„Kompanii poeg“

Eerik Laidsaar (1906–1962), kodanikunimega Juhan Pillikse, kirjutas kriminaal-, seiklus- ja muid romaane ning väga palju näidendeid, millest mõni oli mõeldud ka lastele. Ta töötas ajakirjanikuna ning kirjutas peamiselt spordiuudiseid. Teise maailmasõja ajal lahkus Laidsaar Eestist ja läks elama Austraaliasse, kus ta ka suri.

Eraldi äramärkimist väärib tema loomingus Eesti vabadussõja aineline noortejutustus „Kompanii poeg“.

(Katkend)

„See oli 1919. aastal,“ alustas onu, kui sulane Jüri oli isa käsul läinud õue hobust peremehe uue kaariku ette rakendama. „Nagu teate teiegi, lapsed, oli tol ajal Vabadussõda täies hoos. Punased pressisid peale Narva all ja Pihkva piiril, kuid meie mehed ei taganenud kuskil sammugi. Kõigil olid veel liiga selgesti silmade ees vaenlase veretööd, mis nad tegid meie kodumaal viibides, ja sellepärast oli iga sõdur valmis pigemini surema, kui vaenlasi veel kord üle raja Eestisse laskma.

Siis tulid järsku teated, et lõuna poolt, selja tagant, tuleb meile peale parunite vägi, Saksa Landeswehr, et meile selja tagant hoopi anda ja nii meie kodumaad vallutada. Kiiresti saatis meie väejuhatus uutele ja punastest palju kardetavamatele vaenlastele mehi vastu.

Ka see kompanii, kus mina teenisin, saadeti Valka, kust pidime Võnnu poole marssima. Oi, kui hea meelega olid mehed valmis paruneid peksma! Vabatahtlikke tuli tihtilugu juurde. Mõni oli juba vana mees, aga sakslaste vastu minekuks tuli ta ise ja pakkus ennast.

Ühel õhtul ilmus staapi vanapoolne, juba hallika habemega mees lambanahkses pihtkasukas, suured säärikud jalas. Meile, sõduritele, tegi see nalja, sest kes seda enne on näinud, et suvel kantakse kasukat.

Nali muutus aga imestuseks, kui selgus, et kasukamees tuli end sõduriks pakkuma.

„Ega ma aastatelt nii vana olegi,“ rääkis ta kaptenile, meie kompanii ülemale. „Kõigest nelikümmend kaheksa. Olen Jaapani sõja kaasa teinud, sõdida oskan.“

Mehega oli kaasas poisike. Nagu hiljem selgus, kolmeteistkümne­aastane, ehkki tema pisikese kasvu tõttu võis talle anda vaevalt kümme. Kuuldus kummalisest vabatahtlikust levis kompaniis kulutulena, ja peagi oli kogu staabi koridor tulvil täis mehi, kes uudishimulikult ootasid, kas kapten võtab uue mehe vastu või mitte.

„Kes see poisike teil kaasas on?“ küsis ohvitser.

„See on Aadu, minu poeg,“ vastas mees.

„No kui ma teid vastu võtangi, kuhu jääb siis poiss?“

„Eks ta tule kaasa kah. Küllap ma hoolitsen, et ta tülikaks ei muutu.“

Kapten naeratas:

„Ei, kulla mees. Kuhu me lapsega läheme? Sõda pole laste jaoks.“

Mees tegi kehaga imeliku nõksu, langetas pisut pea ja lausus sumbunud häälel:

„Härra kapten... võtke ikka! Ma palun, võtke ikka! Kuhu ma poisi jätan... Ema viisid sakslased okupatsiooni ajal vangi selle eest, et ta soldatitele, kes tulid meie viimast lehma ära viima, vastu hakkas... Sinna vanglasse ta surigi... Oli juba enne põdura tervisega... Teine, vanem poeg, langes mul Narva all... Talu põletasid punased maha... No kuhu ma ta panen... või kuhu meil minna...? Võtke ikka, härra kapten, noh!“

Kapten vaatas viivu mehele tõsisel pilgul otsa, pööras siis pilgu poisikesele, kes ukse kõrval seisis ja kelle suured silmad jälgisid ootusärevuses isa, ning lausus:

„Hea küll! Olete vastu võetud. Kirjutaja, kandke uus mees kompanii nimestikku ja saatke ta varahoidja juurde püssi saamiseks!“

Nõnda sai meie kompaniisse uus mees. Ta nimi oli Metsis, Kaarel Metsis, ja ta väikesekasvulise poja nimi oli Aadu Metsis, Aadi, nagu me teda varsti kõik hüüdsime.

Vana Metsis oli sõnaaher ja pika toimega, sellepärast jäigi ta meie keskel kuidagi nagu kõrvale, varju, kuid väike Aadi oli varsti kogu kompanii lemmik. Kui olime juba rindel ja pidanud maha mõnegi õnneliku lahingu, leidsime, et poisist pole sugugi tüli, nagu kapten alguses oli kartnud, vaid sootuks vastupidi – Aadi oli meile sõjas väga tarvilik.

Ta oli vilgas ja elava loomuga, terane ja tähelepanelik. Aitas jõudeajal meeste püsse puhastada, kandis kokkadele vett ning tõi meestele süüa järele, kui viibisime kaevikuis ja kui väliköök asus tagapool. Sageli kasutas kapten teda käskjalana ja nii mõnigi kord roomas poiss mööda kraavipõhja staapi teadet viima, sellal kui vaenlase kuulid pea kohal vingusid. Ta oli tõeline kompanii poeg, kellest oli igal mehel hea meel, ja lahingu kartmisest ei olnud tema juures juttugi.

Siis saabus olukord, mis pidurdas meie pealetungi. Vaenlane organiseeris suurt rünnakut ja koondas vägesid igasse vähegi tähtsasse punkti, eeskätt muidugi Võnnusse, kus löödi Vabadussõja ägedaim ja meie meestele võidukas lahing, mille järel vastane hakkas taganema ikka Riia poole.

Olime oma laialipaisatud ja hõreda rinde paremal tiival. [---] Meie seisukord oli halb, sest asusime lagedal ja kõrgendiku tipul ülesseatud vaenlase kuulipilduja ei lasknud meid hingatagi. Niipea kui mõni mees pea kraavikalda tagant üles tõstis, külvas vaenlane tema suunas oma surmavaid tinaube. Kapten palus rindestaabist abi, kuid sealt vastati, et varumehed on kõik väljas ja kusagilt pole mehi võtta.

Edasi tungima aga pidi, sest naaberväeosad vasemal ja paremal olid ammu ettepoole nihkunud ja meil oli selge, et kui me kõrgendikku ei valluta, siis jäävad seal asuvad sakslased meie edasitunginud meeste selja taha ja võib juhtuda suur õnnetus. [---]

Aga kõik kõrgendiku vallutamise katsed nurjusid. Olime asjatute rünnakukatsetega kaotanud juba kaheksa meest, neist viis surnutena. See oli suur hoop meie väikesele väeosale. Surmakülvav kuulipilduja künka tipul oli nagu neetud. Pealegi oli ta nii hästi varjatud ja kaitstud, et meie oma kergete relvadega ei saanud talle midagi teha.

Meeste meeleolu läks ärevaks. Kapten kõndis sünge näoga ringi. Oleksid ometi öödki pimedamad olnud! Aga ei, ilm oli nagu kiuste selge, ja iga natukese aja tagant valgustas vaenlane taevaalust rakettidega.

Siiski otsustasime sooritada öise rünnaku. Kakskümmend meest vabatahtlikke hiilis künka poole, kuna meie, mahajäänud, silmakirjaks tulistasime. Ründajate seas oli ka vana Metsis. Nad jõudsid peaaegu künka jalale, kui neid märgati. Ainsa silmapilguga oli taevaalune täis rakette, mis muutsid öö päevaks, ja samal hetkel hakkas töötama vaenlase kuulipilduja. Asi oli otsas, meie mehed olid sunnitud vaenlase marutule all taanduma. Suuri vaevu suudeti kaasa tuua haavatud, keda oli kuus, ja neli langenut.

Vana Metsis elas veel, kui seltsimehed ta kaitsvasse kaevikusse lohistasid. Tal oli kuul läbistanud kopsu ja suurest verekaotusest oli ta nii nõrk, et ei olnud mõeldavgi, et teda saaks tagalasse viia. Ta oli meelemärkuseta, hingas nõrgalt, vilistades, otsekui viimase jõuga elustavat õhku ahmides.

Aadi põlvitas kahvatuna sureva isa kõrval. Ta hoidis isa kätt oma pihus ja vahtis talle lakkamatult silma, otsekui oodates, et isa avab silmad ja hakkab temaga rääkima.

Meeleolu kaevikus oli masendav. Jälgisime salamahti Aadit: poiss ei nutnud, kuid ta nägu oli läinud kuidagi imelikult vanaks. Teravad jooned olid tekkinud lapseliku suu ümber ja silmade pilk oli peaaegu klaasistunud. Nii põlvitas ta seal – jah, kui kaua? Tunni? Kaks? – Ei tea. Tean vaid, et kell oli kaks ja idataevas oli juba heledas koiduvalguses, kui vana Metsis avas silmad. Ta pilk eksles viivu, jäi siis pojale peatuma. Suur mees tegi pingutuse, otsekui tahaks ta tõusta.

„Poeg...“ sosistasid ta huuled vaevalt kuuldavalt. Siis langes pea tagasi ja lamaja suust ning ninast purskus verd.

Kaarel Metsist ei olnud enam...

Surnud – neid oli nüüd kokku viis – matsime hommikul. Kaevasime eelmise päeva langenute haua kõrvale teise vennashaua. Niisugune on sõda.

Aadi ei nutnud ainustki pisarat. Ja ükski meist ei püüdnud talle öelda ainustki lohutussõna. Teadsime, et see oleks asjatu. Ta polnud mingi mammapoeg, vaid lahinguväljal karastatud eesti poiss! Tardununa, suu kramplikult kokku pigistatud, kõhnad põsenukid aeg-ajalt tõmblemas, nii seisis ta kogu aeg matmise juures, näides veelgi väiksemana, kui ta tõeliselt oli.

Kapten puudutas teda õlast.

„Poiss,“ ütles ta, „nüüd võid astuda sõduriks... isa asemele... kui tahad... Õhtul ründame uuesti, kell üksteist! Saad püssi ja kõik, mis tahad.“

Kompanii ülem tahtis poisile sellega erilist rõõmu teha ja teda lohutada, sest Aadi ainus ja suurim soov kõik need päevad oli saada pärissõduriks ja kuuluda päris ametlikult kompanii koosseisu.

Poiss ei vastanud kaptenile midagi. Ainult vaatas talle tõsiselt otsa. Oli selge, et ta ei kuulnudki kapteni sõnu, vaid mõtles midagi sootuks muud. Mida, see selgus õhtul.

Kui õhtul kell üksteist uuesti rünnakule asusime, seekord juba täies koosseisus, sest üks otsus pidi tulema – võit või surm –, siis polnud Aadit meie hulgas. Palavikulises valmistumises rünnaku vastu ei olnud õieti kellelgi aega poissi silmas pidada. Selgus siiski, et ta oli kadunud juba päikeseloojaku ajal, siis nägid mõned mehed teda viimati. Arvasime, et poiss, olles kaotanud isa, eelistas lahkuda väeliinilt. Meestel oli kahju küll, aga mis seal teha – ega sõda ole laste jaoks, nagu kapten juba tookord Valgas ütles.

Seekord ründasime pika hõreda ahelikuna poolsõõris ümber künka. Muidugi nähti meid varsti ja kuulipilduja alustas oma surmatantsu.

„Poisid! Joostes peale! Kas elu või surm!“ hüüdis kapten ja tormas künka poole. Meie igaüks omalt kohalt järele. Ei olnud enam aega roomata ega hiilida, sest me olime vastase kuulipildujatule all. Hulljulgus see oli ja vaevalt ükski meist oleks jõudnud eesmärgile, kui järsku, keset kõige ägedamat tulistamist, kuulipilduja poleks lakanud töötamast. Künkalt kostis saksakeelset vandumist, kisa, kiiresti üksteisele järgnevaid pauke.

„Hurraa, mehed, edasi, võit on meie!“ hüüdis kapten, ja otsekui uut elu saanud, tormasime kõrgendikule. Vaenlane põgenes kabuhirmus. Vallutamatu mäekink surmakuulipildujaga oli meie!

Kui põgenev vaenlane oli silmapiirilt kadunud ja väsinud jälitajad jõudsid tagasi künkale, leidsime kuulipildujapesa kõrvalt, umbes viis sammu relvast eemal, madala põõsa varjust Aadi laiba.

Poisil oli kehas seitse kuulihaava ja ta kaeluse vahel oli – ime küll! – suur kähar kaseoks. Kui aga lähemal vaatlusel selgus, et kuulipilduja oli lakanud töötamast seepärast, et ta mehhanismis oli liiva, ja kui Aadi kuuetaskutestki leidsime liiva, taipas igaüks meist, milline sangar oli see väike poiss, kes lebas surnuna meie ees.

Aadi oli, kasutades oma väikest kasvu ja õhtuvidevikku ning peale selle end veel kaseoksaga maskeerides, kaugelt ringi tehes künkale roomanud. Täitnud teel taskud jämeda liivaga, oli tal õnnestunud pääseda kuulipildujale üsna lähedale – ettevõte, mis ühelgi täiskasvanul iialgi poleks korda läinud. Ja siis, kui me ründasime ja vaenlase kogu tähelepanu oli suunatud ette, tõusis poiss, jooksis tagant kuulipilduja juurde ja viskas selle töötavasse mehhanismi kaks peotäit liiva. Kaks pisikest lapsepeotäit. Kuid sellest piisas, et panna tundlik surmakülvaja vaikima! Ja see otsustas lahingu! See otsustas lahingu ning säästis meie elu!“

Onu Peeter lõpetas. Ta silmis oli kaks suurt läikivat pisarat. [---]

„Täna, võidupühal, lähen ja viin lilli meie pataljoni poja ja kaaslaste vennashauale. Mis sellest, et see on kaugel. Meie ei tohi – ega saagi neid unustada.“