Valgus kui footonite voog

Valgusnähtusi, mida laineteooria ei seleta

Kõiki siiani käsitletud optilisi nähtusi sai seletada valguse laine­mudeli abil. Laineoptika esimene tõeline raskus tekkis 19. sajandi lõpul, kui Saksa füüsik Heinrich Hertz uuris raadio­lainete tekitamist elektri­sädeme abil. Ta pani tähele, et elektri­säde tekkis paremini, kui elektroode valgustati. Nähtusele seletust anda ta ei osanud. Selle efekti edasisel uurimisel tehti kindlaks, et valgus vabastab metallist elektrone. Nähtust, mida nimetatakse foto­efektiks, uurisid mitmed füüsikud, kuid valguse laine­teooriast seletust leida ei õnnestunud.

Sama saatus tabas teadlasi, kes 20. saj algul püüdsid teoreetiliselt kirjeldada hõõguvate kehade kiirgus­spektrit. Ka siin osutus laine­teooria jõuetuks, veelgi enam, jõuti absurdsete tulemusteni. Nimelt tuli välja, et kuumad kehad peaksid kiirgama põhiliselt ultra­valgust ja ainult natukene sinist või violetset valgust. Sellise seletuse kohaselt peaks näiteks 1000 °C kuumutatud rauatükk helenduma sinakalt-violetselt, aga mitte punakas-oranžilt.

Valgus kui energiakvandid

Hüpotees valguse kiirgumisest portsjonite, kvantide kaupa

Niisugune ilmne vastuolu tegelikkuse ja teooria vahel näitas, et hõõguvate kehade kiirgusomadusi ei saagi seletada valguse laineteooria abil. Raskusest välja­pääsemiseks loobus Saksa füüsik Max Planck ette­kujutusest, et valgus­lained kiirguvad aatomeist pidevalt nagu heli­lained pilli­keelest. Ta püstitas 1900. a hüpoteesi, mille kohaselt valgus ei kiirgu aatomeist lainena, vaid energia­portsjonite, kvantide kaupa. Valguse kvanti hakati nimetama footoniks (kr phos – valgus).

Seos valguskvandi, footoni energia ja valguslaine sageduse vahel

Planck ühendas valguse lainelist olemust kirjeldava suuruse, sageduse f, valgus­osakese (footoni) energiaga E:

E = hf,

kus h on konstant, h = 6,6 · 10–34 J · s. Seda konstanti tuntakse Plancki konstandina.

Kvantfüüsika tekkimine

See kvanthüpotees võimaldas teoreetiliselt kirjeldada kehade soojus­kiirgust. Plancki tuletatud valem hõõguvate tahkiste kiirgus­spektri jaoks ühtis hästi katsetest saadud tulemustega. Kvant­hüpotees osutus viljakaks ja heas kooskõlas olevaks hilisemate uurimustega aatomi ehitusest ja optikast. Plancki tööd panid aluse nüüdis­aegsele kvant­füüsikale. Selle eest määrati talle 1918. a Nobeli füüsika­preemia. Järgnevas käsitlemegi mõningaid nähtusi, mis seletuvad valguse kvant­mudeli abil. Enamikku kvant­optika nähtusi ei ole võimalik palja silmaga jälgida, nagu difraktsiooni või dispersiooni. Nende nähtavaks tegemiseks tuleb kasutada mitmesugust füüsikalist aparatuuri.

Valgus jaguneb kvantideks nagu leib pätsideks

Ülesanded

1. Valguse footonite energiavahemik
Vihje
Sagedus leidke seosest c = fλ.

Vastus.

Emin= · 10 J

Emax= · 10 J

2. Kiirguskvandi energia

Vastus. · 10 J.

3. Kvante ruutmeetri kohta
Vihje
Leidke esmalt ühe sellise lainepikkusega kvandi energia.

Vastus. · 10 valguskvanti.

4. Klaasis leviva valguse lainepikkus

Vastus.  nm.

5.* Valguse energia ja liik

4 · 10–19 J?

6 · 10–20 J?

3 · 10–18 J?

?

  1. Mis juhtuks kehaga, kui ta pidevalt valgust kiirgaks, aga energiat juurde ei saaks?
  2. Kas footoni energia on suurem punasel või rohelisel valgusel?

🌈 Oluline

  1. Valgust võib kirjeldada kui valguskvantide, footonite voogu.
  2. Footoni energia on määratud seosega E = · f.