Arvamust avaldavad ja kujundavad meediažanrid

Siinsed pealkirjad on pärit väljaannetest Õhtuleht, Eesti Ekspress, Horisont, Sirp ja Basket. Nuputa, mis väljaandest ükski neist on võetud. Igas pealkirjas on väljaandele vihje. Mille järgi otsustad?

• Üks nimetatutest tähistab väljaande juhtkirja numbrist numbrisse. Missugune?
• Kes kirjutab juhtkirja? Mida selles kajastatakse?
• Vali üks pealkiri ja tee sellest lause, kasutades ka mõnd värvikat täiendit. Võrrelge klassis oma lauseid. Missuguseid täiendeid kasutasite? Kuidas need lugejate tähelepanu köidaksid?

Täiend võib olla kas omadus- või nimisõna, nt väljapaistvad (teadmised), endine Eesti Ekspressi peatoimetaja (Janek Luts), ja sellega võib täpsustada mis tahes käändsõnalist lauseliiget. Sama infot võib lauses väljendada ka öeldistäite kaudu, nt teadmised on väljapaistvad, Erik Moora on nädalalehe peatoimetaja. Öeldistäide on lauseliige, mis laiendab olema-verbi.

Moodustage klassitööna öeldistäitega lausetest täiendiga laused, lisades vajaduse korral muud infot.

• Täiendi eriliik on lisand, mis on alati nimisõna. Muutke kaht oma moodustatud lauset nii, et täiend oleks lauses lisandiks.

Kujutlege elavalt järgmist olukorda. Kes on tegelased? Kus tegevus aset leiab? Missugused on olud? Valige klassist osatäitjad ja esitage võimalikult loomutruu dialoog.

• Jätka töövihiku ülesandega 47.

Loe, kuidas on Eetikaveebis seletatud, mis on väärtused, ja arutlege teksti järel olevate küsimuste üle.

• Kui tihedalt on omavahel seotud haridus ja kasvatus?
• Kas inimese iseloomu on võimalik kasvatada?
• Mis on teie arvates elu põhiväärtused?
• Kui palju pööravad tänapäeval kool ja kodu tähelepanu põhiväärtustele?
• Jätka töövihiku ülesandega 48.

Lisaks infot vahendavatele ja uudisväärtuslikku infot edastavatele meediatekstidele on ajakirjanduses žanre, mille eesmärk on kellegi seisukohti esitada ja ühis­kondlikku arvamust kujundada.

Arvamuslugude liike on erinevaid, kuid nende eesmärk on esitada arvamusi ja seisukohti, diskuteerida mitmesuguste probleemide ja väärtuste teemadel, esitada millegi tugevusi või nõrkusi. Arvamuslikus žanris tuuakse tekstis või saates tavaliselt välja autori, saatejuhi või väljaande seisukoht analüüsitud küsimuses, pakutakse lahendusi või edasisi võimalikke perspektiive.

• Jätka töövihiku ülesandega 49.

Loe läbi repliik ja leia kõik arvamusavaldused selles.

Repliik: teatripõrsas kotis

Inna Grünfeldt

Kuigi kevad on seda nägu, et seemnepakiga pole aeda veel niipea asja, on kibe külviaeg proovisaalides. Suvelavastuste seemned pannakse võrsuma ning kuu või paari pärast on lõikusaeg käes. Saagi tuumakus selgub sügiseks.

Praegu aga lõikavad saaki teatriharrastajad. Külateatrid annavad etendusi ja kogunevad näitemängupäevadele, mõõtu on võtmas kooliteatrid.

Isetegijate head lavastused ei jää vaka alla. Kuuldus väärt lavaloost levib külatelefonitsi kulutulena ning rahvast sõidab kokku lähedalt ja kaugelt. Pole haruldane seegi, kui külateater mängib lavastust mitu suve. Väsimatu publiku tungival nõudmisel.

Vaevalt keegi suudaks ja jõuaks ära vaadata kõik suvelavastused, aga valikute tegemine paneb alati proovile.

Suvised teatripõrsad tulebki osta kotis, sest kui läheb lahti jutt suurepärasest tükist, on juba hilja. Siis pole enam piletipoegagi saadaval. Olgu päris- või harrastusteatrisse.

(Virumaa Teataja, 25.04.2017)

• Missugune ajakirjanduslik tekst on repliik?
• Mis on repliigi sõnum?
• Iseloomusta autori keelekasutust. Too näiteid oma väidete illustreerimiseks.

Loe teksti, pööra tähelepanu, kuidas autor on teksti üles ehitanud. Seejärel vasta küsimustele teksti järel.

Margit Sutrop: kuidas eesti kooliõpikud reisikohvrist välja visati

Kas eestlased jäävad välismaal eestlasteks ja mida selle tagamiseks teha annab, selle üle arutleb hiljutiste väljasuremishoiatuste valgel Postimehe arvamusportaalis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan Margit Sutrop.

Ühel varasel hommikutunnil seisin lennujaamas pagasi äraandmise järjekorras. Minu ees seisis üks noormees, kelle kohvrite kaal ületas lubatud normi. Talle anti valida, kas ­maksta ülepagasi eest või visata midagi reisipaunast välja. Ta arvas, et maksta küll ei tahaks, ja asus kohvreid tühjendama. Tema jutust sain aru, et sõit läheb Austraaliasse, kus pere mõni aeg tagasi elama asus. Kõik pereliikmed ootasid, et ta neile midagi Eestist kaasa tooks. Seepärast kohvrid nii suured olidki. Pärast pikka arupidamist muutus mees rõõmsaks: ta oli leidnud midagi, mille võis rahumeeli maha jätta – need olid laste kooliõpikud ja töövihikud. Milleks Austraalias eesti keelega jännata? Naine oli küll palunud laste õpikud järele tuua, aga mees ütles otse välja, et tema meelest on need õpikud üsna mõttetu kraam.

Muutusin kurvaks ja mõtlesin, kas rääkida sellele mehele oma kogemusest. Kui raske oli minu lastel eesti kooli tulla pärast seda, kui nad olid – üks viis ja teine kaheksa aastat – Saksamaal saksakeelses koolis käinud. Ometi oli meie kodune keel eesti keel, olime neile Saksamaale toonud kaasa nii eestikeelseid lasteraamatuid kui ka õpikuid ja töövihikuid. Meil käisid eesti üliõpilased paar korda nädalas lastega eesti keele õppetükke ja laule harjutamas. Ma ei kujuta ette, kuidas nad oleksid muidu Eestisse tagasi tulles siinses koolis hakkama saanud, kui see õpetus oleks olnud olemata. Jätsin selle aga rääkimata, sest ­teadagi, mis arvatakse neist, kes teisi õpetama kipuvad. Aga see rääkimata jutt vaevab mind tänini.

Teine lugu on Kanadast, kus Torontos elav 80-aastane elurõõmus hambaarst rääkis, ­kuidas ta oma lapselapsi aastate viisi Toronto Eesti Majja koolitundidesse tõi. Laste vanemad olid saanud autoõnnetuses surma. Lapsed asusid pärast vanemate surma elama sugulaste ingliskeelsesse peresse Torontost saja kilomeetri kaugusele. Vanaema pidas aga oma pühaks kohuseks lastele siiski eestikeelset kooliharidust anda ja käis kord nädalas lastel teises linnas autoga järel. Peale oma rasket tööpäeva hambakliinikus. Sada kilo­meetrit sinna, sada tagasi. Lastele autos võileivad ja joogid, tee peal harjutati koolitunde ja lauldi eestikeelseid laule. Ja nii palju aastaid kuni Eesti Majas kooli lõpetamiseni. Laste side ­eesti kultuuriga ja Eestimaaga jäi püsima. Praegu on nad suured Eesti patrioodid.

See vanaema oli vanema põlvkonna väliseestlane, kelle pere lahkus Eestist teise maa­ilmasõja ajal. Tema põlvkonna paljudele eestlastele oli eestluse säilitamine püha missioon. Juba põgenikelaagrites loodi eestikeelsed koolid, hakati välja andma eestikeelseid ajalehti ja raamatuid.

Oli aegu, kus välismaal ilmus rohkem eestikeelset kirjandust kui kodumaal. Aga need eestlased tegutsesid vastupanuvõitluse tähe all. Oli väga oluline säilitada eestlus, mida okupandid kodumaal ründasid. Uue iseseisvuse ajal minnakse välismaale hoopis teistel põhjustel ja piir Eesti ning suure maailma vahel ei ole mitte ainult vaba, vaid on hakanud ähmastuma.

Nüüd lähevad paljud eestlased välismaale tööle, õppima, seiklema, mehele või lapsehoidjaks. Meil on vaba maa ja kedagi kinni hoida ei saa. Ega olegi vaja. Las lähevad, vaatavad ilma ja inimesi, omandavad uusi kogemusi, parema elujärje ja avarama silmaringi. Kindlasti tulevad paljud neist minejatest ühel päeval Eestisse tagasi, kui võõrsil elamisest isu täis saab ja elu Eestis paremaks muutub.

Üldiselt arvavad ju paljud täna välismaal elavad eestlased, et tegelikult tahaks elada kodus, kui ainult majanduslik heaolu oleks tagatud. Välismaal elades tunnevad paljud eestlased puudust mahajäänud omastest ja sõpradest, siinsetest kommetest ja tavadest, lõhnavast kevadest ja lumistest jõuludest, looduslähedasest eluviisist ja maitsvast toidust. Seepärast usun, et ükskord saabub aeg, kus välismaale tööle läinud eestlased hakkavad koju tagasi tulema. Ainult et paljudel praegustel minejatel on ka lapsed. Kas ka nemad ­tunnevad Eestimaa tugevat tõmmet ja tulevad ükskord tagasi, kui siin majanduslik olukord paraneb?

Arvan, et see sõltub eelkõige sellest, kuidas lapsi on kasvatatud. Kui vanemad on ­pidanud oluliseks rääkida kodus eesti keelt ja leidnud võimaluse anda ka võõrsil lastele eestikeelset haridust, siis on neil kindlasti suur huvi tagasi tulla. Kui vanemate suhtumine on aga selline, et lastel on parem võimalikult hästi sulanduda uue asukohamaa kultuuri, ja nad ei pea vajalikuks eesti keele õpetamist, siis on need lapsed Eestile suure tõenäosusega kadunud. Puuduliku keeleoskuse tõttu on võõrsil üles kasvanud eestlastel siinsesse ühiskonda lõimumine raskendatud. Nii võivad Eesti uksed jääda lapsena kodumaalt ­lahkunutele või võõrsil sündinud eestlastele suletuks. Sellest oleks aga väga kahju.

(Postimees, 12.02.2013, http://arvamus.postimees.ee)

• Too näiteid, missugustel põhjustel on mindud ja minnakse tänapäeval võõrsile elama.
• Sõnasta teksti autori kogemuste põhjal põhjuseid, miks oleks pidanud Austraaliasse õpikud kaasa võtma. Refereeri autori mõtet/mõtteid.
• Kirjuta tekstiga seotud teemal üks arvamuslõik, milles tsiteerid Margit Sutropi mõtet.
• Jätka töövihiku ülesandega 50.