„Veel üks Lotte“

Erich Kästner (1899–1974) on saksa autor, kes on Eestis eelkõige tuntud raamatutega „Veel üks Lotte“ ja „Emil ja salapolitseinikud“. Erich Kästner on kirjutanud ka luuletusi ja vaimukaid lugusid täiskasvanutele. Tema lasteraamat „Veel üks Lotte“ on populaarne kõikjal maailmas, selle põhjal on tehtud mitu filmigi.

Lotte Körner ja Luise Palfy saabuvad maalilise loodusega suvelaagrisse, teadmata teineteise olemasolust või veel vähem sellest, kui sarnased nad on. Kahest esialgu teineteist võõrastavast tüdrukust saavad aga suured sõbrad.

(Katkend)

Lotte istub üksinda aasal, lillepärg patsidel, ja on ametis teise pärja punumisega. Siis langeb ta põllele vari. Ta vaatab üles.

Luise seisab tema ees ja tammub kohmetult ning kõhkvel jalalt jalale.

Lotte söandab kriipsuvõrra naeratada, vaevu-vaevu märgatavalt. Õigupoolest on see ainult luubiga nähtav.

Luise naeratab kergendatult vastu.

Lotte tõstab äsja punutud pärja ja küsib arglikult: „Kas tahad?“

Luise laskub põlvili ja ütleb innukalt: „Jah, aga ainult nii, et sina ta mulle pähe paned!“

Lotte surub pärja ta lokkidele. Siis noogutab ja lisab: „Ilus!“

Nüüd istuvadki kaks sarnast tüdrukut kõrvuti aasal, on ihuüksi, vaikivad ja naeratavad teinteisele ujedalt.

Siis tõmbab Luise sügavasti hinge ja küsib: „Oled sa minu peale veel vihane?“

Lotte raputab pead.

Luise vaatab maha ja pahvatab: „See tuli nii äkki! See buss! Ja siis sina! Sihuke ehmatus!“

Lotte noogutab. „Tõesti ehmatus!“ kordab ta.

Luise kummardub ettepoole. „Õieti on see ju hiigla lõbus, kas pole?“

Lotte vaatab imestusega teise ülemeelikult säravaisse silmadesse.

„Lõbus?“ Siis küsib ta tasa: „On sul õdesid või vendi?“

„Ei.“

„Minul ka mitte,“ ütleb Lotte.

Mõlemad on pesemisruumi hiilinud ja seisavad suure peegli ees. Lotte on Luise lokkide kallal kammi ja harjaga õhinal ametis.

Luise karjub „ai!“ ja „oi!“.

„Kas sa seisad paigal!“ pragab Lotte teeseldud karmusega. „Kui ema sul patse teeb, ei tohi karjuda!“

„Mul polegi ju üldse ema!“ nuriseb Luise. „Sellepärast – ai! – ma olengi nii lärmakas laps, ütleb mu isa.“

„Kas ta sulle siis naha peale ei anna?“ uurib Lotte huvitatult, sel ajal kui ta patsipunumist alustab.

„Või veel! Selleks olen ma talle liiga kallis!“

„Üks ei sega ju põrmugi teist!“ märgib Lotte elutargalt.

„Ja pealegi on tal pea mõtteid täis.“

„Aitab, kui tal üks käsi vaba on!“ Nad naeravad.

Siis saavad Luise patsid valmis ja nüüd vaatavad lapsed põlevi silmi peeglisse! Kaks täiesti sarnast tüdrukut vaatavad peeglisse! Kaks täiesti sarnast tüdrukut vaatavad peeglist vastu!

„Nagu kaks õde!“ sosistab Lotte vaimustuses.

Kõlab lõunagong.

„Nüüd saab nalja!“ hüüab Luise. „Tule!“ Nad jooksevad pesuruumist välja. Ja hoiavad teineteisel käest kinni.

Teised lapsed istuvad juba ammu. Ainult Luise ja Lotte taburetid on veel tühjad.

Siis avaneb uks ning Lotte ilmub. Ta istub kõklemata Luise taburetile.

„Kuule, sina!“ hoiatab Monika. „See on Luise koht! Mõtle oma säärtele!“

Tüdruk kehitab ainult õlgu ja hakkab sööma. Jälle avaneb uks, ja – vaat kus tükk! – Lotte tuleb elusuuruses veel kord sisse. Ta läheb silmagi pilgutamata viimase tühja koha juurde ja võtab istet.

Teised tüdrukud laua taga ajavad suud-silmad pärani. Nüüd vaatavad ka naaberlaudade lapsed siiapoole. Nad tõusevad püsti ja trügivad mõlema Lotte ümber.

Pinevus laheneb alles siis, kui mõlemad naerma hakkavad. Ei möödu minutitki, kui terve saal laste paljuhäälsest naerust kajab.

Proua Muthesius kortsutab laupa. „Mis lärm see siin on?“ Ta tõuseb püsti ja sammub, kuninglik-karistav pilk silmis, otse meeletu juubeldamise keskele. Kui ta aga kahte patsikandjat näeb, sulab ta viha nagu lumi päikese käes. Lõbusal meelel küsib ta: „Noh, ja kumb teist on siis nüüd Luise Palfy ja kumb Lotte Körner?“

„Seda me ei ütle!“ sõnab üks Lotte silma pilgutades ja jälle kõlab hele naer.

„Taeva pärast!“ hüüab proua Muthesius naljatleva meeleheitega. „Mis me siis nüüd peame tegema?“

„Võib-olla arvab mõni siiski ära,“ õhutab teine Lotte lõbusalt.

Steffie viibutab ülestõstetud kätt. Nagu tüdruk, kes kangesti tahab luuletust üles ütelda. „Mina tean, kuidas!“ hüüab ta. „Trude käib ju Luisega ühes klassis! Trude peab ära arvama!“

Trude nihutab end kõheldes sündmuspaiga keskele, vaatab uurival pilgul ühelt Lottelt teisele ja raputab nõutult pead. Siis aga vilksatab kelmikas naeratus üle ta näo. Ta sikutab lähemat Lottet kõvasti patsist – ja järgmisel hetkel lajatab kõrvakiil!

Peoga põske hoides hüüab Trude vaimustusega: „See oli Luise!“