Muusikal kui nähtusel on vaid ainus eesmärk: luua kord maailma asjades, sealhulgas ennekõike inimese ja aja suhetes.
Igor StravinskiNeoklassitsism
Tasakaalustatus
Vastureaktsioonina impressionistlikule kõlavärvikultusele ja hilisromantilisele dramatismile tekkis esimese maailmasõja järel muusikas uus mõtteviis, mis sai aluseks neoklassitsismile. Stiilinimetusena on mõiste „neoklassitsism“ muusikas küll mõnevõrra laialivalguv, kuna neoklassitsistlikud heliloojad ei läinud sugugi vaid Viini klassikute traditsioonide taaselustamise teed. Neid huvitasid ka varasemate stiilide, näiteks barokk- ja renessanssmuusika žanrid ja vormid.
Stiili tunnusjooned
Neoklassitsismi kõige iseloomulikumaks jooneks on muusika harmoonia ja orkestratsiooni üldine lihtsustumine, millega võib kaasneda ka temaatilise materjali lakoonilisus ja lühikesed meloodiad.
Uus stiil tõi kaasa loobumise nii romantismi tundelistest äärmustest kui ka impressionismile iseloomulikust kõlakoloriidist. Väärtustama hakati hoopis selget meloodilist joonist ja vormi osas täpset, klassikaliselt väljapeetud ülesehitust.
Neoklassitsism ei kujunenud ühtseks koolkonnaks, vaid avaldus pigem üldise loomesuunana, igal heliloojal individuaalsest eripärast lähtuvalt mõistagi isemoodi. Maailma esimeseks neoklassitsistlikuks teoseks peetakse Vene helilooja Sergei Prokofjevi 1. sümfooniat (1917).
Sergei Prokofjev. I osa Allegro sümfooniast nr 1 D-duur, op. 25 („Klassikaline“)
Kubismi sünd kujutavas kunstis
Taolised protsessid toimusid ka kujutavas kunstis, sest joon, kontuur ning täpsed geomeetrilised põhivormid olid maalikunsti tunginud juba varem. Nimelt ilmnes 1907. aastal Prantsusmaal korraldatud näitustel, et tekkinud on uus stiil – kubism –, mille rajajaiks olid Georges Braque, Pablo Picasso ja Fernand Léger.
Picasso ise võrdles ennast oma hea sõbra ja koostööpartneri Igor Stravinskiga: nii nagu viimane stiliseerib klassikalist muusikat, stiliseerivat tema oma töödes ka Ingres’i ja Velázqueze’i maale. Need paralleelid on tegelikult küllaltki tinglikud, kuna neoklassitsism kui stiil kujutavasse kunsti märkimisväärset jälge ei jätnud.
Igor Stravinski
Igor Stravinski (1882–1971) eripalgelist loomingut kujundas neoklassitsistlik mõtlemine enam kui kolme aastakümne vältel.
Sündinud Peterburi lähedal Oranienbaumis Peterburi Maria Ooperiteatri solisti perekonnas, sai noormees üsna mitmekülgse hariduse ning ka aadlikasvatuse. Bibliofiilist isa suurepärane raamatukogu ning Peterburis nähtud ooperietendused määrasid edaspidiseks nii helilooja huvide mitmekülgsuse kui ka elupõlise kiindumuse lavamuusikasse. Kummatigi ei viinud Stravinski haridustee teda esialgu mitte muusikat, vaid hoopis juurat õppima ning aastal 1905 lõpetas ta Peterburi ülikooli õigusteaduskonna.
Siiski olid lapsepõlves saadud klaveritunnid jätnud noormehesse sedavõrd sügava jälje, et ta otsustas ka ise hakata muusikat kirjutama. 1902. aastal oli noor Stravinski tutvunud lähemalt Nikolai Rimski-Korsakoviga, kes hindas kahekümneaastase komponisti esimesi loomingukatsetusi. Veendunud, et tegemist on vaieldamatu andega, soostus ta noorukit juhendama nii kompositsioonitehnika kui ka harmoonia ja orkestratsiooni vallas.
1910. aastast viibis Stravinski üha sagedamini Prantsusmaal, millest sai tema teine kodumaa. Aastal 1939, mil Euroopas tihenesid üha enam teise maailmasõja ähvardavad pilved, kolis Stravinski USA-sse, kus elas ja töötas kuni surmani.
Loomingust üldiselt
Uus lähenemine
Igor Stravinski tähtsus 20. sajandi muusika kujunemisloos on erakordselt suur. Tema avatus kõigele uuele ning samas vanade meistrite loomingu põhjalik tundmine, võime luua tähtteoseid pea kõikides žanrites sakraalmuusikast jazz’ini oli erakordne.
Kõige silmapaistvamad uuendused, mis Stravinski 20. sajandi helikunsti tõi, oli uus lähenemine instrumentide tämbritele (tämbridramaturgia) ning rütmikäsitlus. Sooloinstrumentide suur osatähtsus helilooja orkestripartituurides on andnud põhjust nimetada Stravinski orkestrit solistide orkestriks. Kuigi Stravinski ise pidas oma loomingu olulisemaks osaks ballette, esitatakse tema orkestrimuusikat tänapäeval isegi sagedamini.
Etappide tinglik jaotus
Stravinski looming jaotatakse tavaliselt kolmeks:
- Vene perioodi iseloomustab lähtumine vene rahvuslikest traditsioonidest ning temaatikast, see algas 1907. aastal Venemaal ning selle loomeetapi viimaseks teoseks loetakse muusikalist etendust „Sõduri lugu“;
- neoklassitsistlik periood, mille esikteoseks loetakse tavaliselt balletti „Pulcinella“ (1920) ning mis lõpeb ooperiga „Elupõletaja tähelend“ (1951), katab ajaliselt aga täielikult Stravinski Prantsusmaal elatud aastad ning kümmekond aastat Ameerikas elatud ajast;
- seeriatehnika vastu hakkas Stravinski huvi tundma alles USA-s ning seetõttu võib tema viimast loomeetappi niisama hästi nimetada ka Ameerika perioodiks.
Samas on need jaotused mõneti tinglikud ning osaliselt kattuvad: nt kaks aastat pärast „Pulcinellat“ kirjutas Stravinski veel Puškini-ainelise koomilise ooperi „Mavra“. Ka Ameerikas viibides ei loonud helilooja sugugi ainuüksi seeriatehnikas muusikat, sel ajal ilmusid tema loomingusse ka jazz’i mõjutused („Ebony Concerto“ bigbändile, 1945).
Lavamuusika
Mitme liigi ühendus
Igor Stravinski muusikalisi lavateoseid iseloomustab kõige selgemalt eri žanrite – ooperi, balleti, pantomiimi ja oratooriumi – ühendamine.
Helilooja jõudis kirjutada muusika kokku kahekümne ühele etendusele, neist kolm on ooperid. Neljandana piirneb selle žanriga ka ooper-oratoorium „Kuningas Oidipus“, milles hoolimata lavategevuse puudumisest laulavad tegelased oma rolle siiski kostümeerituna. Ainult „Elupõletaja tähelend“ on žanrimääratluselt puhtal kujul täispikk ooper. Anderseni muinasjutu aineline „Ööbik“ ja „Mavra“ on pigem ooperižanris lühietendused.
Ka Stravinski kaheksast balletist enamik pole tervet õhtut täitvad lavateosed. Ülejäänud muusikaetendused, näiteks koreograafiline stseen muusikas ja sõnas „Sõduri lugu“ ning melodraama „Perséphone“ (1934), kujutavad endast aga mitme lavažanri hübriidi.
Kolm märgilist balletti
Stravinski tõus maailma muusikaeliidi tippu oli erakordselt kiire. Siin oli oluline roll impressaario Sergei Djagilevil, kes tellis Stravinskilt oma Pariisis tegutseva Vene balletitrupi jaoks kolm balletti, mis tõid heliloojale maailmakuulsuse:
- vene muinasjutu ainetel loodud „Tulilinnu“ (1910),
- commedia dell’arte traditsioone elustava nukudraama „Petruška“ (1911),
- „Kevadpühitsuse“ (1913).
Kõik kolm esietendusid Pariisis ning tekitasid furoori ja kõmulist vastukaja ajakirjanduses.
Vahelduv taktimõõt ja polütonaalsus
„Tulilinnu“ muusikast, eriti selle orkestratsioonist, võib leida veel Stravinski õpetaja Nikolai Rimski-Korsakovi mõjusid, mõnes episoodis ka Debussy laadis impressionistlikku koloriiti.
Võrreldes „Tulilinnuga“ on „Petruška“ partituur juba märksa novaatorlikum. Uuendused puudutavad peamiselt rütmi ja harmooniat. Näiteks taktimõõtude vaheldumised kolmanda pildi lõpus 4/8-lt 5/8-le ning sealt edasi 6/8-le näivad juba ette ennustavat „Kevadpühitsuse“ sugestiivset rütmipilti. Samuti võib „Petruškas“ leida polütonaalseid episoode.
„Kevadpühitsus“
Palju uuendusi
„Kevadpühitsus“, alapealkirjaga „Pildid paganlikust Venemaast“, on Stravinski varajaste ballettide seas kõige novaatorlikum. Uuenduslik oli juba „Kevadpühitsuse“ libreto: tavapärane jutustav süžee puudub, selle asemel on hulk tantsustseene. Kõiki neid siduvaks ideeks on arhailise Venemaa paganlike rituaalide kujutamine muusikas ja tantsus.
Uuendused „Kevadpühitsuse“ muusikas mõjusid publikule veelgi šokeerivamalt kui lavaline lahendus. Need puudutasid korraga nii harmooniat, rütmi kui ka orkestratsiooni ning isegi teemade ülesehitust. Stravinski kasutas siin välja arendatud meloodiate asemel lühemaid, nn meloodia-tuumasid, millele ta vastavalt vajadusele kas lisab ühe-kahetaktilisi motiive või, vastupidi, surub meloodiatuumad mõne fraasikärpega veelgi rohkem kokku. Sellega kaasnevad tavaliselt ka taktimõõdu muutused.
Korduv motiiv
Oluline uuenduslik moment „Kevad-pühitsuse“ partituuris puudutab motiivikordusi ning seeläbi meloodilise materjali arendust. Varasemate stiilide, eriti romantismiperioodi motiiviline töötlus väljendus suures osas sekventside järgnevuses, Stravinski asendas selle aga ostinaatse arenduse printsiibiga. Nii on näiteks motiivikordustega seotud ka rütmikordused, mis annab põhjust rääkida rütmi erilisest rollist terve balleti muusikalises dramaturgias. Oluline osa Stravinski muusika arendusvõtetes ongi meloodilis-rütmilisel variantsusel: üks ja sama motiiv võib esineda eri taktimõõtudes, või kui taktimõõt ei muutu, nihkuvad motiivi üksikud helid rõhuliselt taktiosalt rõhutule jne.
Solistidele toetuv orkester
Oma aja kohta novaatorlik on ka „Kevadpühitsuse“ orkestratsioon, milles on põhitähelepanu pööratud iga instrumendi individuaalse värvingu maksimaalsele väljatoomisele, kuna nii mõnelgi puhul mängib korraga mitu soolopilli. Tähelepanuta ei saa balleti partituuris jääda ka löökpillide suur osa.
Kokkuvõttes võib „Kevadpühitsuse“ orkestratsiooni kohta öelda, et eespool vaadeldud rütmidramaturgia kõrval on see ka tämbridramaturgia teenistuses.
Igor Stravinski. I osa „Maa kummardamine“ – „Noorte tüdrukute tants“ balletist „Kevadpühitsus“
„Sõduri lugu“
Mõistulugu iseäralikult esitajaskonnalt
Üleminekut Vene perioodilt neoklassitsistlikule tähistab „Sõduri lugu“, mis esietendus 1918. aastal. See lavateos jutustajale, kahele näitlejale, tantsijale ning septetile on Stravinskil lavakunsti eri liikide sünteesi üks eredamaid näiteid.
Libreto on loodud muinasjutu põhjal ning jutustab Sõdurist, Kuradist ja Printsessist. Tegemist on mõistulooga, mis kannab endas mitut sügavat mõtet. Esiteks kujutatakse elu pagulasena: see, kes võõrsil võib ehk kuningaski olla, ei ole kodumaal keegi (siin saab paralleele tõmmata ka Stravinski enda elulooga). Teiseks võib siin näha allegoorilist lugu nii isiksuse eneseleidmisest kui ka -kaotamisest.
Igor Stravinski. „Väike kontsert“ lavateosest „Sõduri lugu“
Peen pilge muusikas
Laval on rollid jaotatud selliselt, et Kurat näitleb ja tantsib, Printsess ainult tantsib ning Sõdur väljendab ennast pantomiimiga.
Kogu teksti, kaasa arvatud tegelaste dialoogid, esitab jutustaja. Muusika on võrdlemisi irooniline: siin kohtab banaalsevõitu marsimotiive, stiliseeritud šlaagreid ning mitme rahva tantsumuusikat, nt Argentiina tangot, Hispaania pasodooblit ja Ameerika ragtime’i.
Instrumentatsioonis on süžeest tingitult esiplaanil küll viiul, kuid pilli käsitlus on nii mõnigi kord üsna groteskne, nt tangos, kus viiulit saadavad ainult trumm ja taldrik. Instrumentide valik – viiul, kontrabass, klarnet, fagott, kornet, tromboon ja löökriistad – ei olnud Stravinskil juhuslik. Helilooja kaalutluste järgi mängivad siin iga pillirühma kõige värvikamad esindajad ning samas katab selline ansambel ka kõik kõlaregistrid madalaimast kõrgeimani.
Neoklassitsistliku perioodi lavamuusika
„Pulcinella“
Stravinski neoklassitsistliku perioodi algust tähistab ballett „Pulcinella“ (1920), mille algmaterjal on võetud pea tervenisti Giovanni Battista Pergolesi (1710–1736) muusikast. See määras ära nii muusika „klassitsistliku“ kõlapildi, kui ka commedia dell’arte laadis maneerliku tegevustiku.
Pergolesi muusikast võttis Stravinski üle rohkesti meloodiaid, kuid harmooniasaate ning orkestratsiooni tegi mõistagi ise. See on helilooja kolme varajase balletiga võrreldes palju hõredama ning lihtsama faktuuriga, puuduvad polütonaalsed harmooniad ja polürütmilised kihistused. „Pulcinella“ muusika meelelahutuslik iseloom ning Pablo Picasso loodud lavakujundus ja kostüümid tagasid teosele kohe ka publikumenu.
Igor Stravinski. Gavott kahe variatsiooniga balletist „Pulcinella“
„Kuningas Oidipus“
Neoklassitsistlikku perioodi kuulub ooper-oratoorium „Kuningas Oidipus“ (1927), mille libreto aluseks oli Sophoklese samanimeline tragöödia.
Kõik osatäitjad laulavad ladina keeles, aga jutustaja, kes vahendab sündmustikku (lavategevus teoses puudub), suhtleb publikuga kohalikus keeles.
Ooper-oratooriumi kompositsiooniline ülesehitus sarnaneb klassikalise numbriooperi ülesehitusega: see koosneb aariatest, duettidest ja kooridest. Kui Stravinski muusikat üldjoontes iseloomustada, võib teoses täheldada Georg Friedrich Händeli ja Giuseppe Verdi laadis suurejoonelist dramatismi ning ooperlikult heroilist pateetikat. Kuid siin leidub ka irooniat belcanto’liku vokaalse „ilutsemise“ aadressil.
„Elupõletaja tähelend“
Stravinski ainus täispikk ooper „Elupõletaja tähelend“ (1951) on ühtlasi ka helilooja neoklassitsistliku stiiliperioodi viimane teos. Idee selle loomiseks sai Stravinski 18. sajandi Inglise graafiku William Hogarthi kaheksast gravüürist, mis jutustavad seikleva provintsinooruki avantüüridest ja allakäigust.
Muusikaliselt ülesehituselt järgib „Elupõletaja tähelend“ klassikalise numbriooperi skeemi, milles on nii aariad, retsitatiivid, koorid kui ka ansamblid. Stravinski ise ei teinud saladust, et talle oli eeskujuks Wolfgang Amadeus Mozarti ooper „Così fan tutte“. Kuna aga meloodia on aaria põhialus, siis vastupidiselt oma senisele loomingule kasutab helilooja selles ooperis arendatud, väljendusrikkaid ning vokaalseid meloodialiine.
Orkestrimuusika
Vana aja võttearsenal
Stravinski orkestrimuusika on žanriliselt sama mitmekesine kui tema lavamuusika. Osaliselt need kaks ka kattuvad, kuna enamik helilooja balletimuusikast kõlab tänapäeval orkestrisüitidena.
Stravinski teostest sümfooniaorkestrile on väljapaistvamad neoklassitsistlikul perioodil loodud „Sümfoonia in C“ (1940) ja „Sümfoonia kolmes osas“ (1945), milles on paralleele nii Viini klassikute vormikäsitluse ja orkestratsiooni kui ka barokiajastu concerto grosso ülesehitusega.
Kui sümfoonia pole sümfoonia
Nii nagu lavamuusikas, eksperimenteeris Stravinski ka oma orkestriteostes mitmesuguste esituskoosseisudega ning sünteesis eri muusikažanre.
Näiteks „Sümfooniates puhkpillidele“ (1920) puuduvad keelpillid üldse ning tegemist on lühikeste osadega süidiliku tsükliga. Ka helilooja esimene vaimulik suurvorm „Psalmide sümfoonia“ (1930) pole tegelikult „päris“ sümfoonia: selles vokaalsümfoonilises teoses segakoorile ja orkestrile pole orkestrikoosseisus ei viiuleid, vioolasid ega ka klarneteid, küll aga on ulatuslik partii kahele klaverile.
1924. aastal valminud klaverikontserdis mängivad aga saateorkestris vaid puhkpillid ja kontrabassid.
Muusika loob korra
Maailma orkestrimuusika kullafondi kuulub veel mitu Stravinski orkestrikontserti, nende seas Bachi Brandenburgi kontsertide vaimus loodud „Dumbarton Oaks“ (1938) kammerorkestrile ning „Ebony Concerto“ (1945) klarnetile ja jazz-orkestrile.
Oma neoklassitsistliku perioodi romantismile vastanduvat esteetikat on helilooja kommenteerinud järgmiselt: „Ma olen seisukohal, et muusika oma olemuselt on tegelikult üldse võimetu midagi väljendama. Muusikal kui nähtusel on vaid ainus eesmärk: luua kord maailma asjades.“
Mõisted
kubism – 20. sajandi alguse kunstivool, millele on iseloomulik objektide kujutamine geomeetrilistest põhivormidest koosnevatena
neoklassitsism – 1920. aastatel tekkinud muusikastiil, mis tõi kaasa harmoonia ja orkestratsiooni lihtsustumise, temaatilise materjali lakoonilisuse ja klassikaliselt väljapeetud vormiskeemid
ostinaatne – sama motiivi jätkuvalt kordav
sekvents – meloodia või kooskõlajärgnevuse kordamine järjest kõrgemalt või madalamalt astmelt
Mõttekoht
- Võrdle hilisromantismi, impressionismi ja neoklassitsismi. Mille poolest need erinevad?
- Milliste eri stiilide mõjutusi võib leida Igor Stravinski muusikas? Too näiteid.
- Millega põhjendad, et „Tulilind“, „Petruška“ ja „Kevadpühitsus“ kuuluvad Stravinski nn Vene perioodi?
- Too näiteid „Kevadpühitsuse“ uuenduslikkuse kohta.
- Mis on tämbridramaturgia?
- Milles seisnes Stravinski rütmikäsitluse eripära?
- Kuidas avaldub „Sõduri loos“ eri kunstiliikide süntees?
- Milliste tunnuste põhjal võid öelda, et „Pulcinella“, „Kuningas Oidipus“ ja „Elupõletaja tähelend“ on neoklassitsistlikud teosed?
- Meenuta Sophoklese teost „Kuningas Oidipus“. Arutlege, miks pani Stravinski selle teksti esitamiseks kokku just oratooriumi ja ooperi?
- Miks on Stravinski orkestrit nimetatud solistide orkestriks? Too näiteid.
- Too näiteid Stravinski eksperimentaatorlikkuse kohta orkestrimuusikas.
- Kuidas mõistad sina Stravinski ütlust peatüki alguses?
- Vaata internetist Pablo Picasso tööde esitlust Stravinski muusika saatel ning anna nähtule-kuuldule hinnang (korralda väitlus või kirjuta retsensioon).
- Vali üks kirjandusteos ning paku välja, milliseid muusikažanre võiks teose idee parimaks edastamiseks kasutada? Põhjenda oma valikut.
- Leia põhjusi, miks oli 20. sajandi alguse Pariis Vene muusikutele ja teistele kultuuriinimestele nii ligitõmbav paik.
- Praktiline ülesanne. Meloodilis-rütmiline variantsus. Moodustage 2–4-liikmelised grupid ning pange kirja üks lihtne meloodia. Esitage seda olemasolevaid instrumente (k.a kehapill) kasutades vähemalt kolmes erinevas taktimõõdus.
- Sõduri lugu
- Perséphone
- Elupõletaja tähelend
- Mavra
- Kuningas Oidipus
- Kevadpühitsus
- Tants, muusika ja sõna
- Melodraama
- Täispikk ooper
- Ooperi-žanris lühietendus
- Ooper-oratoorium
- Ballett
