Jazz on mõnus ja lahe. Jazz voolab nagu vesi. Tundub, et jazz’il pole ei algust ega lõppu. Jazz’is pole metoodilisust, aga ta pole ka korratu. Jazz on vestlus, andmine ja saamine. Jazz on side ja suhtlus muusikute vahel. Jazz on andumine.
Nat Wolff1920. aastad. Ragtime, diksiländ
Kultuuride kohtumine
Jazz on muusikastiil, mis sündis ja kujunes Ameerika Ühendriikides ning levis üle terve maailma. Muusikalised elemendid, mille mõjutusel ja segunemisel jazz sündis, on ühelt poolt Aafrikast pärit orjade töölaulude ning arhailise bluusi rütmid, helilaadid ja ülesehitus ning teiselt poolt Euroopast tulnud eri rahvusest immigrantide tantsu- ja salongimuusika, folkloor ja muusikainstrumendid.
Tuntuim jazz’i-eelne muusikastiil oli ragtime, mida mängiti peamiselt klaveril ja mille kõige nimekam esindaja on helilooja Scott Joplin, selliste kuulsate palade nagu „The Entertainer“ ja „Maple Leaf Rag“ autor.
New Orleans
Jazz’ist saame rääkida alates 20. sajandi algusest. USA lõunaosariikides kujunes välja stiil, mis sai oma keskuse järgi nimeks new orleans. New Orleans oli paljurahvuseline linn, kus elasid prantsuse kultuuri- ja keelemõjuga kreoolid, Aafrika orjade järeltulijad, hispaaniakeelsest kultuurist pärit inimesed ning paljudest Euroopa riikidest sisse rännanud valged.
New orleans’i stiili iseloomustab orkestrikoosseis, kuhu kuuluvad sageli koos meloodiat mängivad või soleerivad klarnet, trompet ja tromboon ning rütmigrupp, mille moodustavad bandžo, tuuba ja löökpillid. New Orleansi valdavalt mustanahaliste orkestrite mõjul hakkasid tegutsema ka valgetest koosnevad orkestrid, mille veidi lihvitum ja puhtam mängulaad sai nimeks diksiländ.
Chicago
1920. aastatel kolisid paljud New Orleansi muusikud majanduslikel põhjustel Chicagosse. Seal said kuulsaks trompetist ja laulja Louis Armstrong, pianist Jelly Roll Morton ja orkestrijuht King Oliver. Nende mõjul kujunes välja chicago jazz, kus suurenes bluusi mõju ja hakati kasutama saksofoni, millest sai hiljem jazz’i peamine instrument.
1930. aastad. Sving
Õõtsuva muusikaga suured orkestrid
1930. aastatel võitis laia populaarsuse sving-muusika. Kujunes välja klassikaline bigbändi koosseis, kuhu kuuluvad tromboonidest, trompetitest ja saksofonidest koosnevad pillirühmad ja rütmigrupp (klaver, kitarr, kontrabass ja trummid).
Kolmekümnendate kõige edukamaid bigbände juhtisid väljapaistev klarnetist Benny Goodman, Count Basie ja Duke Ellington. Mustanahalised Basie ja Ellington tõid svingmuusikasse bluusiliku väljendusrikkama mängulaadi, mis erines valgete svingorkestrite meelelahutuslikumast ja kergemast kõlast. Svingiajastul alustasid tegutsemist ka jazz’i-ajaloo väljapaistvaimad lauljad Billie Holiday ja Ella Fitzgerald.
Svingi võluvahendid
Svingmuusika saavutas suure kommertsedu ja oli kuni rock’n’roll’i esilekerkimiseni üks populaarsemaid muusikastiile. Svingi meelelahutuslikum haru tegi populaarseks niinimetatud
crooner’id – magusalt romantilise hääle ja repertuaariga meeslauljad, kellest on kuulsamad Bing Crosby, Dean Martin ja Nat King Cole. Selle stiiliga seostatakse ka Frank Sinatrat. Tänapäeva populaarsemaid crooner’eid on Michael Bublé.
Sõna „sving“ tähistab ka üht jazz’i peamist stiilielementi: rütmi ja muusikalise pulsi vaba tunnetust. Teised olulised jazz’i elemendid on iseloomulikule jazz-harmooniale toetuv improvisatsioon, nn blue notes’e sisaldava bluusi helilaadi kasutamine ning suur tähelepanu isikupärase pillikõla ja meloodia esitamisviisi ehk fraseerimise suhtes.
Euroopasse jõudis jazz juba 20. sajandi algul, mil jäljendati USA ajaviiteorkestrite stiili. Ameerika jazz’ilt võeti mõõtu mitme aastakümne vältel, kuni kuue- ja seitsmekümnendatel hakkas kujunema nn euroopalik jazz. Seda stiili iseloomustab sageli tuginemine klassikalisest muusikast pärit kõladele ja struktuuridele ning väiksem tähelepanu ameerikalikule svingitunnetusele.
Omaette koolkond tekkis põhjamaades, mille karge kõlaga jazz’i tuntuim esindaja on saksofonist Jan Garbarek. Suured teened Euroopa jazz’i populariseerimisel on isikupärase käekirjaga plaadifirmal ECM.
1940. aastad. Bebop
Võrdsed liidrid
1940. aastate jazz’i märksõna on bebop, mis tähistab uut, varasemale, nn traditsioonilisele jazz’ile jõuliselt vastanduvat lähenemist heliloomingule ja pillimängule.
Bebop’i iseloomustavad nurgelised ja kiires tempos kihutavad meloodiad ja pillisoolod ning väike, nelja või viie liikmega ansamblikoosseis, kus kõikidel muusikutel on võrdne roll.
Bebop’iga alustas arvatavasti ka jazz’i-ajaloo kõige mitmekülgsem ja hinnatum muusik, trompetist Miles Davis.
Bebop’i esindajaid
Kuulsaimad bebop’i muusikud on tänini mõjukaimaks jazz-saksofonistiks peetav Charlie Parker, pianist ja helilooja Thelonious Monk ning trompetist Dizzy Gillespie, kes tegutses samuti orkestrijuhina ning oli üks peamisi Kuuba mõjudega latin jazz'i populariseerijaid.
- Mäslev stiil
- Suur koosseis
- Esilolev solist
- Jõuline isikupära
- Võrdne partnerlus
- Nurgeline meloodia
1950. aastad. Cool jazz, hard bop, soul jazz
Miles Davis ja cool jazz
Bebop’iga alustanud ja jazz’i-ajaloo mitmekülgseima muusiku, trompetist Miles Davise suurem läbilöök seostub 1940. aastate lõpul kujunenud uue stiiliga cool jazz. Ka lääneranniku jazz’iks nimetatud stiili iseloomustab jahedam kõla ja lugude tasakaalukam ülesehitus.
Seda voolu esindavad ka ansambel Modern Jazz Quartet ja saksofonist Stan Getz, kellel on suured teened Brasiilia bossanoova võidukäigus 1960. aastatel.
Hard bop, soul jazz
Miles Davis oli võtmeisik ka 1950. aastatel sündinud hard bop’is, mis on bebop’i edasiarendus ning mille tähtsate esindajate seas on saksofonist John Coltrane ja pianist Bill Evans.
Samal kümnendil sündis vaimuliku gospelmuusika mõjul soul jazz, kus on olulisel kohal Hammondi elektriorel ja kust võrsus hilisem soulitäht Ray Charles.
1960. aastad. Free jazz
Ühiskonna kirjeldaja
1960. aastatel tekkis jazz’i radikaalseim vool, mis sai nimeks free jazz. Selle stiili vabadust iseloomustab loobumine selgest meloodiast ja harmooniast, palade spontaanne ülesehitus ning äärmuslikkus pillikõlade kasutamises.
Free jazz reageeris ühiskondlikele protsessidele (hipiliikumine, Vietnami sõda) ning kaasas eksootiliste kultuuride religiooni, filosoofiat ja muusikalisi mõjutusi. Free jazz’i olulisim kõneisik oli saksofonist Ornette Coleman, kelle 1960. aasta plaat „Free Jazz“ andiski nime uuele revolutsioonilisele voolule.
- Chick Corea
- Miles Davis
- Ornette Coleman
- John McLaughlin
Nüüdsed tõlgendused
1970. aastad. Jazz-rock, fusion
Elektroonika laiendab võimalusi
Kuuekümnendate lõpul ilmusid jazz’i (rock-muusika mõjul) elektrilised instrumendid, eelkõige elektriklaver, basskitarr ja rock’iliku mängulaadiga elektrikitarr. Sündisid omavahel tihedalt seotud jazz-rock ja fusion.
Taas oli siin uuendajate seas Miles Davis, kelle 1960. aastate lõpu albumeid iseloomustab kombinatsioon rock’i rütmidest ja energiast ning free jazz’i vabadusest, aga ka loobumine jazz’ile omasest svingitunnetusest.
Fusion’i esindajaid
1970. aastatel kerkisid esile kaks fusion’i supergruppi: Return to Forever (liidriks klahvpillimängija Chick Corea) ja Weather Report (klahvpillimängija Joe Zawinuli juhtimisel).
Teistmoodi fusion’i viljeles kitarrist John McLaughlin, kes tõi jazz’i India muusika, juhatades akustilist ansamblit Shakti ja plahvatuslikku jazz-rock’i bändi Mahavishnu Orchestra.
Birdland
Joe Zawinuli loodud pala „Birdland“ on austusavaldus sellenimelisele New Yorgi ööklubile ja on pärit ansambli Weather Report 1977. aasta albumilt „Heavy Weather“. Pala on oma kollektiivile seadnud mitu artisti, sh ansambel Manhattan Transfer, kelle lauluversioon võitis 1979. aastal ka Grammy auhinna.
- Chick Corea
- Joe Zawinul
- John McLaughlin
- Return to Forever
- Weather Report
- Mahavishnu Orchestra
Kuulamissoovitus
Vabalt valitud pala Mahavishnu Orchestra esituses
1980. aastatest tänapäevani
Segatud stiilid ja ainulaadne algupära
On oluline rõhutada, et jazz-muusika ajaloos on alati olnud nii muusikuid, kes hoiavad elus vanu stiile, kui ka neid, kes otsivad pidevalt uusi väljendusvõimalusi. Mida aeg edasi, seda mitmekesisemaks jazz muutub.
1980. aastatel jätkas võidukäiku fusion, hoogsalt arenesid free jazz ja akustiline jazz, mis toetub bebop’ile ja hard bop’ile.
Muusikutest, kes 1980. aastatel jõuliselt esile kerkisid, olgu mainitud traditsioone tähtsustav trompetist Wynton Marsalis, maailmamuusika kõlasid kasutav ja oma romantilise kõlaga väga suure kuulajaskonna võitnud kitarristi Pat Metheny ansambel, saksofonist Michael Brecker ja kitarrist John Scofield. Edukat karjääri jätkasid paljud 1960.–1970. aastatel debüteerinud muusikud, sealhulgas uut laadi fusion’i viljelenud Miles Davis.
Jazz jõuab kõikjale
1990. aastate algul tegi võidukäiku Inglismaalt alguse saanud acid jazz, mis seostub DJ-kultuuriga ning sulatas kokku jazz’i, souli ja funk’i, nt ansambel Incognito, ning jazz’i ja hiphopi, nt ansambel Us3. Kümnendi lõpul tuli akustilist jazz’i ja elektroonikat siduva muusika kohta käibele mõiste nu jazz.
XXI sajand
Käesoleva sajandi jazz on kontsentraat enam kui sajandi pikkusest ajaloost ning kõikidest muusikalistest ja kultuurilistest mõjutustest, mis on tänapäeval kättesaadavad. Stiilid segunevad ja paljud muusikud eelistavadki oma muusikat mitte enam mingi stiili järgi lahterdada.
Mõisted
bebop – 1940. aastatel loodud rütmiliselt aktiivne jazz-muusika stiil, mida iseloomustab kiiretest puhangulistest passaažidest koosnev ebasümmeetriline meloodia
bigbänd – suur jazz- või tantsuorkester; ingl big band
bossanoova – Ladina-Ameerika tants
chicago jazz – bluusi mõjutustega esimesi jazz-muusika stiile
cool jazz – meeleolult tasakaalukas ja väikestele koosseisudele mõeldud jazz-muusika stiil
crooner – magusalt romantilise hääle ja repertuaariga meeslaulja
diksiländ – varajane jazz-muusika stiil, mis põhineb kollektiivsel improvisatsioonil
free jazz – vabaimprovisatsiooniline jazz-muusika stiil
funk – jazz-muusika esituslaad, kus on esiplaanil rütm; gospeli rütmist lähtuv hard bop’i edasiarendus
fusion – jazz-muusika stiil, milles segunevad erinevad muusikastiilid; mõistet hakati kasutama 1970. aastate alguses USA-s
gospel – afroameerika vaimulik laul, mida esitatakse soololauluna või solisti ja koori vahelduvlauluna
hiphop – levimuusika stiil, kus laulmise asemel kõneldakse rütmiliselt
jazz-rock – jazz’i ja rock’i sulam
new orleans – varajane jazz-muusika stiil
ragtime – Põhja-Ameerika mustanahaliste muusikal rajanev sünkopeeritud rütmidega muusika
soul – afroameerika muusikast välja kujunenud popmuusika stiil
sving – jazz-muusika stiil; rütmiliselt vaba tunnetusega bigbändimuusika
Mõttekoht
- Milliste elementide koosmõjust sündis jazz?
- Milline oli klassikalise bigbändi koosseis?
- Nimeta tuntumaid svingi viljelejaid.
- Millised on jazz’i kolm peamist stiilielementi?
- Võrdle svingi ja bebop’i. Mida erinevat leiad?
- Nimeta jazz’i-stiile, mis on kasvanud välja bebop’ist.
- Kuula free jazz’i. Mis on selle kõige suurem erinevus, võrreldes varasemate jazz’i-stiilidega?
- Mis iseloomustab 1960. aastate jazz-muusikat?
- Milliseid sarnaseid ilminguid leiad 20. sajandi lõpu jazz-muusikast ja klassikalisest muusikast?
- Kuulake mõnda enda valitud lugu erinevate põlvkondade crooner’ite esituses. Leidke huvitavaid nüansse ning tutvustage neid oma klassikaaslastele.
- Leppige klassikaaslastega kokku, milliseid jazz’i-stiilide näiteid sooviksite rohkem kuulata (kõige rohkem 5–6 stiili). Jagunege väikesteks gruppideks ja koostage lugude nimekiri, kus oleks vähemalt üks iseloomulik näide igast stiilist. Korraldage tunnis muusikaseminare ning hinnake lõpuks üheskoos, millised kuulatud muusikanäidetest olid parimad.
