„Karu ja kolm tüdrukut“

Karu läks külasse mett otsima. Eksis aga ära, ei leidnudki tarusid, sattus ühe omaette elumajakese juurde keset haljast rohtaeda. Uks oli lahti ja karu läks sisse. Majas polnud kedagi näha ega kuulda. Keset tuba seisis laud ja selle ümber kolm tooli: üks väike, teine suurem, kolmas päris suur. Karu oli kangesti väsinud, vajus kohe lähimale toolile istuma. See juhtus olema toolidest väikseim. Ja see kõige väiksem tool läks raske karu all sedamaid katki. Kui tool oli kõige väiksem, siis karu omakorda oli just kõige suurem nendest kolmest karust, kellest kindlasti igaüks kuulnud on. Nendest kolmest karust, kelle majja, kui karud kodus polnud, sattus üks tüdruk, kes oli metsas marjul. Kuid seda lugu teab igaüks juba niikuinii, sellepärast tuleme jälle oma jutu juurde tagasi.

Nii et siis väike tool läks karu istumise all puruks. Nüüd tegi karu rumalasti: ta oleks võinud keskmise tooli vahele jätta ja kohe kõige suuremale istuda, sest kes seda keskmistki teadis. Tema aga miskipärast pidi ikka sellegi järele proovima. Ja vajus keskminegi tool põrandale kokku, jalad laiali ja põhi vastu maad – hea veel, et päris pilbasteks ei läinud. Nüüd siis taipas karu lõpuks kõige suuremale toolile istuda, ja see jäi tõepoolest terveks.

Karu hakkas vaatama, kas laua peal süüa on, sest kõht oli hirmus tühi. Laual oli kolm kausitäit putru. Üks kauss oli väike, teine suurem, kolmas päris suur, lusikad ka juures. Karu oli tegelikult päris viisakas, ta ei tahtnud kohe esimese hooga kõike võõrast putru nahka panna, vaid tegi proovi: ehk jätkub suure nälja leevenduseks kõige väiksemast kausitäiest. Aga ei jätkunud, väheks jäi. Võttis siis keskmise kausi ette, sõi selle tühjaks. Ikka tahtis veel. Võttis siis kõige suurema ja sõi sellestki omajagu, kuni nälg enam-vähem järele andis ja südametunnistus meelde tuletas, et vähemalt paar lusikatäit võiks pererahvale jätta. Nõnda karu tegigi. Ta tõusis laua tagant ja vaatas ringi.

Karu märkas, et majas on veel üks tuba. Ta läks sinna ja nägi just seda, mida igatses – voodeid. Karu oli väsinud, roidunud. Ka voodeid oli kolm nagu toole ja pudrukaussegi. Üks väiksem, teine suurem, kolmas päris suur. Karutohman polnud toolide loost targemaks saanud tuhkagi ja heitis kõigepealt väiksesse voodisse. Kes nüüd arvab, et voodi ära lagunes, see eksib. Väikestest mõõtmetest hoolimata oli see hea tugev voodi, vanaaegne töö. Ainult et karu ei mahtunud sinna eriti ära ja tekk ei ulatanud teda kuigivõrd katma. Ajas siis ennast püsti jälle, läks heitis keskmisse voodisse. Veidi etem seal ju oli, aga päris mugavast olemisest jäi sealgi kõvasti puudu. Pidi karu siis veel kord end üles upitama, et kõige suuremasse voodisse kobida. Ja seal jäi ta paugupealt norinal magama, tekk üle pea.

See maja aga oli tüdrukute oma, ja need jõudsid nüüd koju. Üks tüdruk oli suur, teine väiksem, kolmas päris väike. Nad tulid mängimast, kõhud tühjad ja ise väsinud.

Lähevad laua juurde. Kõige väiksem tüdruk vaatab – väikesest toolist tükid järel.

„Kes on minu tooli peal istunud ja selle katki teinud?!“ karjub väike tüdruk kõva häälega.

Teine vaatab ka ja näeb, et tema tooliga on seesama lugu. „Kes on minu tooli peal istunud ja selle katki teinud?!!“ karjub keskmine tüdruk veel kõvema häälega kui väike. Ja kõige suurem tüdruk kisendab nii hirmsa häälega kui saab: „KES ON MINU TOOLI PEAL ISTUNUD JA SELLE PAIGAST NIHUTANUD?!!!“

Võtavad siis oma pudrukausid – eks tühja kõhuga lähe toit püstijalugi. Aga mis nad näevad? „Kes sõi minu pudru ära?!“ karjub väike tüdruk koleda häälega. „Ja kes sõi minu pudru ära?!!“ karjub keskmine tüdruk veel koledama häälega. „JA KES ON MINU KAUSI KALLAL KÄINUD JA MULLE AINULT KAKS LUSIKATÄIT PUTRU JÄTNUD?!!!“ karjub kõige suurem tüdruk kõige koledama häälega, mis üldse olemas on.

Jagasid siis omavahel need kaks lusikatäitki ära ja otsustasid nii: kõhud jäid küll tühjaks, aga magame nüüd vahepeal ja siis teeme uue pudru. Läksid teise tuppa, kus seisid nende voodid. Väike tüdruk, kes oli suur korraarmastaja ning tegi oma voodi alati ilusti üles, sai väga pahaseks, nähes, et see on segi aetud. „KES ON MINU VOODI SEGI AJANUD?!!!“ karjus ta nii suure häälega, nagu temast poleks oodatagi olnud. Keskmine tüdruk oli ka üsna keskmine korraarmastaja. „Kes on minu voodi segi ajanud?!!“ karjus ta ainult veidi väiksema häälega kui väike. Ime, et see voodite segiajaja kisa peale üles ei ärganud.

Juba tõmbas ka kõige suurem tüdruk (kes polnud just küll kõige suurem korraarmastaja) kopsud õhku täis, et sedasama karjuda mis teised, kuid siis märkas ta äkki, et tema voodi polegi niisama lihtsalt segi, vaid et seal keegi magab, tekk üle pea. Suur tüdruk oli üllatunud ja ütles üsna tasa: „Kes on minu voodisse magama heitnud?!“

Kui otse kõrva ääres sosistada, ärkab karugi üles. Ärkaski. Kargas voodist välja, rahmeldas kuidagi teki jalust ära ja pani jooksu. Enne kui tüdrukud kohkudagi jõudsid, oli tema juba otsaga metsas.

Tüdrukud naersid nii, et uni läks pealt ära, ja hakkasid kohe endale uut putru keetma. Karu aga läks torinal oma metsamaja poole, sai tee peal keskmise ja väikese karuga kokku ja kurtis neilegi, et kisakõrid tüdrukud ei lasknud tal und täis magada. Läksid siis karud oma koju, kus neid ootas üllatus: üks väike tüdruk – üks hoopis teine väike tüdruk, mitte seesama, kes keskmise ja suure seltsis elas – oli nende toole lammutanud, nende karuputru söönud ja nende majja magama heitnud. Ja magab seal tänini, kui pole veel üles tõusnud.