KARL MARTINI HÕLLANDUS

Aeg: pühapäev ja ruum: mu elutuba.
​Telekas toimetab Einstein. Meeleolu on helge.
​Universumiga koos paisun, aastamiljardeid juba,
​lasen ta voolul end kanda, nõnda
​on lihtsam ja selgem.

(leebe lind leevike laperdab atmosfääris)

Õhtusöök, ööraamat, uni.
​Lõõskan magada poolde päeva.
​Või ka õht-
​uni.
​Näe, ma
​teen täpselt nii, nagu tahan.
​Kui ärgata tahan, ma ärkan,
​kui magada tahan, ma magan.

(laupäevahommikul vaarikad hulbivad morsis)

Aega on lõpmata hulgal
​ka siis, kui aega ei ole.
​Ruum teeb ajale alati natuke ruumi.
​Nii imelik kui see ka pole,
​kõik ulatub minu ja muuni.

(ööpäev, aegruum, siilipoiss ja jänes karvane)

Nii läeb, kui a(s)jast järsku läbi näen.
​Ühtäkki taipan, mis on a(s)ja uba.
​Aeg ongi pühapäev.
​Ruum ongi elutuba.