Hüppan kadakate vahel kivilt kivile sest mõlemaid nii kive kui põõsaid on siin surnuaia tagumises merepoolses servas õige tihedasti ja vahepeal satub jalg veel mingitele kruusastele kumerustele mis võivad ju olla hauad näiteks katkuaegsed kui terve kihelkond olevat tühjaks jäänud aga seda ma ei tea kirja neil ei ole kas enam või polegi olnud ja kõik sõnad mis neist surnutest ehk maa peale jäid on ammugi põrmuks saanud nii nagu kõik lihagi mis ju sündides on põrm ja nii nagu kõik sõnadki mis ju kord lihaks saama on pidanud.
Ja nõnda ei huvita see põrm mind rohkem kui muugi põrm. Sest see millest ma mõelda võin ja millest ma öelda võin et ta mind huvitab need on sõnad ja kõik muu üürikeseks ajaks põrmust tõusnud elu.
Ja kui ma mõtlengi neile maapinnakumerustele siis mitte kõdunevate kontide pärast vaid sõnade pärast mis nagu kadakad kivide vahele tegelikkusesse aina oma juuri ajavad. Nad öeldakse olevat visad need kadakad aga see on lihtsalt nende ainus võimalus olemas olla.
Kivilt kivile hüpates märkan ma äkki hallide kivide vahel pooleldi kuluse maa peal kus rohelust alles kumendab midagi silmatorkavalt punast roosakaspunast vaieldamatult elusat ja lihalikku ja pean maha kükitama ja käega katsuma et aru saada need on kassikäpad veel lahti minemata nende poolavatud pungade punased suud.
Ja ma mõtlen niisuguse lause kassikäpad paotavad oma pungi. Ja kohe selle peale et tegelikult pole see ju nii sest tegelikult soojendab neid päike ja vesi tõuseb osmoosinähtuse ja paljude teiste nähtuste mis kokku moodustavad elunähtuse tõttu juuripidi maa seest üles vartesse lehtedesse ja õitesse pannes need kasvama ja avanema.
(Tõnu Õnnepalu)
