KARL MARTINI HÕLLANDUS

Aga!
​Teil on ju kogu aeg ka mingisugune aga.
​Ma usun, et te üldiselt usute Minusse,
​kas või veidike usute ikka,
​kusagil sügaval hullavamöllava sees,
​aga
​see on ju
​jama,
​kui te usute aga ja te usute jama,
​kuigi Minusse uskumine on ühekorraga
​nii aga kui jama.
​Siin hakkab puhas mõistus tööle.
​See on vinge instrument,
​vististi andsin ta teie kätesse liiga vara,
​aga no vaadake, mida te teete.
​Leonardit ja Bobi ikka teate? Aga Elvist?
​Palju toredaid inimesi.
​Erinevus rikastab ja elulisus rakastab,
​kõigepealt küll kõrvetab, kuid pärastpoole pakastab.
​Ega siin muu ei aita, kui et õppida tuleb.
​Ma soovitaksin muidugi lõputut rokenrolli,
​aga teate, Mina ka lõpuni ei jaksa.
​Jah, isegi Mina ei jaksa.
​Nüüd te teategi Must kõike.
​Mõni mõnikord ei jaksa,
​Teine teinekord ei taha.
​Issand, pläriseva taristu mees!
​Dylan, minu eesel!