Jazz-muusika esiletõus
Popkultuuri algus
Kõige silmapaistvam nähtus 20. sajandi alguse Ameerika muusikas oli jazz’i esiletõus, mis jättis oma jälje ka mitme Euroopast pärit helilooja, näiteks Stravinski ja Milhaud’ loomingusse.
Siit sai tegelikult alguse kogu 20. sajandi vältel võidutsenud angloameerika popkultuur, mis enne teist maailmasõda väljendus peamiselt tantsu- ja bigbändide muusikas, alates 1950. aastatest aga juba rock’n’roll’iks teisenenud rütmibluusis. Euroopas võeti jazz omaks võrdlemisi kiiresti ning selle ülemaailmsele levikule aitas tohutult kaasa uus tööstusharu – heliplaaditööstus.
Rahvuskõlaga klassika
Ameerika süvamuusika oli esialgu siiski lokaalsema tähtsusega, hoolimata sellest, et mitmele heliloojale, näiteks Charles Ivesile, oli algusest peale omane uudne ja eksperimenteeriv loominguline käekiri. Nende rajatud suunaga ühines veidi hiljem prantslane Edgard Varèse, kes asus Euroopast Ameerikasse 1915. aastal.
Ülejäänud Ameerika komponistid püüdsid oma muusikas ühendada kohalikku jazz’i euroopaliku vormi ja orkestratsiooniga. Taoline meetod iseloomustab kõige selgemalt Aaron Coplandi (1900–1990) ja George Gershwini loomingut.
Gershwin ei löönud jõuliselt läbi mitte ainult Broadway muusikalide maailmas, tema ooper „Porgy ja Bess“ tähistab ühtlasi ka Ameerika rahvusooperi sündi.
- Klassikalise muusika ajutine taandumine
- Popkultuuri algus
- Ameerika rahvusooperi sünd
- Euroopa klassikalise muusika amerikaniseerumine
- Süvamuusika helisalvestused
- Uuendusjulged heliloojad
George Gershwin
George Gershwin (1898–1937) sündis New Yorgis Venemaalt pärit juudi Morris Gerschowitzi perekonnas. Muusikat õppis tulevane helilooja nii omal käel kui võttis ka klaveri-, harmoonia- ja kompositsioonitunde. Selle käigus tutvus Gershwin klassikalise ja romantismiajastu muusikaga, kuid südamelähedaseks sai talle siiski kergema rahvaliku muusika rajaja Irving Berlini (1888–1989) looming. Samal ajal õppis Gershwin kaubanduskoolis ning alustas ka ise kompositsioonikatsetustega.
Teenistust otsides sattus 16-aastane Gershwin Tin Pan Alleyle, kus asusid kõik New Yorgi tähtsamad muusikakirjastused ja noodikauplused. Noormees sai tööd muusikaäris, kus tema ametikohustus oli ostjatele uute laulude ettemängimine klaveril. Töö oli üsna kurnav, kuid muusikaliselt küllaltki arendav, kuna kõik uuemad lood käisid Gershwini sõrmede alt läbi. Olles sel kombel hästi kursis moodsamate suundadega muusikas, hakkas ta ka ise laule kirjutama ning 1916. aastal ilmus trükist Gershwini esimene lugu. Hoolimata sellest, et honorar oli kõigest viis dollarit, kuulus noor Gershwin nüüd Tin Pan Alley heliloojate kirevasse seltskonda.
Sümfooniline jazz
Teedrajav Gershwin
Esimesele maailmasõjale järgnenud periood oli jazz’i võidukäigu ajastu. Jazz ei olnud enam pelgalt provintsimeelelahutus: paljud tuntud jazz-muusikud kolisid jazz’i sünnikohast New Orleansist New Yorki Harlemisse.
Tekkisid jazz’i uued suunad, mis leidsid oma koha ka Gershwini loomingus. Gershwin oli esimene, kes hakkas ühendama jazz’i ja sümfoonilist muusikat.
Sinine rapsoodia
Aastal 1924 valmis Gershwinil „Rhapsody in Blue“ klaverile ja sümfooniaorkestrile, mille tellis populaarne orkestrijuht Paul Whiteman (1890–1967). Tähelepanu äratas juba teose pealkiri: märgib ju termin blue notes bluusis madaldatud III ja VII astet. Teose esimene versioon oli mõeldud siiski klaverile ja bigbändile, seade suurele orkestrile valmis hiljem.
🎧 Kuula „Rhapsody in Blue“ kahte esitust. Üks kõlab nii, nagu me seda teost tänapäeval tunneme, teise klaveripartii on pärit 1925. aasta heliülesvõttelt. Võrdle ja kirjelda kuuldut.
Kirev ja kujundirohke
Esiettekanne, kus klaveril soleeris autor ise, toimus 1924. aastal New Yorgis ning vaimustas nii publikut kui ka kriitikuid. „Rhapsody in Blue“ tõi Gershwinile maailmakuulsuse. Helilooja ise on nimetanud teost Ameerika muusikaliseks kaleidoskoobiks: „See on nagu tohutu sulatuspott, kus segunevad meie kordumatu rahvuslik särtsakus ja metropolilik hullus.“
Tegemist on üheosalise teosega, kus muusika pakub kõige kirkamaid kõlalisi kontraste klaveri rütmikatest soolodest ja improvisatsioonilises stiilis passaažidest kuni rahuliku ja laia orkestri täiskõlani.
Jazz’i stiilidest kõlavad selgelt välja ragtime’i ja jazz-tantsu tšarlstoni rütmid.
- Duur-helireas kasutatakse bluusile omaseid madaldatud astmeid
- Tegemist on suurel määral improvisatsioonidele rajatud teosega
- Teoses kõlavad peamiselt kurvakõlalised ameerika rahvalaulud
- Orkestri täiskõlad vahelduvad tuntud tantsumotiividega
- Teos koosneb kahest kontrastsest osast
- Klaveripartii tõmbab tähelepanu rütmiliste soolodega
„Porgy ja Bess“
Olustikuline lavateos
Ameerika rahvusooperi sünnipäevaks peetakse 30. septembrit 1935, sest just siis toimus Bostoni Colonial Theatres Gershwini peateose, ooperi „Porgy ja Bess“ läbimäng. Hiljem redigeerituna tuli teos lavale Broadwayl.
Teose sisuks on jalutu mustanahalise Porgy ja kauni Bessi armastuslugu, mida tumestavad mõrvar Crowni ja narkootikumidega kaubitseja Sportin’ Life’i kuritegelikud ettevõtmised.
Ooperil puudub traditsiooniline avamäng, seda asendab lühike rütmikas instrumentaalne sissejuhatus. Kohe pärast seda kõlab Gershwini üks tuntumaid laule „Summertime“, hällilaul, millega kalurinaine Clara oma last magama uinutab.
Rahvalik autorilaul
Gershwin püüdis ooperis võimalikult tõetruult kujutada mustanahaliste eluolu, kuid ta ei kasutanud autentset Ameerika folkloori, vaid kirjutas kõik spirituaalid ja bluusid ise.
Spirituaalidel on ooperis üldse märkimisväärselt suur osa, kuna need on kõikide mõjuvate kooriepisoodide aluseks. Bluusiga iseloomustatakse peamiselt Porgy tegelaskuju.
Meisterlik ooper-muusikal
„Porgy ja Bess“ on lavateos, milles on õnnestunult ühendatud ooperi ja muusikali elemendid. Selle dramaturgiline ülesehitus ja orkestratsioon on tunnistuseks, et Gershwin on silmapaistev ooperihelilooja, kes tunneb väga hästi orkestri kõlavõimalusi ning tunnetab traditsiooniliste ooperinumbrite lavastuslikku tähendust.
Märkimisväärne osa on lavateoses ka instrumentaalsetel vahemängudel, mis aitavad soolonumbreid ja kooriepisoode tervikuks ühendada.
Pärast teist maailmasõda algas „Porgy ja Bessi“ võidukäik Euroopas, selle kõrgpunktiks sai kahtlemata ooperi lavastamine 1955. aastal maailma kuulsaimas ooperiteatris Milano La Scalas. Lühikese ajaga jõudis „Porgy ja Bess“ enamiku Euroopa ja Ladina-Ameerika riikide ooperiteatrite lavale.
Enamat kui helilooja
Gershwini ülejäänud loomingust on võitnud populaarsuse klaverikontsert (1925), orkestriteos „Ameeriklane Pariisis“ (1928), ta on kirjutanud ka muusikale ja filmimuusikat.
- Ooper koosneb traditsioonilisest avamängust ja kahest osast
- Spirituaalidel on kaalukas roll, sest need on aluseks kooriepisoodidele
- Teoses on kasutatud autentset mustanahaliste folkloori
- Bluusimotiivid kirjeldavad peamiselt Porgy tegelaskuju
- Soolo- ja koorinumbreid ühendavad instrumentaalsed vahemängud
- Kauni Bessi esituses kõlab ooperi alguses populaarne „Summertime“
Meloodia võluvõim. G. Gershwin
„Tema loomingus liitus erakordne meloodiline talent bluusi ja spirituaali muusikalise omapära tunnetamisega“, öeldakse George Gershwinist kõnelevas saates „Meloodia võluvõim“.
Autorid Triin Ella ja Jaak Jõekallas (ERR, 2008)
Charles Ives
USA süvamuusika esimene suurkuju ning ka esimene eksperimentaator oli Charles Ives (1874–1954). Tema looming oli oma ajast ees. Ta alustas julgeid katsetusi atonaalsuse, polütonaalsuse ja klastritega ning tegi seda aastakümneid enne teisi selle sajandi komponiste. Ta on kasutatud polüstilistikat – mitme erineva muusikastiili koostoimet ühes teoses.
Esimesena 20. sajandi heliloojatest seob Ives oma teostes polüstilistika kollaažtehnikaga, mis muusikas tähendab erinevate stiilielementide ja tantsurütmide popurriitaolist järjestamist või siis teiste heliloojate motiivide põimimist oma originaalmuusikasse.
Samas ei loobunud helilooja siiski klassikalise helikunsti sellistest kategooriatest nagu teema ja meloodia ning klassikalised vormiskeemid. Nii et kokkuvõttes oli Ives ka samavõrd novaator kui traditsionalist.
Ives töötas aastakümneid eduka ärimehena (kompositsiooni oli ta õppinud Yale’i ülikoolis), nii jäidki heliloominguks vaid napid nädalalõpud.
Sellele vaatamata jõudis ta kirjutada märkimisväärselt palju muusikat:
- 4 sümfooniat,
- umbes 200 soololaulu,
- 15 teost koorile ja orkestrile,
- 23 klaveriteost,
- 39 teost mitmesugustele kammeransamblitele,
- vaimulikku muusikat.
„Concord“
Monument kirjanikele
Ivesi kõige tuntum klaveriteos (kui mitte tema kõige kuulsam teos üldse) on 2. klaverisonaat „Concord“ (kirjutatud aastatel 1916–1919). Sonaadi osad kannavad järgmisi pealkirju:
- „Emerson“
- „Hawthorne“
- „The Alcotts“
- „Thoreau“
Need on USA tuntud kirjanike nimed. See 19. sajandi kirjandusseltskond oli seotud Massachusettsi osariigi linna Concordiga.
Sonaat „Concord“ väärib tähelepanu päris mitmel põhjusel. Tsitaadid Beethoveni muusikast muudavad teose kollaažlikuks, lisaks kasutab Ives siin klaverimängutehnikas uudseid klastreid ehk helikobaraid.
Sissejuhatav esseekogumik
Vormilt on teos siiski võrdlemisi traditsiooniline:
- esimene osa lähtub klassikalise sonaat-allegro skeemist,
- teine osa on energiline rondo vormis skertso,
- kolmas osa on lähedane klassikalisele „Adagiole“,
- eepiline finaal moodustab koos esimese osaga teose filosoofilise raamistuse.
Monumentaalset „Concordi“ pidas Ives niivõrd oluliseks teoseks, et avaldas selle trükis koos pikema kirjutisega „Esseed enne sonaati“, milles vaeb muusikafilosoofilisi probleeme.
Tsitaadid möödunud aegadest
Ka on tähelepanuväärne teose filosoofiline haare. Kõiki sonaadi osi ühendav motiiv on Beethoveni 5. sümfoonia alguse kuulus saatuse teema, mis kord tsitaadina, kord varjatumal kujul läbib tervet heliteost. Tsitaate on sonaadis veel Johannes Brahmsilt, Johann Sebastian Bachilt jt.
Sisaldades niivõrd rikkalikult muusikalisi assotsiatsioone, moodustab „Concord“ justkui kolme viimase sajandi helikunsti filosoofilise koondpildi.
Charles Ives. „The Alcotts“ klaverisonaadist „Concord“
Edgard Varèse
Edgard Varèse (1883–1965), üks mõjukamaid Prantsuse-Ameerika heliloojaid 20. sajandil, oli ühtlasi ka üks elektroakustilise ja löökpillimuusika pioneere. Väljenduslaadi intensiivsuse tõttu on teda nimetatud ka agressiivseks modernistiks.
Tähelepanuväärselt heale klassikalisele koolitusele vaatamata loobus Varèse kolmest traditsioonilisest asjast:
- klassikalistest vormidest ja žanritest (sonaat, sümfoonia jt),
- traditsioonilistest ansamblikoosseisudest (kvartett, kvintett jt),
- muusika traditsioonilistest arendusvõtetest (teema eksponeerimine, kulminatsioonid jm).
Kõige selle asemel kasutas helilooja omaenese isikupäraseid vormiskeeme ja pillikoosseise, tema muusikaline dramaturgia tugineb töötlusliku arenduse asemel kõlamasside vastandumisele.
Pärast teist maailmasõda, mil heliloojatel oli tänu tehnika võidukäigule võimalik eksperimenteerida juba ka elektrooniliste väljendusvahenditega, oli esimeste katsetajate seas ka Varèse. Tegemist on heliloojaga, kes seisab oma loominguga juba avangardse muusika künnisel.
„Ionisation“
Äge tulevärk
Aastal 1931 valmis heliloojal „Ionisation“ 13-liikmelisele löökpilliansamblile – teos, mida võib lugeda teise maailmasõja järgse avangardse muusika ettekuulutajaks.
Löökpille on partituuris 37, nende seas ka eksootilisi Aasia päritolu instrumente. Teoses teeb kaasa ka klaver, kuid pilli kasutatakse samuti löökinstrumendina. Tagatipuks huilgavad „Ionisationis“ veel kaks sireeni. Selline instrumentaarium mõjus 1930. aastatel nii sõna otseses mõttes kui ka ülekantud tähenduses põrutavalt ja väljakutsuvalt. See on õhtumaises helikunstis üldse esimene löökpillide ansamblile kirjutatud teos.
Edgard Varèse. „Ionisation“
Mõisted
klaster – ka kobarakord; lähestikuste helide kooskõla
kollaažtehnika – eri stiilide ja väljendusvahendite põiming
polüstilistika – mitme erineva muusikastiili kasutamine ühes teoses
Mõttekoht
- Milline seik Georges Gershwini elus mõjutas oluliselt helilooja loomingut?
- Nimeta Gershwini helikeele iseloomulikem joon, mille poolest oli helilooja muusikaajaloos esimene. Too näiteid.
- Miks on ooperil „Porgy ja Bess“ Ameerika muusikaajaloos eriline koht?
- Kuula kodus Gershwini „Summertime’i“ erinevaid esitusi, leia nende hulgast põnevaim ning tutvusta seda tunnis klassikaaslastele. Põhjenda oma valikut ning tutvusta lühidalt ka loo esitajaid.
- Mille poolest on Charles Ives läinud Ameerika muusikalukku?
- Seleta mõistet „polüstilistika“.
- Rühmatöö. „Concord“ Moodustage 3–4-liikmelised rühmad. Kuulake Ivesi klaverisonaadi „Concord“ ühte osa ning leidke tsitaate teistelt heliloojatelt.
- Milles seisneb Edgard Varèse’i novaatorlus?
- Kuula ja vaata Varèse’i „Ionisationi“ ettekannet. Pane kirja pillid, mis teost esitavad. Otsi teavet sulle tundmatute pillide kohta.
