Arvo Pärt ja tintinnabuli

Samm-sammult

Arvo Pärdi 1950. aastate lõpu klaveriteostes ilmnes neo­klassit­sistlik kirjaviis ning 1960. aastate orkestriteostes dodeka­fooniline komponeerimis­meetod ja kollaaž­tehnika, 1970. aastatel aga toimus helilooja loomingus suur ja oluline stiilipööre. Kuid see ei juhtunud n-ö üleöö.

Juba 1960. aastate lõpul süvenes helilooja üha enam sakraalse vanamuusika uurimisse ning selle tulemusena valmis keskaegsest vokaalmuusikast inspireeritud 3. sümfoonia (1971). See helitöö on Pärdi loomingulise ülemineku­perioodi oluline verstapost, kui teeviit täiesti uue stiili suunas.

Mäng ja vaikus

„Tabula rasa“ on Pärdil esimene tintinnabuli-stiilis suurvorm. Tegemist on kontserdiga kahele viiulile, ettevalmistatud klaverile ja keelpilli­orkestrile. Klaveri ettevalmistamine seisneb siin selles, et instrumendi keeltele (või keelte vahele) on kindlaksmääratud kohta asetatud mitmesugusest materjalist esemeid, mis annavad klaverile kohati eksootilistele löökpillidele iseloomuliku kõlavärvingu.

Topeltkontsert „Tabula rasa“ koosneb kahest nii meeleolult kui ka tempodelt kontrastsest osast. Neist esimene, „Ludus“, põhineb kaheksal variatsioonil ja jõulisel kadentsil osa lõpus. Aeglaselt kulgev teine osa „Silentium“ on aga üles ehitatud kaanoni põhimõttel. Samas nõuab see osa interpreetidelt ülimat kontsentratsiooni iga üksiku heli kõla ja pauside, st vaikuse välja­kuulamiseks. Pärt on oma ettekujutust vaikusest selgitanud järgmiste sõnadega: „Vaikus tähendab mulle seda „mitte midagi“, millest Jumal lõi maailma. Kui läheneda vaikusele armastusega, võib sellest sündida muusika.“

„Tabula rasa“ esiettekanne toimus Eri Klasi juhatusel 1977. aastal Tallinnas. Solistideks olid Vene tippviiuldajad Gidon Kremer ja Tatjana Grindenko ning ettevalmistatud klaveri partiid esitas üks Vene kuulsamaid avangardistlikke heliloojaid Alfred Schnittke.

Kodeeritud teos

Tintinnabuli-stiili pealtnäha väga lihtsana tunduv printsiip võib mõnes Pärdi teoses avalduda märksa keerulisemal kujul, kui esmapilgul tundub. Aastal 1977 valmis heliloojal „Summa“ segakoorile või neljale vokaalsolistile. Partituuri neli häält moodustavad kaks häältepaari, kummaski üks meloodia- ja üks tintinnabuli-hääl. Teos on kirjutatud missaosa „Credo“ ladinakeelsele tekstile.

Nagu muusikateadlase Saale Kareda analüüs näitab, on „Summa“ partituuris noodid ja tekst omavahel seotud matemaatiliste algoritmide alusel. „Credo“ tekst koosneb 366 silbist. Pärt on oma muusikas need silbid jaotanud taktidesse vastavalt arvujadale 7-9-7-7-9-7-7-9 jne, kus number näitab silpide arvu taktis. Kõik seitsme­silbilised taktid kõlavad kahehäälselt, üheksa­silbilised taktid aga neljahäälselt.

„Summa“ meloodiahääle põhikujund moodustub 16 helist. See on arv 2 astmes 4. Samas on kõikide põhinootide arv teoses (läbiminevaid ja lisanoote arvestamata) kokku 1024. See on arv 2 kümnendas astmes. Huvitav on asjaolu, et 1024 on võtmearv informaatikas, kuna see väljendab baitide arvu kilobaitides, kilobaitide arvu megabaitides jne.

Pärt on ka ise ühes intervjuus tunnistanud, et „Summa“ on tema helitööde seas kõige kodeeritum teos. Aastal 1991 tegi helilooja teosest ka keelpilliorkestri versiooni.

Teos teisenditega

Pärdi teostest üheks maailmas enim mängitavaks on kujunenud 1977. aastal valminud „Fratres“. Algselt oli see kirjutatud meie vanamuusika­ansamblile Hortus Musicus, kuid hiljem on helilooja sellest teinud üle kümne redaktsiooni erinevatele pilli­koosseisudele.

Ajapikku on muutunud ka teose muusika ise, nii et praegu eksisteerib „Fratres“ kahel kujul:

• iseseisva kolmehäälse helitööna;
• kolmehäälse muusikana, millele on lisatud veel soolovariatsioonid.

Paljukeeleline kirikumuusika

Pärt on kirjutanud väga palju sakraalmuusikat. Enamikus vaimulikes teostes on helilooja kasutanud ladinakeelseid liturgilisi tekste, näiteks

• „Te Deum“,
• „Stabat Mater“,
• „Magnificat“,
• „Berliini missa“.

Samas Pärdi „Litany“ vaimulik tekst on inglise keeles, „Como cierva sedienta“ („Otsekui hirv igatseb“) hispaania ja „Ein Wallfahrtslied“ („Palverändurite laul“) saksa keeles.

„Orient & Occident“

Uue sajandi algupoolel kirjutatud muusikas hakkas Arvo Pärt tintinnabuli-stiili käsitlema mõnevõrra vabamalt. Mõningaid kõlalisi muutusi on märgata juba teoses „Orient & Occident“ (2000) keelpilliorkestrile. Selle helitöö aluseks olev muusikaline idee – ühehäälne meloodia, mis kõlab kord orkestri unisoonis või on peidetud akordilisse struktuuri – kõlab idamaise värvinguga, kuigi on kirja pandud lääne muusika­teooriasse kuuluvas harmoonilises mollis. Nii põimuvadki kõnealuses teoses justkui kaks maailma: ida ja lääs.

„Los Angeles“

Rangemalt väljapeetud tintinnabuli-stiili juurde pöördus helilooja veel tagasi oma 4. sümfoonias „Los Angeles“ (2008). Teos on pühendatud Vene oligarhile Mihhail Hodorkovskile, kelle Putin oli poliitilistel põhjustel vangistada lasknud. Siiski pole 4. sümfoonia traagiline alatoon Pärdi kinnitusel mitte poliitiline deklaratsioon, vaid „respekti väljendus mehele, kes on leidnud moraalse võidu keset personaalset tragöödiat.“

Sümfoonia alapealkiri tähendab tõlkes inglite linna ja selle helitöö ülesehituse aluseks õigeusu pühatekst „Kaanon kaitse­inglile“. Ehkki tegemist on instrumentaal­teosega, järgib Pärdi muusika struktuur siin väga täpselt kõnealuse pühateksti liigendust.

4. sümfoonia tellisid heliloojalt Los Angelese Filharmoonia Ühing ja Soome päritolu dirigent Esa-Pekka Salonen.

„Aadama itk“

Aastal 2010 valmis Pärdil „Aadama itk“ segakoorile ja keelpilliorkestrile, mille plaadistus Tõnu Kaljuste dirigeerimisel pälvis 2014. aastal Grammy auhinna parima kooriesituse kategoorias.

„Aadama itku“ sõnade autor on Athose mungakloostrist pärit püha isa Siluan (1866–1938), kelle elu ja mõtted on heliloojat inspireerinud juba pikka aega. Siluani ja Pärdi jaoks on Aadama nimi sümbol, mis võib tähendada nii Jumala armu kaotanud inimest kui ka tervet inimkonda.

Arvo Pärt on iseloomustanud „Aadama itku“ põhilist sõnumit järgmiselt: „Meie esiisana nägi Aadam inimtragöödiat ette ja koges seda isikliku süüna. Ta on kannatanud kõikide inimkonna kataklüsmide pärast lootusetuse viimse meeleheiteni.“