Muusika saab alguse inimese seest ja nii peaks see olema ka igasuguse juhendamisega. Lähtuma ei pea pillist, esimesest sõrmetõstest, esimesest positsioonist ega ühest või teisest akordist. Algushetkeks on vaikus igaühe enda sees, iseenda kuulamine, valmisolek muusikaks, omaenda südamelöökide ja hingamise kuulamine.
Carl OrffArengusuundi Euroopa muusikaelus
Rahvamuusika teadlik kasutamine
20. sajandi esimese poole muusikasse jätsid Lääne-Euroopa (st Prantsuse ja Saksa-Austria) heliloojate kõrval märkimisväärse jälje ka mõningad Kesk-Euroopa heliloojad.
Ungarlaste Zoltán Kodály (1882–1967) ja Béla Bartókiga (1881–1945) on Euroopa helikunstis seotud ka üks kvalitatiivselt uus nähtus, nimelt rahvamuusika ühendamine kunstmuusikaga. Tõsi, üksikuid rahvaviiside intonatsioone või tsitaate olid oma loomingus kasutanud paljud heliloojad varemgi, kuid Kodály ja Bartók olid esimesed, kes pöördusid rahvamuusika poole juba süstemaatiliselt. Mõlemad korraldasid rahvaviiside uurimiseks ja kogumiseks ulatuslikke ekspeditsioone, mõlemad olid ka väljapaistvad muusikateadlased.
Inglismaa romantiline pale
Sel perioodil elavnes ka Inglismaa muusikaelu, kus pärast Henry Purcelli (1659–1695) polnud ligi kolme sajandi jooksul tegutsenud ühtki nimetamisväärset komponisti.
Esimeseks pääsukeseks sai Edward Elgar (1857–1934), kelle looming ei väljunud siiski 19. sajandi romantismi stiiliraamidest.
Sajandi esimese poole Inglise heliloojaist oli üks produktiivsemaid Ralph Vaughan Williams (1872–1958), kes kirjutas hulgaliselt lavamuusikat ja orkestriteoseid. Ka tema huvitus episoodiliselt rahvamuusikast, kuid suuremate teoreetiliste uurimusteni see huvi siiski ei arenenud.
Põhjamaade karge kõla
Elavnes ka Põhjamaade muusika. Taanis tegutses üks 20. sajandi klassikuid Carl Nielsen (1865–1931). Ta oli mitmekülgne loomeisiksus, tunnustatud nii helilooja, viiuldaja, dirigendi kui ka pedagoogina. Tema loomingut iseloomustab ühelt poolt lähtumine klassikalistest traditsioonidest ning teiselt poolt seniste harmooniapiiride avardamine.
Põhjamaade heliloojaist tänini kuulsaim on Soome helilooja Jean Sibelius (1865– 1957). Kuigi Sibelius on enamiku oma teoseid kirjutanud 20. sajandi algul, kuulub tema looming stiililt 19. sajandi rahvusromantilisse suunda ning seda ei saa käsitleda koos 20. sajandi muusikaga.
Loomulikkuse taotlus
Üsna erandlik koht 20. sajandi I poole heliloomingus on Saksa helilooja Carl Orffi (1895–1982) muusikal, mida iseloomustavad lihtsad, kõnerütmist lähtuvad meloodiad, askeetlik orkestratsioon ning vanamuusikast inspireeritud vaimsus.
Leia muusikat iseloomustavate sõnade juurde sobiv helilooja nimi ning lisa kõrvale tema päritolumaa.
- Rahvalaul kunstmuusikas: ,
- Avardunud harmooniapiir: ,
- Kõnerütm ja askeetlik kõla: ,
- Romantiline orkestrimuusika: ,
Béla Bartók
Muusikat hakkas Béla Bartók (1881–1945) õppima juba lapsena, professionaalse muusikahariduse omandas ta Budapesti muusikaakadeemias (1899–1903) kompositsiooni ja klaveri eriala õppides.
Noor Bartók ilmutas oma fenomenaalset andekust esmalt pianistina. Kuuldused sellest, kuidas ta kiires tempos otse noodist veatult Richard Straussi keerulisi partituure mängis, levisid kulutulena. Bartók kutsuti nimetatud oskust demonstreerima isegi Viini konservatooriumi.
Pretsedenditu tunnustus oli seegi, et Budapesti muusikaakadeemia pedagoogide nõukogu leidis, et Bartók ei pea sooritama klaveriala lõpueksamit: tema mängu kõrgtase oli kõigi jaoks ilmselge.
Heliloojana avastas Bartók enda jaoks esmalt Richard Wagneri ja Johannes Brahmsi, keda oma ülikooliaegsetes kompositsioonides ka mõnevõrra jäljendas. Isikupärase stiili väljakujunemine võttis siiski veel aega ning oma osa selles mängisid kahtlemata aastad 1904–1907, mil Bartók tegeles süvendatult Ungari rahvaviiside uurimisega.
Loomingust üldiselt
Pärimusmuusika värskendav toime
Bartók jättis 20. sajandi muusikasse tähelepanuväärse jälje kui helilooja, pianist ja mitmekülgne muusikafolklorist. Pärimusmuusika kogumisretkedel jõudis ta lisaks Kesk-Euroopale koguni Türgisse ja Põhja-Aafrikasse. Bartóki loomingustiil ongi rahvamuusika lätete ning modernistlike kompositsioonitehnikate orgaaniline sulam.
Arvatavasti viis just kokkupuude vanade rahvaviisidega helilooja tõdemuseni, et pärimusmuusikas kasutatavad laadid värskendavad üldlevinud akadeemilist helistikekäsitlust, et rütmijaotused võivad olla sootuks keerulisemad, kui seda võimaldavad kahe- või kolmeosalised taktimõõdud, ning et muusikalise vormi võib üles ehitada ka lühikeste motiivide varieeritud kordustele. Nendele tunnusjoontele lisaks iseloomustab Bartoki töid enamasti polüfooniline faktuur.
Kõlakirjeldus
Noore Bartóki teostes on tunda impressionismi mõjutusi, kuid tema küpse loomingu vormikäsitlus läheneb enim neoklassitsismile.
Kuigi Bartóki kompositsioonid on enamasti tonaalsed, avardas ta tonaalsuse mõistet nii rohkete laadiväliste dissonantside sissetoomisega kui ka mitme erineva helistiku kooskõlamise ehk polütonaalsusega.
Helilooja katsetas ka atonaalsuse ja seeriatehnikaga, kuid Schönbergi laadis 12-helitehnika ehk dodekafooniani ta seda meetodit siiski ei arendanud.
Kontserte ja kantaate
Varajasel ja keskmisel loomeperioodil kirjutas Bartók nii klaveri- kui ka lavamuusikat.
Kuigi Bartókit tuntakse peamiselt instrumentaalteoste loojana, on ta kirjutanud ka vokaalmuusikat: laulutsükleid Ungari rahvaviiside ainetel ja koorikompositsioone. Viimastest on tuntuim kantaat „Cantata profana“ (1930) tenorile, baritonile, segakoorile ja orkestrile.
- Domineeriv vokaalmuusika
- Polüfooniline faktuur
- Homofooniline faktuur
- Lihtne rütmijaotus
- Vahelduv taktimõõt
- Klassikaline vormiselgus
- Varieeritud kordused
- Helilaadide rohkus
Klaverilooming
„Allegro barbaro“
Klaveripala „Allegro barbaro“ (1911) kindlustas talle juba rahvusvahelise tuntuse. Teosele on iseloomulik see, et klaverit kasutatakse enam löökpilli kui meloodia- ja harmooniainstrumendina. Pala pole küll pikk, kuid selle agressiivsed rütmid ning kõmisevad fortissimo’d õigustavad täielikult pealkirja. Teos pälvis kohe nii Budapesti kontserdipubliku kui ka kriitikute teravdatud tähelepanu.
Béla Bartók. „Allegro barbaro“
„Mikrokosmos“
Ulatusliku klaveritsükli „Mikrokosmos“ kirjutamist alustas Bartók 1926. aastal ning lõpetas selle 1939. aastal. Pikaajalise töö tulemusena sai kaante vahele 153 klaveripala, mis ilmusid kuues vihikus.
„Mikrokosmos“ kuulub tänapäevalgi klaveripedagoogide raudvarasse. Selle esimesed palad on jõukohased ka väikestele muusikaõppuritele, viimased, järk-järgult üha raskemaks minevad lood eeldavad aga esitajatelt juba üsna viimistletud mängutehnikat.
Béla Bartók. Pala nr 153 „VI Bulgaaria tants“ tsüklist „Mikrokosmos“
Lavamuusika
„Hertsog Sinihabeme loss“
Ühevaatuseline ooper „Hertsog Sinihabeme loss“ (1918) räägib kurjast mitmenaisepidajast Sinihabemest, kellest on sajandeid lastele hirmulugusid pajatatud.
Ooperi muusikas ja ideestikus on märgata küll ekspressionistlikke tendentse, mis tollal Euroopa kultuurielus aktuaalsed olid, ent kummatigi ei saatnud lavateost esialgu kuigi suur tähelepanu.
„Puust prints“
Märksa edukam oli aga 1917. aastal kirjutatud muinasjutuaineline ballett „Puust prints“ ning suures osas tänu balleti publikumenule lavastati lõpuks aastal 1918 ka ooper „Hertsog Sinihabeme loss“.
Erinevalt ooperist on „Puust printsi“ helikeeles märgata hoopis impressionistlikku koloriiti ja läbipaistvat orkestratsiooni, mis annab kujundlikult edasi muinasjutulist õhustikku.
„Võlumandariin“
Pantomiim-ballett „Võlumandariin“ (1918– 1924) on helilooja meisterliku orkestratsiooni üks värvikamaid näiteid, muusika hoogsat energiat ning meeldejäävaid rütmikujundeid võib võrrelda vaid Igor Stravinski „Petruška“ ja „Kevadpühitsusega“.
Erinevalt Stravinski nimetatud ballettide arhailisest õhustikust toimub aga „Võlumandariini“ tegevus modernse suurlinna agulis, kus prostituut meelitab kliente oma urkasse, et tema kolm hulgusest kaaslast nad paljaks rööviks ja tapaks. Libreto varjamatu seksuaalsus oli ka peamine põhjus, miks Ungari teatrid ei julgenud teost lavale tuua ning „Võlumandariini“ esmalavastus toimuski 1926. aastal hoopis Kölnis.
„Orkestrikontsert“
Pillimängija väljakutse
Bartóki hilised teosed on tema loomingust kõige filosoofilisemad ning neid esitatakse ka kõige sagedamini. Siia kuulub ka 1943. aastal Bostoni sümfooniaorkestrile loodud „Orkestrikontsert“.
See on 5-osaline sümfoonia suurele orkestrile: kolmekordne koosseis puu- ja vaskpuhkpille ning suurendatud keelpillikoosseis. Solistide partiide ja orkestripartiide keerukus ning tämbripolüfoonia esitavad siin orkestrantidele ja dirigendile üsnagi kõrgeid nõudmisi.
Teos on nii komplitseeritud, et kuigi maailma tunnustatuimad sümfooniaorkestrid on alati pidanud auasjaks võtta „Orkestrikontsert“ oma repertuaari, söandasid veel lähiminevikus siiski vaid vähesed sellega suurtel kontserdilavadel publiku ees ka välja tulla.
Béla Bartók. V osa Pesante. Presto „Orkestrikontserdist“
Carl Orff
Sündinud Münchenis kunstilembese ohvitseri perekonnas, puutus Carl Orff (1895–1982) juba lapsena kokku Baieri rahvalike laulumängude ja tänavaetendustega, tema muusikaline haridustee saigi alguse kodusest ansamblimängust.
Kaks aastat õppis Orff Müncheni Muusikaakadeemias kompositsiooni ja dirigeerimist, kuid lahkus siis, kuna õppejõud ei jaganud tema teatrikiindumust. Aastast 1915 sai Orffist Müncheni draamateatri Kammerspiele kapellmeister, hiljem töötas ta mitmes Mannheimi ja Darmstadti teatris.
1924. aastal oli ta Müncheni muusika- ja tantsukooli üks asutajaid ning töötas välja ka uudse muusikapedagoogika ja uut tüüpi orkestri, nn kõlaorkestri, kus domineerivad löökpillid. Oma ainulaadset muusikaõpetamise metoodikat, mille põhisisuks on ergutada lapsi musitseerima, st laulmise kõrval ka lihtsaid löökpille mängima, viljeles Orff aastast 1961 ka Salzburgi Mozarteumi Orffi Instituudis.
- Õpetus, mis põhineb muusika alglätetel: hääle ja keha rütmiline liikumine järgivad vaba improvisatsiooni printsiipi
- Muusikaõpetus, mis põhineb hääle, keha ja selle rütmilise liikumise ning pillimängu koostoimel
- Muusikaõpetus, mis on nime saanud oma leiutaja Carl Orffi järgi ja toimib hääle, kehalise liikumise ja kõrgetasemelise pillimängu koostöös
- Muusikaõpetus, mis lähtub õpilase võimetest ja arengutasemest, uue omandamine toimub vahetu kogemuse kaudu
Orffi pedagoogikast on lähemalt juttu helilooja elu ja tegevust kajastaval veebilehel.
Loomingust üldiselt
Alguses oli sõna
Orffi looming koosneb peaaegu tervikuna lavalistest suurvormidest. Sealjuures oli helilooja aga algusest peale traditsioonilise ooperiesteetika veendunud vastane.
Vastukaaluks lõi Orff uutmoodi muusikalise lavateose tüübi, mis seisnes muusikalise ja sõnalise lavakunsti maksimaalses kokkusulatamises. Võib isegi öelda, et sõna oli heliloojale peamiseks tõukejõuks, millest tema kompositsiooniline mõtlemine lähtus. Tulemuseks oli täiesti ainulaadne süntees, mille analoogiat võib leida Vana-Kreeka antiiktragöödiatest.
Kõlakirjeldus
Orffi muusikas pole küll keerukaid polüfoonilisi kihistusi ning harmooniakomplekse, seevastu on siin väga tähtis muusika rütmiline külg. See lähtub peamiselt sõnade rütmist ning muusikalised rõhud tulenevad tavaliselt tekstiaktsentidest.
Oma varasel loomeperioodil oli Orff veel üsna tuntavalt Debussy mõju all. 1920. aastatel süvenes helilooja 16.–17. sajandi helimeistrite teoste uurimisse. Tema erilise tähelepanu osaliseks sai Claudio Monteverdi looming. Varajasest barokkmuusikast leidis helilooja oma loomefantaasiale tuge aastakümneteks.
Lavalised kantaadid
Triloogia „Triumfid“
Orffi jaoks sai määravaks sellise žanri väljatöötamine, mis ühendab endas oratooriumi, kantaadi, ooperi ja draamaetenduse iseloomulikke jooni. Seetõttu said helilooja peateosteks lavalised kantaadid
- „Carmina burana“ (1936),
- „Catulli carmina“ (1943) solistidele, koorile, neljale klaverile ja löökpillidele,
- „Aphrodite triumf“ (1953), mis koosneb hümnidest Kreeka armastusjumalanna ülistuseks.
Need kolm suuroopust ühendas helilooja triloogiasse „Triumfid“. Kuigi kõik kolm olid heliloojal mõeldud kantaadi ja balleti kombinatsioonina, esitatakse neid tänapäeval tavaliselt ilma lavalise liikumiseta.
„Carmina burana“
Elu ülistus
„Carmina burana“ (1936) sõnalise osa aluseks on 13. sajandil koostatud samanimeline käsikiri, mis sisaldab rändnäitlejate, üliõpilaste, rändvaimulike ning linnakodanike luulet ja laule. Kogumikus on pilke- ja joogilaule, kuid ei puudu ka armastus- ja looduslüürika.
Kirja on need pandud vulgaarladina, vanaprantsuse ja vanas keskülemsaksa keeles. Orff võttis sealt 24 laulu ning kirjutas nendele tekstidele oma kõige populaarsema lavalise kantaadi solistidele, koorile ja orkestrile (koosseisus on ka kaks klaverit).
Teose jaotus
Väljavalitud laulud koondas Orff vastavalt teemadele – kevade ja looduse ülistamine, vein ja lõbu ning armastus – kolme suurde gruppi. Need kolm teemat on aluseks kantaadi kolmele suurele osale:
- „Saatus – maailma valitseja“,
- „Kõrtsis“,
- „Armastuse palee“.
Kõiki osi ühendavaks kujundiks on katkematult pöörlev saatuseratas, mille peatamine pole inimese võimuses.
Muusikaline moto
Need värsid on aluseks nii teose proloogile kui ka epiloogile, mis mõlemad kannavad pealkirja „Oo, saatus“. Ühine on ka nende muusikaline teema. Need neli takti on teose muusikaline epigraaf. „Carmina burana“ on kõlaliselt lähedane keskaja muusikale, siin esineb keskaja helikeelele tüüpilist liikumist paralleelsetes kvartides ja kvintides ning ostinaatseid rütmikujundeid.
Oo, saatus, oled muutuv nagu kuugi,
mis alati kasvab või kahaneb.
Oled nagu veerev ratas,
sinu süü tõttu olen ma nüüd kõik kaotanud.
Carl Orff. „O Fortuna“ lavalisest kantaadist „Carmina burana“
Ooperid
Saksa laulumäng ja antiiktragöödia
Ooperid moodustavad Orffi teoste teise suurema rühma. Neist kahes, ooperites „Kuu“ (1939) ja „Tark naine“ (1943), lähtub ta saksa laulumängu traditsioonist. Ühine on mõlemale ka see, et kummagi libreto aluseks on vendade Grimmide muinasjutt.
Kolmes lavateoses, Sophoklese-ainelistes ooperites „Antigone“ (1949) „Türann Oidipus“ (1959) ning Aischylosele tuginevas „Prometheuses“ (1968), püüdis Orff taaselustada antiiktragöödiat: kujundas analoogselt dialooge, kõnetekste ja kooristseene. Ühine Vana-Kreeka ooperitriloogiale on veel ebaharilik orkestratsioon: kõigis kolmes koosneb orkester 9 kontrabassist, 4 harfist, 6 flöödist, 6 oboest, 6 tromboonist ja/või 6 trompetist, 4 harfist, paljudest löökriistadest ja 4–6 klaverist.
Peidetud lootuskiir
Orffi viimaseks lavateoseks jäi ooper-oratoorium „Komöödia aegade lõpust“ (1973), mille müstikahõngulised kreeka-, ladina- ja saksakeelsed tekstid räägivad inimkonna vältimatust lõpust ja viimsest kohtupäevast.
Ent väike lootuskiir kumab Orffil ka nii sünges temaatikas: üks Kreeka kristliku teoloogi Origenese stroofidest, mille helilooja muusikasse pani, ütleb, et aegade lõpus lunastatakse isegi saatan.
Mõisted
Orffi pedagoogika – muusikaõpetus, mis on nime saanud oma leiutaja Carl Orffi järgi ja põhineb muusika alglätetel: hääl, keha ja selle rütmiline liikumine ning pillimäng; õpetus lähtub õpilase võimetest ja arengutasemest, uue omandamine toimub vahetu kogemuse kaudu.
Mõttekoht
- Iseloomusta Euroopa muusikaelu 20. sajandi algul.
- Milles seisnes Béla Bartóki roll Ungari rahvusliku muusikakoolkonna väljakujunemisel?
- Iseloomusta Bartóki helikeelt.
- Kuula katkendeid vähemalt kahest Bartóki teosest, mida on õpikus tutvustatud. Milliseid Bartóki helikeelele iseloomulikke jooni märkad? Kumb valitud teostest on sinu jaoks huvitavam? Põhjenda.
- Mille poolest oli Carl Orffi helikeel 20. sajandi alguse muusikas erandlik?
- Millised muusika- ja teatrižanrid on ühendatud Orffi lavalistes kantaatides?
- Millised teemad on esindatud lavalises kantaadis „Carmina burana“?
- Kordamine. Keskaeg Arutlege teemal „Mida tean keskajast?“ (kombed, mood, ajaloolised sündmused, kirjandus, kunst, muusika jm).
- Kuula vabal valikul katkendit mõnest Orffi Sophoklese-ainelisest ooperist, pööra eriti tähelepanu orkestri kõlale. Millised selle kursuse käigus kuulatud teosed on sulle veel meelde jäänud erilise instrumendivaliku poolest?
