Esimene maailmasõda ja Eesti iseseisvumine

1905. aastal puhkes Venemaal revolutsioon. Selle peamine põhjus oli Venemaa poliitiline ja majanduslik mahajäämus Lääne-Euroopast. Revolutsiooni ajendiks sai Verine Pühapäev – tööliste rahu­meelse meeleavalduse tulistamine Peterburis 9. jaanuaril 1905. Ülevenemaalise streigi survel allkirjastas keiser 17. oktoobri manifesti. Sellega kuulutati välja kodanikuõigused ja lubati kutsuda kokku Riigiduuma (parlament). 1905. aasta revolutsioon oli osaliselt edukas. Senine isevalitsus asendati piiratud monarhiaga, kutsuti kokku Riigiduuma, rahvale anti põhilised kodanikuõigused, asutati esimesed poliitilised parteid. Eestlaste jaoks oli oluline ka võimalus anda edaspidi lastele emakeelset kooliharidust.

19. sajandi lõpul hakkasid Euroopa poliitikat üha enam mõjutama suurriikide omavahelised vastuolud. Tööstuse ülikiire arengu tõttu kerkis maailma suurvõimude hulka Saksamaa. Huvide kaitseks hakkasid suurriigid moodustama sõjalis-poliitilisi liite. Euroopa jagunes kahte leeri: ühele poole jäid Saksamaa ja tema liitlased Austria-Ungari ja Itaalia (Kolmikliit), teisele poole Prantsusmaa, Venemaa ja Inglismaa (Antant). 1914. aastal mõrvas üks Serbia üliõpilane Austria troonipärija ning puhkes Austria-Serbia sõda. Kahe vaenuliku leeri olemasolu tõttu kasvas see peagi paratamatult maailmasõjaks. Loodeti, et kiire sõda lahendab riikide vahel üles kerkinud pinged. Riiklik sõja­propaganda püüdis teadlikult kasvatada inimestes viha vaenlase vastu.

Esimene maailmasõda kestis üle nelja aasta (1914– 1918) ning haaras peale Euroopa Kaukaasia, Lähis-Ida, Aafrika ja Okeaania. Sõja-aastail võeti kasutusele hulk tehnilisi uuendusi. 1917. aastaks olid kõik osalised sõjast välja kurnatud. Halvemas seisus olid siiski Keskriigid, seevastu Antant võis tugineda Briti ja Prantsuse koloniaalimpeeriumide rikkustele, pealegi astus nende poolel sõtta ka USA. Esimese maailmasõja eel Ida-Euroopas laiunud impeeriumid (Venemaa, Austria-Ungari ja Saksamaa) varisesid sõja tagajärjel kokku ning varem nende koosseisus olnud vähemusrahvad lõid oma rahvusriigid. Sõda põhjustas määratut materiaalset kahju. Pikad sõja-aastad tõid paljudele inimestele raskeid vaimseid üleelamisi ja kannatusi. Muutus jõudude vahe­kord maailmas. Paraku ei lahendanud Esimene maailmasõda neid vastuolusid ja probleeme, mille tõttu see oli puhkenud.

Venemaal puhkes 1917. a veebruaris revolutsioon (Veebruari­revolutsioon), mille käigus isevalitsus kukutati ja võim läks Ajutise Valitsuse kätte. Ajutine Valitsus otsustas ühendada Põhja- ja Lõuna-Eesti rahvuslikuks kubermanguks ja anda sellele autonoomia ehk laiad omavalitsuslikud õigused. Kohalike asjade üle otsustamine läks nüüd eestlaste eneste kätte. Kõrgem omavalitsuslik võim uues kubermangus läks rahva valitud Maa­nõukogule. 1917. aasta nn oktoobripööre Petrogradis tõi aga Eestis võimule enamlased, kes saatsid Maanõukogu laiali ning võtsid järk-järgult üle ka maakondade, linnade ja valdade juhtimise. Eestimeelsed poliitikud otsisid siiski võimalusi nii enamlaste võimust vabanemiseks kui ka Saksa vägede sissetungi vältimiseks. Olukorras, kus Vene väed olid sunnitud edasitungivate sakslaste ees taganema, kuulutas Maanõukogu moodustatud Päästekomitee (Konstantin Konik, Konstantin Päts, Jüri Vilms) välja Eesti Vaba­riigi. 24. veebruaril 1918 alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus ning seda sündmust loetakse Eesti riikliku iseseisvuse alguseks. Peagi langes Eesti Saksa vägede kätte ning siin kehtestatud okupatsioonivõim ei tahtnud eestlaste omariiklusest kuuldagi. Alles pärast Saksamaa kokkuvarisemist 1918. aasta novembris sai Eesti Ajutine Valitsus oma tegevust jätkata.