Väike leksikon

leksikon (kreeka k) – sõna­raamat, eriti sõnade tähendust seletav

aar – pindala­ühik, 1 a = 100 m².

absoluut­väärtus – arvule a vastav mitte­negatiivne arv:

• kui arv a ≥ 0, siis arvu a absoluut­väärtus \left|a\right|=a;
• kui arv a < 0, siis arvu a absoluut­väärtus \left|a\right|=-a.

abstsiss – vt koordinaadid.

aksioom – väide, mis loetakse tõeseks ilma tõestamiseta ja võetakse aluseks vaadeldava aine­vald­konna, näiteks planimeetria, teiste väidete tõestamisel.

aktsia – dokument (väärt­paber), millele trükitud rahaline väärtus (nimi­väärtus) näitab, kui suure summa eest on aktsia valdaja (aktsionär) ette­võtte (aktsia­seltsi, lüh. AS) kaas­omanik.

alg­arv – ühest suurem naturaal­arv, mis jagub ainult ise­enda ja arvuga 1.

algebra – matemaatika osa, mis tegeleb avaldiste, funktsioonide, võrrandite ja võrratustega.

alg­mõiste – mõiste, mida teatava teooria konstrueerimisel otseselt ei defineerita.

alg­tegur – täis­arvu alg­arvuline tegur.

alg­tegureiks lahutamine – naturaal­arvu esitamine alg­arvude või nende astmete korrutisena.

alus­nurk – võrd­haarse kolm­nurga või trapetsi aluse ja haara vaheline nurk.

apoteem –

1. korra­pärase hulk­nurga kesk­punktist küljele tõmmatud rist­lõik;
2. korra­pärase püramiidi tipust külg­tahule tõmmatud kõrgus.

aritmeetika – matemaatika osa, mis käsitleb arve (ees­kätt naturaal-, täis- ja ratsionaal­arvude hulgad), nende omadusi ja arvudega tehtavaid tehteid ning tehete omadusi.

aritmeetiline keskmine – antud arvude summa ja liidetavate arvu jagatis.

aritmeetiline tehe – arvude liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine.

arv­telg (arv­sirge) – arvude kujutamiseks kasutatav sirge, millele on märgitud null­punkt arvu 0 tähistamiseks, ühik­lõik (punkt arvu 1 tähistamiseks) ja positiivne suund.

arvu kordne – nullist erinev naturaal­arv, mis jagub antud naturaal­arvuga; arvu a kordne on arv na, kus n on naturaal­arv.

assotsiatiivsus (ühenduvus) – liitmis- ja korrutamis­tehte omadus:
​(a + b) + c = a + (b + c),   (ab)c = a(bc).

astendamine – üks tehetest:

$a^n=\left\{\begin{array}{l}\underset{n \text{tegurit}}{\underbrace{a·a·a·\dots ·a}}, \text{kui }n\text{ on naturaalarv ja }n>1\\ a\text{, kui }n=1\\ 1\text{, kui }n=0\text{ ja }a\ne 0\end{array}\right.$

${10}^{-n}=\frac{1}{{10}^n}$ , kus n on 1, 2, 3, 4, ...

a – astme alus ehk astendatav

n – astendaja

aⁿ – aste

avaldis – kirjutis, mis määrab arvudega ja muutujatega sooritatavad tehted ning nende tehete järje­korra.

bi­ruut­võrrand – ühe tundmatuga võrrand üld­kujuga ax⁴ + bx² + c = 0 (a ≠ 0); lahendatakse asendus­võttega x² = t.

defineerimine – mõiste definitsiooni andmine, mõiste sisu määratlemine.

definitsioon – lause, millega antakse vaadeldava mõiste sisu teiste, tuntud mõistete kaudu; definitsioon annab täpse vastuse küsimusele „Mida nimetatakse...?”.

diagonaal –

1. hulk­nurga kaht mitte ühele küljele kuuluvat tippu ühendav lõik;
2. hulk­tahuka kaht mitte ühele tahule kuuluvat tippu ühendav lõik.

diagramm – arv­andmeid kujutav joonis, millel arve kujutatakse lõikudena, tulpadena, sektoritena jms.

diameeter – ring­joone või sfääri (kera­pinna) läbi­mõõt või vastav lõik.

distributiivsus (jaotuvus) – liitmist ja korrutamist siduv omadus:
​a(b + c) = ab + ac.

dividend – ette­võtte kasumist (tulust) mingil perioodil, näiteks aastas, aktsionäridele makstav summa.

eeldus – vt teoreem.

eri­külgne kolm­nurk (ise­külgne kolm­nurk) – kolm­nurk, mille kõik küljed on erineva pikkusega.

eri­märgilised arvud – kaks arvu, millest üks on positiivne, teine negatiivne.

eri­nimelised murrud – harilikud murrud, mille nimetajad on erinevad.

Eukleides – kreeka matemaatik (3. saj. eKr); andis oma põhi­teoses „Elemendid” esma­kordselt geomeetria süstemaatilise, aksioomidele tugineva käsitluse.

Eukleidese teoreem – täis­nurkse kolm­nurga kaateti ruut võrdub selle kaateti hüpotenuusil oleva projektsiooni ja hüpotenuusi korrutisega.

geomeetria – matemaatika osa, mis uurib tasandilisi ja ruumilisi kujundeid ning nende omadusi.

haar – vt nurk, võrd­haarne kolm­nurk, trapets.

harilik murd – kahe täis­arvu a ja b jagatisena esitatud arv kujul \frac{a}{b} (b ≠ 0);
​a on murru lugeja, b nimetaja.

hariliku murru põhi­omadus – kui hariliku murru lugejat ja nimetajat korrutada või jagada ühe ja sama nullist erineva arvuga, siis murru väärtus ei muutu.

hektar – pindala­ühik, 1 ha = 10 000 m².

hulk – üks matemaatika alg­mõistetest, mingi tunnuse järgi kokku­võetud objektide (hulga elemendid) kogum. Näiteks kümnest väiksemate alg­arvude hulk on {2; 3; 5; 7}.

hulk­liige – üks­liikmete algebraline summa, näiteks 3x²y – 2y – 5x + y³.

hulk­nurk – kinnise lihtsa murd­joonega piiratud tasandi osa koos murd­joonega;
​hulk­nurga nurkade summa s = (n – 2) · 180°, kus n on hulk­nurga tippude arv.

hulk­tahukas – ainult hulk­nurkadega piiratud ruumiline kujund (keha), näiteks prisma, püramiid.

hüperbool – pöörd­võrdelise seose y=\frac{a}{x} graafik.

hüpotenuus – täis­nurga vastas­külg täis­nurkses kolm­nurgas.

intress – raha­summa, mille pank maksab mingi perioodi, näiteks aasta eest hoiustajale (raha hoiule andmise eest) või võlgnik laenajale (laenu andmise eest).

intressi­määr – protsendi­määr, mis näitab kindla perioodi, näiteks aasta kohta tulevat intressi suurust laenu­summalt või hoiu­summalt.

irratsionaal­arv – reaal­arv, mis avaldub lõpmatu mitte­perioodilise kümnend­murruna, näiteks arv π.

ise­külgne kolm­nurk – vt eri­külgne kolm­nurk.

ise­nimelised murrud – vt eri­nimelised murrud.

jagamine – korrutamise pöörd­tehe, millega leitakse korrutise ja ühe teguri järgi teine tegur; kui bx = a, siis x = a : b ehk x=\frac{a}{b} (b ≠ 0);
​a on jagatav, b jagaja ja x jagatis.

jaguvus – arv a jagub arvuga b, kui jagatis a : b on täis­arv.

jaotuvus – vt distributiivsus.

juhuslik sündmus – sündmus, mis antud katsel võib toimuda, kuid võib ka mitte toimuda.

järgu­ühik – arv 10ⁿ, kus n on täis­arv.

jäägiga jagamine – kahe positiivse täis­arvu a ja b järgi naturaal­arvude q ja r leidmine, mille korral a = bq + r, kus 0 < r < b;
​r on jääk, q mitte­täielik jagatis.

kaar – kõver­joone (näiteks ring­joone) osa selle kahe punkti A ja B (kaare ots­punktid) vahel.

katse – tõe­näosus­teooria mõiste; tegevus (toiming), mida võib korrata kui­tahes mitu korda, kus­juures katse tulemuseks on mingi sündmus erinevate võimalike sündmuste seast (näiteks 6 silma tulek täringu veeretamisel).

kesk­nurk – ring­joone kahe raadiuse vaheline nurk.

kesk­rist­sirge – lõiguga tema kesk­punktis ristuv sirge; punkt asetseb lõigu kesk­rist­sirgel parajasti siis, kui ta on lõigu ots­punktidest võrdsetel kaugustel.

kiir – sirge osa, mis on ühelt poolt piiratud punktiga (kiire algus­punkt).

kindel sündmus – sündmus, mis kõikide sama­suguste katsete korral kindlasti toimub; kindel sündmus on näiteks päikese tõusmine igal hommikul.

kolm­nurga mediaan (külje­poolitaja) – kolm­nurga tippu vastas­külje kesk­punktiga ühendav lõik, ka selle lõigu pikkus; mediaanid lõikuvad ühes ja samas punktis, mis jaotab iga mediaani suhtes 2 : 1 tipu poolt alates.

kolm­nurga nurga­poolitaja – kolm­nurga tippu vastas­küljega ühendav lõik (või selle lõigu pikkus), mis poolitab kolm­nurga nurga.

kolm­nurga välis­nurk – kolm­nurga (sise)­nurga kõrvu­nurk.

kolm­nurk – hulk­nurk, millel on kolm külge (nurka/tippu).

kolm­nurkade sarnasuse tunnused – tunnused, mis võimaldavad otsustada, kas antud kolm­nurgad on sarnased või mitte:

1. kaks kolm­nurka on sarnased, kui ühe kolm­nurga kaks nurka on võrdsed teise kolm­nurga kahe nurgaga (tunnus NN);
2. kaks kolm­nurka on sarnased, kui ühe kolm­nurga kolm külge on vastavalt võrdelised teise kolm­nurga kolme küljega (tunnus KKK);
3. kaks kolm­nurka on sarnased, kui ühe kolm­nurga kaks külge on vastavalt võrdelised teise kolm­nurga kahe küljega ja nende külgede vahelised nurgad on võrdsed (tunnus KNK).

kolm­nurkade võrdsuse tunnused – tunnused, mis võimaldavad otsustada, kas antud kolm­nurgad on võrdsed (ühitatavad) või mitte:

1. kaks kolm­nurka on võrdsed, kui ühe kolm­nurga kolm külge on vastavalt võrdsed teise kolm­nurga kolme küljega (tunnus KKK);
2. kaks kolm­nurka on võrdsed, kui ühe kolm­nurga kaks külge ja nende vahel olev nurk on vastavalt võrdsed teise kolm­nurga kahe külje ja nende vahel oleva nurgaga (tunnus KNK);
3. kaks kolm­nurka on võrdsed, kui ühe kolm­nurga üks külg ja selle lähis­nurgad on vastavalt võrdsed teise kolm­nurga ühe külje ja selle lähis­nurkadega (tunnus NKN).

kommutatiivsus (vahetatavus) – liitmis- ja korrutamis­tehte omadus:
​a + b = b + a;   ab = ba.

konstant – jääv, muutumatu suurus (näiteks vee keemis­temperatuur 100 °C); ka arv (näiteks 2,304). Konstandi tähis on tavaliselt c.

koondamine – hulk­liikme sarnaste liikmete liitmine.

kordne – vt arvu kordne.

korra­pärane hulk­nurk – hulk­nurk, mille kõik küljed on võrdsed ja kõik nurgad on võrdsed.

korra­pärane prisma – püst­prisma, mille põhjad on korra­pärased hulk­nurgad.

korra­pärane püramiid – püramiid, mille põhi on korra­pärane hulk­nurk ja kõrguse alus­punkt on põhja kesk­punktis; korra­pärase püramiidi kõik külg­tahud on võrdsed võrd­haarsed kolm­nurgad.

korrutamine – tehe, milles lähte­andmeid (tehte komponendid) nimetatakse teguriteks ja tulemust (tehte resultaat) korrutiseks; arvu a korrutamine naturaal­arvuga n tähendab summat, milles arvu a liidetakse n korda.

kraad –

1. nurga mõõt­ühik; 1 kraad ehk 1° on \frac{1}{360} täis­pöördest;
2. ring­joone kaare mõõt­ühik; 1 kaare­kraad on \frac{1}{360} osa ring­joonest; ühele kaare­kraadile vastab kesk­nurk 1°;
3. temperatuuri mõõt­ühik.

kumer hulk­nurk – hulk­nurk, milles ühegi külje pikendus ei lõika hulk­nurka piiravat murd­joont.

kuup –

1. rist­tahukas, mille kõik servad on võrdsed;
2. arvu kolmas aste a³ (vt astendamine).

kõõl­hulk­nurk – hulk­nurk, mille kõik tipud asuvad ühel ja samal ring­joonel, selle hulk­nurga ümber­ring­joonel.

kümnend­murd – kümnend­süsteemis koma abil kirjutatud murd­arv.

kümnend­süsteem – arvude kirjutamise viis, milles iga kümme madalama järgu ühikut moodustavad ühe kõrgema järgu ühiku.

lahutamine – liitmise pöörd­tehe, millega leitakse summa ja ühe liidetava järgi teine liidetav; kui b + x = a, siis x = a – b;
​a on vähendatav, b vähendaja ja x vahe.

liht­murd – harilik murd \frac{a}{b}, milles \left|a\right|<\left|b\right|.

lihtne murd­joon – tasandil asuv murd­joon, mis ei lõika ise­ennast.

liig­murd – harilik murd \frac{a}{b}, milles \left|a\right|\ge\left|b\right|.

liitmine – tehe, mille lähte­andmeid (tehte komponendid) nimetatakse liidetavateks ja tulemust (tehte resultaat) summaks.

lineaar­funktsioon – kahe muutuja x ja y vaheline seos kujul y = ax + b; a ≠ 0;
​ax on lineaar­liige, b vaba­liige; graafikuks on sirge.

lineaar­võrrand – võrrand, milles tundmatud on ainult esimeses astmes; ax + b = 0 – ühe tundmatuga lineaar­võrrand; ax + by = c – kahe tundmatuga lineaar­võrrand.

lõik (sirg­lõik) – sirge osa tema kahe punkti (lõigu ots­punktid) vahel. Teisiti: lühim tee tasandi kahe punkti vahel.

lähend (ligi­kaudne väärtus, lähis­väärtus) – arvu x mingi järguni ümardatud väärtus a, kirjutatakse x ≈ a.

lähis­küljed – hulk­nurga küljed, mis lähtuvad hulk­nurga ühest ja samast tipust.

murd­arv – reaal­arv, mis pole täis­arv.

naturaal­arv – loendamisel saadav arv; arvud 0, 1, 2, 3, … Kõigi naturaal­arvude hulga tähis on ℕ.

negatiivne arv – nullist väiksem arv; negatiivse arvu ees on alati märk „–”.

nimi­väärtus – vt aktsia.

number – märk arvude kirjutamiseks; kümnend­süsteemis on 10 numbrit: 0, 1, 2, ..., 9.

nurga­poolitaja – nurka kaheks võrdseks nurgaks jaotav kiir, mille algus­punkt on nurga tipus; punkt asetseb nurga­poolitajal parajasti siis, kui ta on nurga haaradest võrdsetel kaugustel.

nurk – kujund, mis tekib ühest punktist (nurga tipp) väljuvast kahest kiirest (nurga haarad).

nüri­nurk – nurk, mis on suurem kui 90°, kuid väiksem kui 180°.

ordinaat – vt koordinaadid.

ots­punkt – vt kaar, kiir, lõik.

paaris­arv – täis­arv, mis jagub 2-ga.

paaritu arv – täis­arv, mis ei jagu 2-ga.

paralleelide aksioom – punkti, mis asetseb väljas­pool antud sirget, läbib ainult üks sirge, mis on paralleelne antud sirgega.

paralleelsed sirged (rööp­sirged) – samal tasandil asetsevad sirged a ja b, millel pole ühis­punkte; sümbolites: a ‖ b.

paralleelsuse tunnused – tunnused, mille põhjal saab väita, et kaks vaadeldavat sirget on paralleelsed.
​Kaks sirget on paralleelsed, kui nende lõikamisel kolmanda sirgega tekkinud kaas­nurgad on võrdsed või lähis­nurkade summa on 180° või põik­nurgad on võrdsed.

pii – kreeka väike­täht π tähistab ring­joone pikkuse ja diameetri jagatist; arv π on lõputu mitte­perioodiline kümnend­murd
π​ = 3,14159265...

protsent – üks sajandik osa, tähis %; 1% on 0,01 ehk \frac{1}{100} osa tervest.

punkt – üks matemaatika alg­mõisteid, geomeetria lihtsaim objekt.

punkti­hulk – sama mis geomeetriline kujund.

punkti kaugus sirgest – punktist sirgele tõmmatud rist­lõigu pikkus.

puutuja­hulk­nurk – hulk­nurk, mille kõik küljed puutuvad üht ja sama ring­joont, selle hulk­nurga sise­ring­joont.

pöörd­tehe – tehe, millega leitakse antud tehte resultaadi ja ühe komponendi järgi teine komponent; näiteks liitmise pöörd­tehe on lahutamine ja korrutamise pöörd­tehe on jagamine.

pöörd­teoreem – antud teoreemist p ⇒ q eelduse ja väite vahetamisel saadav teoreem q ⇒ p; kui ka see teoreem (väide) on tõene, võib need kokku võtta üheks teoreemiks p ⇔ q (vastav sõnaline väljend on: p parajasti siis, kui q).

pöörd­võrdeline seos – seos kahe muutuja x ja y vahel, kui nende muutujate vastavate väärtuste korrutis on konstant a: xy = a; s.t seos y=\frac{a}{x}; graafikuks on hüperbool.

püramiid – hulk­tahukas, mille üks tahk on hulk­nurk (püramiidi põhi) ja teised tahud on ühise tipuga (püramiidi tipp) kolm­nurgad.

püramiidi kõrgus – lühim lõik (või selle pikkus) püramiidi tipust põhjani.

püst­prisma – prisma, mille külg­servad on risti põhjadega. Püst­prisma külg­tahud on rist­külikud.

Pythagoras – vana­kreeka matemaatik ja filosoof (u 580–500 eKr). Tema­nimelise teoreemi sisu oli juba enne Pythagorast teada, kuid arvatavasti andis just tema selle teoreemi korraliku tõestuse.

Pythagorase teoreem – täis­nurkse kolm­nurga kaatetite ruutude summa on võrdne hüpotenuusi ruuduga.

ratsionaal­arv – arv, mille saab esitada kujul \frac{a}{b}, kus a ja b on täis­arvud ning b ≠ 0; iga ratsionaal­arv avaldub kas lõpliku kümnend­murruna või lõpmatu perioodilise kümnend­murruna.

ring – vt ringjoon.

ringi sektor – kahe raadiuse ja ring­joone kaarega piiratud ringi osa.

ring­joon – joon (punkti­hulk) tasandil, mille moodustavad ühest kindlast punktist O (ring­joone kesk­punkt) ühel ja samal kaugusel r (ring­joone raadius) asetsevad punktid; ring­joone sise­piir­kond koos ring­joonega moodustab ringi.

ring­joone puutuja – sirge, millel on ring­joonega ainult üks ühine punkt; puutuja on risti puute­punkti tõmmatud raadiusega.

rist­külik – rööp­külik, mille lähis­küljed on risti.

rist­summa – naturaal­arvu numbrite summa.

rist­tahukas – püst­prisma, mille põhjad on rist­külikud.

romb – võrdsete külgedega rööp­külik.

ruut –

1. võrdsete külgedega rist­külik;
2. arvu teine aste a² (vt astendamine).

ruut­juur – arv b ≥ 0, mille ruut on võrdne juuritava arvuga a ≥ 0. Sümbolites: \sqrt{a}=b, kui a ≥ 0, b² = a ja b ≥ 0.

ruut­võrrand – ühe tundmatuga võrrand üld­kujul ax² + bx + c = 0, a ≠ 0.

ruut­võrrandi diskriminant – võrrandi ax² + bx + c = 0 kordajatest moodustatud avaldis D = b² – 4ac (ruut­võrrandi lahendi­valemi juure­alune avaldis).

rööp­külik – paralleelsete vastas­külgedega neli­nurk.

sagedus – mingi sündmuse toimumiste arv katse­seerias. Arv, mis näitab, mitu korda esineb konkreetne tunnuse väärtus kõikide väärtuste seas.

samasus – võrdus, mis osutub tõeseks temas esinevate muutujate kõik­võimalike väärtuste puhul.

sama­väärsed võrrandid – võrrandid, mille lahendi­hulgad ühtivad.

sarnased liikmed – hulk­liikme liikmed (üks­liikmed), mis võivad erineda üks­teisest ainult kordaja poolest.

sega­arv – sama märgiga täis­arvu ja liht­murru summa, mis on kirjutatud ilma liitmis­märgita.

sektor – vt ringi sektor.

sektor­diagramm – diagramm, millel arv­andmeid (tavaliselt protsentides) kujutatakse ringi sektoritena.

sirge – lihtsaim joon, üks matemaatika alg­mõisteid; kahe punkti vaheline kaugus mööda sirget on lühim.

sirg­lõik – vt lõik.

sirg­nurk – nurk, mille haarad moodustavad sirge; sirg­nurga suurus on 180°.

sise­ring­joon – ring­joon, mis puutub hulk­nurga kõiki külgi; kolm­nurga sise­ring­joone kesk­punkt on kolm­nurga nurga­poolitajate lõike­punktis.

suhe – sama mis jagatis.

suhteline sagedus – arv (sageli protsentides), mis näitab, kui suure osa moodustab mingi sündmuse toimumiste arv kõigi katsete arvust. Arv, mis näitab, kui suure osa moodustab tunnuse konkreetne väärtus tunnuse kõigi väärtuste seas.

sümmeetria – vt peegeldus sirgest.

sümmeetria­telg – vt peegeldus sirgest.

sündmus – alg­mõiste juhusliku, kindla ja võimatu sündmuse ning tõe­näosuse õppimisel; sündmust kui alg­mõistet ei defineerita; esineb sageli juhusliku sündmuse tähenduses.

sündmuse tõe­näosus – vt tõenäosus.

taandamine – hariliku murru või algebralise murru lugeja ja nimetaja jagamine ühe ja sama nullist erineva arvu või tähelise suurusega.

tasand – lihtsaim pind, üks matemaatika alg­mõisteid; kui mingi sirge kaks punkti asetsevad tasandil, siis asetseb see sirge tervenisti samal tasandil.

tegur –

1. täis­arvu a tegur on täis­arv, millega arv a jagub;
2. vt korrutamine.

tehe – liitmise, lahutamise, korrutamise, jagamise jt ühine nimetus.

telg­sümmeetria – vt peegeldus sirgest.

teoreem – lause kujul p ⇒ q (kui p, siis q), milles tõeseks loetavast lausest p (teoreemi eeldus) järeldatakse lause q (väide) tõesus, toetudes aksioomidele ja varem tõestatud teoreemidele.

terav­nurk – nurk, mis on väiksem täis­nurgast.

terav­nurkne kolm­nurk – kolm­nurk, mille kõik nurgad on terav­nurgad.

Thales Mileetosest – kreeka teadlane, üks antiik­teaduse rajajaid (u 625–547 eKr). Oskas ennustada päikese­varjutusi, tundis kolm­nurkade põhilisi omadusi.

Thalese teoreem – diameetrile (ehk pool­ring­joonele) toetuv piirde­nurk on täis­nurk.

trapets – neli­nurk, mille üks paar vastas­külgi (trapetsi alused) on paralleelsed ja teine paar (trapetsi haarad) mitte.

trapetsi kesk­lõik – trapetsi haarade kesk­punkte ühendav lõik (või selle pikkus); kesk­lõik on paralleelne alustega; kesk­lõigu pikkus on võrdne aluste pool­summaga (aritmeetilise keskmisega).

tunnus – omadus, mille seisu­kohalt uuritakse mingit objektide hulka, mida nimetatakse statistiliseks kogumiks. Näiteks 9. klassi õpilasi uuritakse pikkuse seisu­kohalt.

tõe­näosus – sündmuse toimumise võimalikkust ise­loomustav arv; tõe­näosus näitab, kui suure osa moodustab sündmuse toimumiseks soodsate võimaluste arv kõigi võimaluste arvust. Valemina: p=\frac{k}{n}, kus k on sündmuse soodsate võimaluste arv ja n kõigi võimaluste arv.

tõe­näosus­teooria – uurib seadus­pärasusi, mis ise­loomustavad juhuslikke sündmusi.

täis­arv – hulka ℤ = {...; –3; –2; –1; 0; 1; 2; 3; ...} kuuluv arv; iga täis­arv on avaldatav kahe naturaal­arvu vahena.

täis­nurk – nurk, mis on võrdne oma kõrvu­nurgaga, suurus 90°.

täis­nurkne kolm­nurk – kolm­nurk, mille üks nurk on täis­nurk.

täis­nurkne trapets – trapets, mille üks haar on risti alustega.

täis­pööre – nurk, mis tekib kiire pööramisel ümber oma algus­punkti seni, kuni kiir jõuab tagasi oma esi­algsesse asendisse; täis­pöörde suurus on 360°.

tüve­numbrid –

1. kümnend­murrus kõik numbrid alates esimesest vasak­poolsest nullist erinevast numbrist;
2. täis­arvus kõik numbrid, välja arvatud lõpu­nullid, mis asendavad ümardamisel kõrvaldatud numbreid.

vahe – vt lahutamine.

vahetuvus – vt kommutatiivsus.

vastand­arvud – arvud a ja –a; nende arvude summa on võrdne nulliga.

Viète’i teoreem – taandatud ruut­võrrandi x² + px + q = 0 lahendite x₁ ja x₂ korral x₁ + x₂ = –p ja x₁x₂ = q.

võimatu sündmus – sündmus, mille toimumine antud katsel ei ole võimalik, ehk sündmus, mis kindlasti ei toimu.

võrdeline jaotamine – mingi suuruse jaotamine osadeks, mille suhted on võrdsed antud arvude suhetega.

võrdeline seos – kahe muutuja x ja y vaheline seos, milles muutujate vastavate väärtuste jagatis on konstantne: \frac{y}{x}=a (võrde­tegur) ehk y = ax; graafikuks on koordinaatide algus­punkti läbiv sirge.

võrde­tegur – vt võrdeline seos.

võrd­haarne kolm­nurk – kolm­nurk, mille kaks külge on võrdsed (haarad).

võrd­haarne trapets – võrdsete haaradega trapets.

võrd­külgne kolm­nurk – kolm­nurk, mille kõik küljed on võrdsed.

võrdus – valem, milles kahe avaldise vahel on võrdus­märk, sümbolites a = b, kus a ja b tähistavad avaldisi.

võrrand – võrdus, mis sisaldab ühte või mitut tundmatut.

võrrandi lahend – tundmatu väärtus (ühe tundmatu korral) või tundmatute väärtuste paar (kahe tundmatu korral), millega tundmatuid asendades saame tõese arv­võrduse.

võrratus – seos, milles kahe avaldise vahel on üks märkidest >, <, ≥ või ≤.

võrre – kahe jagatise võrdus kujul a : b = c : d või \frac{a}{b}=\frac{c}{d}; a ja d on võrde välis­liikmed, b ja c sise­liikmed; võrde põhi­omadus: välis­liikmete korrutis võrdub sise­liikmete korrutisega: ad = bc.

võõr­lahend – ülesande lahendamisel saadud tulemus, mis ei sobi ülesande tingimustega.

vähendaja – vt lahutamine.

vähendatav – vt lahutamine.

väide – vt teoreem.

välis­nurk – kumera hulk­nurga sise­nurga kõrvu­nurk; kolm­nurga välis­nurk võrdub temaga mitte kõrvu olevate sise­nurkade summaga.

ühenduvus – vt assotsiatiivsus.

ühik­kuup – kuup, mille serva pikkus on 1 ühik.

ühik­lõik – lõik, mille pikkus on 1 ühik.

ühik­ring­joon – ring­joon, mille raadius on 1 ühik.

ühik­ruut – ruut, mille külje pikkus on 1 ühik.

ühis­kordne – naturaal­arv, mis jagub kõigi vaadeldavate naturaal­arvudega.

ühis­tegur (ühis­jagaja) – täis­arv, millega jaguvad kõik antud täis­arvud.

üks­liige – korrutis, mille teguriteks on arvud või tähelised suurused ning nende naturaal­arvulise astendajaga astmed.

ümardamine – täis­arvu või kümnend­murru asendamine tema lähendiga (lähi­väärtusega); arvu ümardamisel mingi kümnend­kohani jäetakse kõik sellele kümnend­kohale järgnevad numbrid ära, täis­arvu korral asendatakse viimasele alles jäävale järgule järgnevad järgud nullidega ja kui see­juures esimene ära­jäänud (nulliga asendatud) number on 5, 6, 7, 8 või 9, siis suurendatakse viimast säilivat järku 1 võrra, vastasel juhul jääb see muutmata.

ümber­ring­joon – ring­joon, mis läbib vaadeldava kumera hulk­nurga kõiki tippe; kolm­nurga ümber­ring­joone kesk­punkt on kolm­nurga külgede kesk­rist­sirgete lõike­punktis.