KARL MARTINI HÕLLANDUS
Mida Sa veel ihaldad, Hing?
Hakkasin ukseks igavikku, õlitasin Sind,
et Sa ei kriuksuks täiskuuneljabaöösi
teeristil
nagu Sind ennast vaakuv bluusimees niiskes rohus.
Hingasin, hingeldasin, hingitsesin hingedeaegu,
hingedepäeval lugesin „Hingede ööd“.
Sina valutasid, sõid mul hinge seest,
hea, et hingusele ei saatnud.
Hingetuks võtsid küll.
Ja kriuksusid, oi, kuidas Sa kriuksusid!
Õlita palju tahad, kui oled uks, siis juba ei põgene.
Oma hinge eest mitte.
Mitte ühelegi poole,
ei igavikku, ei unuvikku, ei minevikku, ei tulevikku,
ei tänavikku, tunavikku, ajavikku, ole- ega polevikku.
Kuni hing sees, ollakse omadega sees.
Siiski ma arvan, Hing, et Sa oled üks hea hing.
Tõmban Sind ka siis, kui Sa paelaga kaelas.
