Ma tahan teile selgeks teha, et mitte ükski rakuke minu muusikast ... ei ole sündinud juhuse või intuitsiooni ajel. Kõik mu teosed on täiustunud kuni valmimiseni matemaatilisele võrrandile iseloomuliku kõrvalekaldumatuse ja punktuaalsusega.
Maurice RavelMaurice Ravel
Maurice Ravel (1875–1937) oli teine suurkuju Prantsuse 20. sajandi alguse muusikas. Tema isa oli prantslane, ema baski päritolu. Viimane asjaolu määras ilmselt helilooja aastakümnetepikkuse kiindumuse Hispaania kultuuri ja muusikasse.
Raveli muusikaline andekus avaldus juba varases nooruses: 14-aastaselt sai temast Pariisi konservatooriumi üliõpilane, ta õppis nii klaveri kui ka kompositsiooni eriala. Võitnud küll peatselt laiemate kunstiringkondade tunnustuse, ei läinud Raveli akadeemiline tõusutee sugugi takistusteta. Debussyle omistati Rooma preemia täiesti enesestmõistetavalt, Ravel jäeti sellest aga koguni kolmel korral ilma. Tulemuseks oli avalik skandaal ajakirjanduse veergudel ja lõpuks pidi ebakompetentsuses süüdistatud Pariisi konservatooriumi rektor tagasi astuma. Ning kui seejärel heliloojale preemiat siiski pakuti, keeldus Ravel juba ise, kuna uueks rektoriks oli helilooja õpetaja Gabriel Fauré ning Ravel soovis vältida võimalikke sobingusüüdistusi.
Loomingust üldiselt
Rütmiline graafika
Erinevalt Debussyst polnud Ravel isegi noorpõlves kuigivõrd romantismi mõju all. 1901. aastal kirjutas ta klaveripala „Vetemäng“, mis oma täiesti uudse harmoonia ja värvika helikeelega jõudis ette Debussy uuest klaverimängustiilist. Võrreldes Debussyga, kes eelistas kindlale meloodiale värviküllaseid kõlade järgnevusi, on Raveli muusika isikupäraseks jooneks küllalt selgete piiridega meloodiline teema.
Ravel pööras erilist tähelepanu ka muusika rütmilisele küljele, kasutades tihti Hispaania traditsiooniliste tantsude (habaneera, boolero) rütme. Igor Stravinski on öelnud: „Debussy oli pigem maalija, Ravel aga graafik. Ta oli täpne nagu Šveitsi kellassepp.“
Haarab uusi suundi
Raveli teoseid iseloomustab selge ja kindlapiiriline muusikaline ülesehitus ning faktuur. Olles oma helikeelelt ja kõlavärvidelt küll impressionist, on Raveli stiilipalett Debussy omast avaram, ulatudes impressionismist neoklassitsismi ja jazz’ini.
Raveli loomingu paremikku kuuluvad orkestriteosed, lavamuusika ja klaverimuusika.
Maurice Ravel. „Vetemäng“
Orkestrimuusika
Teisendid nii klaverile kui ka orkestrile
Orkestrimuusika vallas oli Raveli esimeseks meistriteoseks „Hispaania rapsoodia“ (1908). See on ülesehituselt neljaosaline süit ning paistab silma nii säravate orkestrivärvide kui ka iseloomulike hispaania tantsurütmide poolest.
Suurem osa Raveli orkestriteoseid on aga tihedalt seotud nii balleti- kui ka klaverimuusikaga: mõtteline kolmnurk klaver-orkester-ballett on tihti ühendatud sel kombel, et teose algidee on kirja pandud klaveriredaktsioonis, mis võib hiljem kasvada nii orkestriseadeks kui ka lavamuusikaks. Näiteks süidist „Hane-ema“ on olemas nii balleti- kui ka kontsert-ettekandeks (1911) mõeldud orkestriredaktsioon ja redaktsioon kahele klaverile (1910). Ka balleti „Adélaïde“ saamislugu on samasugune: kõigepealt valmis klaveriteos „Nooblid ja sentimentaalsed valsid“ (1911), samal aastal orkestriseade ning aasta hiljem ilmus publiku ette juba lühiballett.
Nimetatud juhtudel eelnes küll orkestriredaktsioon lavateosele, kuid valdavaks jäi Raveli loomingus siiski vastupidine suund: balleti „Daphnis ja Chloe“ muusikat esitatakse tänapäeval kahe orkestrisüidina.
- Orkestriteosel on mitu esituskoosseisu
- Teos valmis esialgu klaverile ja seejärel orkestrile
- Tema populaarsemaid orkestriteoseid hakkasid esitama ka keelpillikvartetid
- Balletimuusikat esitatakse ka orkestriteosena
„Boolero“
Üks teema kaheksateistkümnes variatsioonis
Raveli lühiballettidest tuntuim, mille muusikat esitatakse tänapäeval sageli lihtsalt orkestripalana, on kahtlemata „Boolero“ (1928). Ideelt on teos maailma muusikaliteratuuris ainulaadne. „Boolero“ kompositsiooni moodustavad 18 sümfoonilist variatsiooni üheleainsale teemale. Selle ebahariliku teose meloodia, harmoonia ja rütm jäävad algusest lõpuni täiesti muutumatuks. Rütmi hoiavad kaks väikest trummi, mis mängivad hispaania tantsu boolero põhirütmi.
Teema esimene pool
Ainsad muusikalised väljendusvahendid, mis muutuvad, on dünaamika – pidev crescendo, mis viib lõpuks ka suurde kulminatsiooni – ja orkestratsioon.
Teema ise koosneb kahest 17 takti pikkusest osast, neist esimene püsib kogu aeg C-duuris.
Teemat alustab flööt, järgneb klarnet ja nii liigub muusikaline materjal muutumatult ühelt pillilt teisele.
Teema teine pool
Teine osa teemast on esimese pingestatum variatsioon, kuid uudsena mõjub siin eeskätt laadiline värving: astmed c-des-es-f-g-as-b-c moodustavad früügia helilaadi.
Üllatuslik lõpp
Teemalõigud hakkavad „Booleros“ perioodiliselt vahelduma, kuid teose lõpus pressib helilooja need ikka enam kokku.
16. variatsioonis on teema pikkuseks veel 17 takti, viimases variatsioonis vaid 9 takti. Seal paikneb ka sümfoonilise arenduse võimas peakulminatsioon. Selle väljendusrikkuse suurendamiseks teeb Ravel korraks täiesti ootamatu, aga seda efektsema ülemineku senisest põhihelistikust C-duurist E-duuri. Niisugune järsk helistike vastandamine mõjub senise n-ö üheduurimuusika taustal äärmiselt värskelt.
Balletina „Boolerot“ küll enam ei lavastata, kuid orkestripalana pole see ilmselt mitte ainult Raveli, vaid kogu Prantsuse helikunsti tuntuim teos.
Maurice Ravel. „Boolero“
Lavamuusika
„Daphnis ja Chloe“
Lavamuusikas jõudis Ravel muusikaüldsuse tähelepanu keskpunkti balletiga „Daphnis ja Chloe“, mille tellis talt oma Pariisis tegutseva Vene balletitrupi jaoks impressaario Sergei Djagilev.
Töö selle lavateose kallal kestis mitu aastat. 1909 pani Ravel paberile esimesed eskiisid, hooajal 1910–1911 esitati kontsertidel balletist juba mõningaid fragmente. Lavale jõudis „Daphnis ja Chloe“ aga alles 1912. aastal, koreograafia lõi kuulus ballettmeister Mihhail Fokin.
Balleti aluseks on antiikkirjaniku Longose samanimeline romaan, mida peetakse Kreeka kirjanduse üheks tippteoseks ja mille sisuks on nimitegelaste armulugu.
Ravel ise nimetas balletti „koreograafiliseks sümfooniaks kolmes osas“, kuna lähtus selle kirjutamisel sümfooniažanrile iseloomulikust muusikalisest dramaturgiast. Helilooja on oma autobiograafilistes märkmetes kirjutanud: „Teose sümfooniline konstruktsioon järgib väga rangelt tonaalset plaani ning tugineb vaid vähestele motiividele ja nende arendusele – see kindlustab terviku sümfoonilise ühtsuse.“
„Daphnist ja Chloed“ on lavastatud üle terve maailma ning kaks samanimelist orkestrisüiti on endiselt orkestrite mängukavades.
Ooperid
Maurice Ravel jõudis kirjutada kaks ühevaatuselist ooperit: koomilise ooperi „Hispaania tund“ (1909) ja stiililt Ameerika muusikalidega võrreldud ooperi „Laps ja võlumaailm“ (1925).
- „Hane-ema“
- „Nooblid ja sentimentaalsed valsid“
- „Hispaania rapsoodia“
- „Daphnis ja Chloe“
- „Laps ja võlumaailm“
- „Boolero“
- „Hispaania tund“
Maurice Ravel. Finaal „Danse générale“ süidist „Daphnis ja Chloe“
Klaverimuusika
Kontsert ühele käele
Ravel on komponeerinud teoseid sooloklaverile, tema viimasteks suurvormideks jäid aga kaks klaverikontserti.
Neist ainulaadne on klaverikontsert D-duur (1930), mis on kirjutatud vasakule käele. Kontsert valmis pianist Paul Wittgensteinile, kes oli esimeses maailmasõjas kaotanud parema käe.
Mis puutub klaverifaktuuri, siis oli Ravel mõistagi ebaharilikus olukorras. Ent ometi suutis ta klaveri sooloepisoodides kujundada ka äärmistesse registritesse ulatuva heroilis-dramaatilise kõlapildi, kus punkteeritud rütmides akordid vahelduvad ebaharilikult suurte hüpetega. Tegemist on kahtlemata meistriteosega, ent ühele käele kirjutatud teosena kõlab ta maailma pianistide repertuaaris tunduvalt harvemini kui kontsert G-duur (1931).
„Couperini haud“
Raveli suurvormidest klaverile on tuntud kaks tsüklit: „Öine Gaspard“ (1908) ja „Couperini haud“ (1917).
Viimane on kuueosaline süit, mille Ravel kirjutas austusavaldusena François Couperinile helilooja 250. sünniaastapäeva puhul. Helilooja pöördus siin barokiajastu tantsude forlane’i, rigaudon’i ja menueti poole, samuti ei puudu ka prelüüd, fuuga ja lõpetav tokaata.
Samas pole see teos barokkmuusika stilisatsioon. Ühelt poolt barokiajastu tantsude ning teiselt poolt impressionistliku koloriidiga on see rohkem neoklassitsismi vormiselguse ja impressionistliku helivärvitaju isikupärane sümbioos.
Mõisted
früügia – keskaegne helilaad, millel on molliga võrreldes madaldatud teine aste
impressaario – etenduste, kontsertide majanduslik korraldaja
redaktsioon – viimistlemise, töötlemise vms tagajärjel tekkiv oluliste erinevustega teksti- vm teisend
Mõttekoht
- Kuidas avaldub Maurice Raveli muusikas tema baski päritolu? Too näiteid.
- Too näiteid Raveli teoste kohta, kus üks ja sama muusikaline materjal seob omavahel erinevaid muusikažanre.
- Milles seisneb „Boolero“ ainulaadsus?
- Kuula „Boolerot“ ning mõtle loole libreto. Kui võimalik, lavastage paremad ideed tantsu või pantomiimina.
- Nimeta Raveli tähtsamaid lavateoseid.
- Mille poolest on eriline Raveli klaverikontsert D-duur?
- Milles Debussy ja Raveli helikeel peamiselt erinevad?
- Otsi internetist infot filmide kohta, kus on kasutatud Debussy või Raveli muusikat. Vaata leitud filmistseene, vali taustaks mõni teistsugune muusika. Tutvusta oma katset ka klassikaaslastele ning arutlege, kuidas mõjutab muusika filmistseeni meeleolu.
