Kosmiline kiirgus
Me teame, et maailmaruumis liigub mitmesuguse suurusega kehi, nagu tähed, planeedid, asteroidid, komeedid ja meteoriidid. Seal on ka footoneid kõikvõimalike lainepikkustega. Peale selle liigub kosmoses suurte kiirustega ka aatomituumi ja üksikuid elementaarosakesi, enamuses pärit Päikeselt, kuid kõigi päritolu pole päris selge. Taolisi osakesi tekib näiteks suurel hulgal supernoovade plahvatustel. Ebastabiilseid osakesi seal muidugi pole; kõik need, mis on sinna sattunud, on ka ammu lagunenud.
Kosmosest langeb Maale pidevalt osakesi.
Osakeste laviin
Kui kiire osake satub Maa atmosfääri, siis ta tavaliselt põrkub õhu molekuliga ja sellest põrkest võib tekkida palju igasuguseid osakesi. Need jätkavad teed Maa poole ja põhjustavad omakorda uusi põrkeid. Nii jaotub ühe primaarse osakese energia paljude osakeste vahel – tekivad osakeste kaskaadid ehk laviinid.
Primaarses ehk esmases kosmilises kiirguses on kõige rohkem prootoneid (~86%), teiseks heeliumi tuumi (~13%), ülejäänud 1% on põhiliselt raskete elementide tuumad. Peale selle on maailmaruumis kindlasti palju neutriinosid, kuid neid on raske avastada, sest nad on võimelised vabalt läbi Maa lendama ja haruharva jätavad oma jälje katseriista sisse.
Hulk aeglasemaid osakesi on pärit Päikeselt, need põhjustavad virmalisi Maa atmosfääri ülakihtides. Aeglased osakesed haaratakse Maa magnetvälja poolt spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Lähenemisel magnetpoolusele nende spiraal tiheneb ja nad suunduvad tagasi, kuni teine poolus nad jälle tagasi peegeldab jne. Nii nad kontsentreeruvad Maa lähedale kiirgusvöönditesse, ohustades mingil määral kosmoselendureid ja nende aparatuuri. Need lõksupüütud osakesed on enamuses prootonid ja elektronid. Pooluste lähedal algab sisemine kiirgusvöönd 100 km kõrguselt, ekvaatoril umbes 1000 km kõrguselt.
Kosmilisest kiirgusest tekivad ümber Maa kiirgusvööd.
Kosmilise kiirguse kahjustava toime eest kaitsevad meid Maa magnetväli ja atmosfäär.
