Rahvalaulud

Vanad rahva- ehk regilaulud on teistsugused kui tänapäeva laulud. Regilalud sündisid siis, kui ei olnud raadiot ega üle maa tuntud poplaule või -tähti. Laulsid kõik inimesed koos, kuna nii oli hõlpsam teha oma igapäevaseid toiminguid, aga lõbusam veeta ka erilisi tähtpäevi. Sel ajal veel ei kirjutatud – nii tuli laulusõnad meelde jätta ja vajadusel neid ka ise juurde mõelda, kuna neid polnud kuskilt järele vaadata. Mõned regilaulud olid väga pikad, neid võis laulda koguni päev otsa, kuni suu ära väsis.

Regilaulude teemaks oli inimeste igapäevane töö ja elu. Lauldi kodust ja lähedastest, rõõmudest ja muredest, loodusest ja muust, mis meeles mõlkus. Lauldi meelelahutuseks, aga ka sel põhjusel, et laulurütmi saatel edenes töötegemine ladusamalt.

Vahel lauldi ka soovist midagi muuta, näiteks loodeti, et laul aitab ilmal muutuda või valul kiiremini üle minna. Meie regilauluvaramust on tänapäevani kasutusel valuvõtmissõnad. Kui laps lööb põlve ära või valutab tal kõht, siis lohutab praeguse aja ema last nendesamade sõnadega, millega lohutati lapsi ka sadu aastaid tagasi.

Regilaulul on kindlad tunnused, mis on aidanud laule paremini meelde jätta. Laule korrastasid mõtte- ja algriim. Mõtteriim on see, kui üks värss kordab teiste sõnadega eelmises värsis öeldut. Näiteks loetud unelaulukatkes on kolm mõtteriimi. Algriim on hääliku(te) kordumine sõnade alguses ühe värsi piires. Tavaliselt oli igas värsis 8 silpi.

Regilauludel ei olnud salme, värsid kulgesid üksteise järel ühtlases rodus. Nii tuli laulda pidevalt, ilma pause tegemata. Hingepause sai hõlpsasti teha, kui lauldi mitmekesi koos. Enamikus regilauludes lauldi iga värssi kaks korda. Esmalt laulis eeslaulja värsi ees ära, siis laulsid kõik teised sama värsi järele. Nii said kaasa laulda ka need, kes sõnu ei teadnud. Tavaline oli, et eeslaulja ei piirdunud juba olemasolevate värssidega, vaid leiutas laulutuhinas ise uusi juurde. Laulude meloodia ja rütm oli voolav ja lihtne.

Kuna regilaulud on väga vanad, mõned koguni 2000 aastat vanad, siis on neis säilinud eesti keel sellisel kujul, nagu seda aastatuhandeid tagasi räägiti. Nii leiame neist igivanu sõnu, mida tänapäeval enam ei kasutata, iidseid käändelõppe, aga ka rikkalikku murdekeelt. Regilaulude igivana keele näiteid:

kui kana mune munekse (= muneb)
kuld ei katus koja pealla (= peal)
orud künnin (= kündsin), odrad kasvid (= kasvasid)
ketran rüüdi röövelille (= rüüd röövlile)
siidi silma pistijalle (= siidi silma pistjale)

Umbes 200 aastat tagasi tekkisid regilaulude kõrvale uuemad ehk lõppriimilised rahvalaulud, mis meenutavad kujult nüüdisaegseid laule. Neis jagunevad värsid salmideks ja lõpevad riimidega, puudub aga ühtlane alg- ja mõtteriim. Laulu muusika on mitmekesisem.

Vanu rahvalaule lauldakse praegu igapäevaelus harva, neid kuuleb kutseliste esinejate ja ansamblite esituses. Korraldatakse menukaid rahvamuusikafestivale, kus kõlab ka ehtsat regilaulu. Suurelt lavalt kuulduna jätab see võimsa mulje. Paljud uued bändid kasutavad vanu laule ja traditsioonilist pillimängu, aga segavad sinna juurde uut muusikat. Nii kõlab vana muusika väga tänapäevaselt.

Paroodiad

Lauldakse ka rahvasuus tuntud laulude või raadiohittide paroodiaid.

Lugemissalmid

Samuti kuuluvad tänapäevaste rahvalaulude sekka lugemissõnad ehk liisusalmid, millega enne peituse- või kullimängu otsustatakse, kes otsima või taga ajama hakkab. Näiteks on levinud järgmised lugemissõnad:

Salmikuluule

Kooliõpilaste seas levib ka salmikuluule. Salmik oli väike märkmik, kuhu üksteisele mälestuseks salme kirjutati ja pilte joonistati. Salmiku pidamise komme on juba mitusada aastat vana. Salmikuid pidasid peamiselt tüdrukud, poiste eest neid varjati, tihti oli salmiku esimesele lehele kirjutatud:

Tänapäeval müüakse poodides sõbrasalmikuid, kuhu saab ankeeti oma andmed lisada ja samamoodi mälestuseks pildi joonistada või salmi kirjutada.