneajastu asemel leidsid aset ajaloo ohvriterohkeimad sõjad ja mõnede inimgruppide massiline hävitamine.
Sõda ja rahu
20. sajandil (eriti selle esimesel poolel) teostus katkematu progressiidee oma kõige negatiivsemal kujul. Tööstusrevolutsioon ja teaduse areng andsid Esimeses maailmasõjas (1914–1918) võidelnud armeede käsutusse automaatrelva, tanki, keemiarelva, granaadi ja pommituslennuki. Transpordi-, side- ja relvastustehnoloogia võimaldasid inimesi kiirelt koondada ja seejärel neid massiliselt hävitada. Mõistagi ei tapa masinad ise, vaid need käivitab kellegi tahe. Vägivallaks pakkusid ettekäändeid mitmesugused äärmuslikud ideoloogiad (kommunism, fašism, natsionaalsotsialism), mis kasvasid välja teaduse ja filosoofia väärkasutusest ning tõusid esile poliitilise ebastabiilsuse ja majandusliku ängistuse olukorras. Äärmusõpetuste omavahelise kokkupõrke tulemuseks oli Teine maailmasõda (1939–1945), millele järgnes poole sajandi pikkune külm sõda. Erinevates sõdades, massirepressioonides ja ideoloogiatest põhjustatud tapatalgutes hukkunute täpset arvu pole võimalik kindlaks teha. Tõenäoliselt ulatub see sadadesse miljonitesse.
Vastukaaluks seninägematule vägivallakogemusele otsiti kogu 20. sajandi jooksul aktiivselt võimalusi sõja vältimiseks. Paljudel juhtudel, eriti pärast Teist maailmasõda, see ka õnnestus. Üheks põhjuseks oli kahtlemata tuumarelvade olemasolu, kuna järjekordset maailmasõda ei võitnuks keegi. Tõsiasi, et sajandi teisel poolel arenenud tööstusriigid omavahel ei sõdinud, ei tähenda, nagu oleksid sõjad maailmast kadunud. Väga palju tekkis juurde riikidesiseseid ja mitmesuguste gruppide vahelisi sõdu, mille osapooli oli sageli raske eristada. Maailmarahu hoidmine oli üks ÜRO olulisemaid ülesandeid. Selle rahutagamisüksused ja koostöö humanitaarabi pakkuvate organisatsioonidega aitasid vaos hoida kohalikke relvakonflikte, leevendada näljahädasid, haigusi ja vaesust. Ühtlasi oli ÜRO rahvusvaheline esinduskogu, mis koondas maailma rahvaid ja pakkus võimalust diplomaatiliseks aruteluks. Euroopas tagas rahu Euroopa Liit, mille liikmesriikidel oli omavahelise seotuse tõttu praktiliselt võimatu üksteise vastu sõda alustada.
Mineviku ümberhindamisest
Meie Euroopa elas möödunud sajandi esimesel poolel läbi enneolematu vapustuse ja – ärgem sedagi unusta – senikogematu katarsise. [---] Sakslased alustasid sõja ja kaotasid. Kaotajate enesepuhastus tähendas nii avalikku hukkamõistu kui ka paljukordset avalikku vabandamist toonase riigi toonaste otsustajate kuritegude pärast.
Ent pretsedenditult kriitilise hoiaku võtsid oma ajaloo tõlgenduste suhtes ka teised Euroopa riigid. See osa meie maailmajaost, mida lihtsustatult kutsume Lääneks, on mööndusteta tunnistanud vääraks oma koloniaalmineviku [kellel see oli], otsese või varjatud koostöö totalitaarrežiimidega, kodanike osalemise holokausti veretöödes, valearvestused vääruste taagast vabanemisel. Mineviku ümberhindamine ei ole kellelegi kerge olnud. [---] [Kuid] selgeks sai tõsiasi, et mineviku vääruste tunnistamine on vältimatu eeltingimus, kui tahetakse ühiskonda ümber korraldada ja riiki üles ehitada demokraatlike põhimõtete ja väärtuste alusel.
Enn Soosaar. 20. sajandi suurim geopoliitiline tragöödia. – Diplomaatia 46, 2007.
Maailm, Euroopa, Eesti
Kahe maailmasõja ja koloniaalimpeeriumide lagunemise tagajärjel tekkis maailmakaardile mitu uut riiki. Uute maailmajõududena kerkisid esile Ameerika Ühendriigid, Hiina, Jaapan ja Nõukogude Liit (hiljem tema õigusjärglane Venemaa). Viimane pidi toime tulema impeeriumijärgsete arengutega, mis sarnanesid Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa kunagise olukorraga pärast asumaadest ilmajäämist.
Euroopa kaotas 20. sajandil oma varasema juhtpositsiooni maailmas, ent keskendus vastukaaluks sisemisele koondumisele. Lääne-Euroopa esialgu majanduslik, seejärel ka poliitiline lõimumine ning Ida-Euroopa kaasamine pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist viisid 1993. aastal Euroopa Liidu tekkimisele. 21. sajandil 28-liikmeliseks kasvanud Euroopa Liit kujutab endast suurt siseturgu, kus pole piiranguid inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vabale liikumisele. Mitmete analüütikute hinnangul peaks järgmiseks oluliseks arengusammuks olema ühtse digitaalse turu loomine.
Eesti jaoks tõi 20. sajand kaasa nii häid kui ka halbu aegu. Selle sajandi jooksul kuulutas Eesti end kolm korda iseseisvaks (aastatel 1918, 1944 ja 1991), neist kahel juhul edukalt. Samas ei läinud Eestist mööda ka sajandi süngem pool. Maailmasõdade, okupatsioonide, küüditamiste ja massirepressioonide tõttu on eestlased üks väheseid rahvaid Euroopas, kelle arv oli 20. sajandi lõpul väiksem kui selle alguses.
Globaalse valitsemise raskustest
Mis siis, kui ülemaailmset demokraatiat või maailma rahvaesinduslikku valitsust ei saa olemas olla mitte üksnes empiiriliste [kogemusel põhinevate] piirangute tõttu, vaid ka struktuursetel [süsteemi ülesehitusest tingitud] põhjustel? Mis siis, kui globaalset turumajandust ei saagi otseselt korraldada kui globaalset ülemaailmsete valimistega demokraatiat?
Tänasel globaliseerimisajastul me oleme hakanud maksma selle „põhivastuolu“ hinda. Muistsed kinnismõtted, iseäranis substantsiaalsed etnilised, usulised ja kultuurilised identiteedid on poliitikasse raevukalt tagasi tulnud. Meie nüüdse ummiku määratleb järgmine pinge: kaupade globaalne vaba ringlemisega kaasneb sotsiaalse sfääri kasvav eristumine. Pärast Berliini müüri langemist ja globaalse turu esiletõusu on kõikjale hakanud kerkima uued müürid, mis lahutavad inimesi ja nende kultuure. Selle pinge lahendamisest võib sõltuda inimkonna enese ellujäämine.
Slavoj Žižek. Kes suudab kontrollida ülivõimude-järgset kapitalistlikku maailmakorda? – Vikerkaar 6, 2014.
Õiglus ja võrdsus
20. sajandi alguses leidus kõikvõimalikke õpetusi ja arusaamu ühiskonna ning inimeste elujärje parandamiseks. Enamik neist käsitasid inimest piiratult ja tingimuslikult, pidades parema elu ja suuremate vabaduste vääriliseks üksnes teatud inimrühmi. Seetõttu oli sajandi alguses rassiline, sooline, varanduslik, hariduslik ja usuline diskrimineerimine veel igapäevane nähtus. Tegeliku võrdõiguslikkuse juurutamine oli üks 20. sajandi pidevamaid arenguid. Tänu laialdasele kodanikuliikumisele valitseb 21. sajandil läänemaailma riikides suurem sotsiaalne võrdsus kui kunagi varem ning enamik inimesi mõistab diskrimineerimise ilmingud hukka.
Alates 1970. aastatest tõi mure inimtegevuse mõjude pärast looduskeskkonnale kaasa arusaama, et oma huve edendades ei tohiks inimene diskrimineerida teisi Maad asustavaid liike. Paljudes riikides, eriti Euroopas, väljendus see roheliste erakondade tekkimises. Sajandi lõpuks saavutati keskkonnaseisundi parandamise osas mõningast edu, ehkki üldine saastumine jätkub.
Tehnoloogiline ja majanduslik innovatsioon
Enamik 20. sajandi jooksul inimeste igapäevaelus ja elukvaliteedis toimunud muutustest olid majanduslikud või tehnoloogilised. Sajandi jooksul loobus läänemaailm lõplikult loomade veojõust ja asendas selle autodega. Läänemaailm ja osa Aasiast nautisid sõjajärgset majandusbuumi. Pärast Nõukogude Liidu kadumist alustas ka endine idablokk üleminekut turumajandusele. Inimeste elukvaliteeti mõjutasid olulisel määral supertankerid, lennuliinid, kiirteed, raadio, televisioon, antibiootikumid, külmutatud toit, arvutid, internet, mobiiltelefonid. 1960. aastatel sai alguse kosmoseajastu.
Innovatsioon ehk uuenduslikkus ei avaldunud mitte ainult uute avastuste ja leiutiste tegemises, vaid ka nende rakendamise kiiruses. Kui näiteks fotograafia idee tekkimisest kulus kasutuskõlbliku fotoaparaadi loomiseni 19. sajandi keskel rohkem kui sajand, siis televisiooni puhul oli see vahemik kõigest kümmekond aastat (1940.–1950. aastad). Arvutitehnika uueneb põhjalikult iga paari aasta järel. Suutlikkus kohaneda kiirete tehnoloogiliste muutuste ja elustiili kontrastidega on saanud inimeste argiteadvuse enesestmõistetavaks osaks.
Muutused Austraalia põlisrahvaste elus
Suguharude rännud on praeguseks ajaks mitmel pool suuresti muutunud. Enam ei kõnni nagu iidsel ajal hanereas ja salguti üle harvade puudega kaetud tasandiku rohututtide vahel mõnikümmend ihualasti inimest, osal puukausid pea peal, teistel odad õieli saaki valvamas. Nüüd on rändlejail hoopis rohkem kraami kaasas ja rõivad seljas, sest nemadki on osa saanud uutest aegadest ja valgete tsivilisatsioonist. Kompsudes on tekid, keedupotid, rõivad, panged ja mannergud. Sageli kannavad nüüd kompse eeslid ja koguni kaamelid. Üsna meie päevil on mõnele suguharule siginenud ka mõni autoloks, kuhu kuhjana peale ronitakse, et sõita uutele jahimaadele.
Vladimir Beekman. Maakera kuklapoolel. Tallinn, Eesti Raamat, 1977.
Globaalne kultuur, globaalsed probleemid
20. sajandi kultuurielu iseloomustas massikultuuri kujunemine ja ülemaailmne levik, kuid see polnud ühesuunaline areng. Hollywoodi filmitööstus, pop- ja rokkmuusika ning kiirtoit levitasid küll läänelikku elustiili ja väärtushinnanguid, samas aga sulasid sellesse väga mitmesugused nähtused ja ilmingud ka teistest kultuuripiirkondadest. Üldjoontes kasvas nägemis- ja kuulmismeelt mõjutavate kultuurivormide (kino, televisioon, video, muusika) osakaal ja vähenes kirjasõna (kirjandus, ajakirjandus) tähtsus.
Arstiteaduse areng ja tõhusam toidutootmine aitasid oluliselt kaasa maakera rahvastiku kasvule umbes 1,6 miljardilt 20. sajandi alguses kuni 6 miljardini sajandi lõpus. Praeguseks on see ületanud 7 miljardi piiri ning kasv jätkub. Kunagi varem pole maailmas elanud korraga nii palju inimesi kui praegu. See tõsiasi kujutab endast üht peamist globaalprobleemi, mis on otseses seoses paljude teiste murekohtadega, nagu konfliktikolded, vaesus, keskkonnasaaste ja toitlusraskused.
Globaalset küla iseloomustab vabaduste ja võimaluste enneolematu rohkus, ent ka vastastikuse sõltuvuse suurenemine. Piirideta maailmas saavad ühtmoodi levida nii demokraatlikud ideed ja uued kasulikud tehnoloogiad kui ka nakkushaigused, keskkonnareostus ja terrorism. Maailma edasine areng sõltub riikide, inimgruppide ja üksikisikute väärtushinnangutest, mille alusel langetatakse tulevikku vaatavaid otsuseid.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Miks on minevikus tehtud valeotsuste tunnistamine rahvusvahelise rahu ja demokraatia kindlustamisel oluline? |
|
2. |
Kuidas toetab sotsiaalne võrdõigluslikkus rahu ja demokraatia kindlustamist? Selgita seost. |
|
3. |
Arutle maailma lähituleviku üle. Mis nähtused ja arengud mõjutavad seda sinu arvates kõige rohkem? |
