„Meelis“

2. peatükk

(Katkend)

Meelis oli viidud Väina jõe suudmele püha Nigula mäele ehitatud Dünamünde kloostrisse. Kõigepealt ristiti ta seal kristlaseks ning anti talle ka uus nimi – Bernhard. Kuid seda võõrast nime ei tahtnud Meelis omaks võtta ning ta tõrkus kuulamast, kui teda sellega kutsuti.

„Nüüd on sinu nimi Bernhard ja see jääbki nõnda,“ ütles talle munk Matteus, kes oli määratud tema ja teiste temataoliste poisikeste õpetajaks.

„Ei, minu nimi on Meelis, nagu mu isa on seda tahtnud!“

„Meelis on ju paganlik nimi, mida iga ristiinimene peaks häbenema. Ja seepärast ristisimegi su Bernhardiks!“

„Minu kodumaal pole kellelgi säärast veidrat nime!“

Nõnda püüdis Meelis iga päev säärase vägivaldse nimemuutuse vastu võidelda, kuid alati lõppes see sellega, et munk võttis vöö vahelt vitsakimbu ning peksis teda.

Meelis ja kümmekond teist temavanust poisikest, kes kõik olid Eestimaalt kokku korjatud ning vägisi siia kloostrimüüride vahele toodud, pidid vara hommikust kuni hilisõhtuni vitsasunduse all õppima neile võõrast ladina keelt, palvetamist ja kirikulaulu. Seda tegid nad kõik poolpimedas kloostrikambris kivisel põrandal istudes. Mungast õpetaja Matteus ütles võõraid sõnu ette, mida poisikesed pidid järjest kordama, kuni need lõpuks pähe jäid. Aga samuti õpetati neile ka kirjatähti ja pärast kokku veerima üksikuid kirjapandud sõnu. Kõike seda tegi Meelis suure usinuse ja hoolega, sest ta oli terane poiss ning kõik jäi talle üsna kergesti meelde. Seda märkas ta õpetajagi, kes tihti lausus nõnda:

„Bernhard, sinu usinus kannab juba nüüd head vilja.“

„Mina ei ole Bernhard, vaid minu nimi on Meelis.“

„Ära võta seda paganlikku nime oma suhu!“ hüüdis seepeale Matteus ja muutus uuesti vihaseks.

„Selle nime andis mulle isa, ja seepärast tahan ma seda auga enesel pidada.“

„Unusta ära oma isa ja ema, sul ei olegi neid enam, vaid nüüdsest peale oled sa kloostri laps, tema hoiab sind, katab ja toidab. Sülita oma ema ja isa mälestusele, sest nad on ju oma tegude poolest veel praegugi paganad!“

„Ei, Matteus, pühakiri, mille lugemist sa ise oled mulle õpetanud, lausub nõnda: Austa oma ema ja isa, et sinu elupäevad saaksid pikaks seal maal, mis Jehoova sulle annab.“

Seejuures olid Meelise sõnad selged ning hääl julge, kui ta nõnda ütles. Isegi see vastus oli nõnda paras, et Matteus pidi tükk aega mõtlema, enne kui ta lausus:

„Bernhard, sina ei tohi mitte vaielda, vaid pead sõna kuulama ning käsu järgi elama, muidu saad aga rohkem vitsu kui leiba!“

Nõnda kasvatati Meelist ja temataolisi eesti rahva poegi valju kloostrisunduse all, et nad suureks kasvades hakkaksid omakorda rahvast sõnakuulmisele manitsema.

Kuid raske on kasvatada hundikutsikast utetalle, ja sama lugu oli ka Meelisega, kes ainult ootas ja varitses parajat aega, et kloostrist põgenema pääseda.

Dünamünde kloostrivennad ei hoolinud sellest, et valju käsu ja vitsasunduse all ei saa kedagi targaks õpetada. Vähemagi süüteo pärast peksid nad noori kasvandikke halastamatult, olgu see eksimine kui tahes tühine. Igal laupäeval tõmmati aga peksupink välja, kisti poisike sellele siruli ning materdati neid kõiki – neid, kes olid milleski süüdi, neid asja pärast, süütuid aga tulevaste eksimuste pärast. Pärast seda pandi nad põlvitama kivikõvadele hernestele, ilma et nad oleksid tohtinud kas või korrakski liigatada. Kuid üks kasu võis säärasest valjust kasvatusest ometi olla: poisid karastusid ja muutusid sitkeks. [---]

Kui see lugu juhtus, õpetas munk Matteus parajasti poisikestele kirikulaulu, millega taheti rõõmustada piiskop Albertit, kelle tagasipöördumist Saksamaalt pikisilmi oodati. Kuuldes aga nüüd tornikella hädakisa, jättis Matteus oma õpilased sinnapaika ning ruttas välja, arvates, et kloostris on puhkenud tulekahju. Jäänud omapead üksinda, olid poisikesed kõigest sellest nõnda kohkunud, et nad ei osanud esialgu mitte midagi ette võtta. Kõige esimesena toibus aga Meelis ning ruttas kohe uksest välja rõdule, et näha, mis siis väljas õieti sünnib. Kuid vaevalt sai ta üle rõduserva alla vaadata, kui ta hüüdis:

„Oh-hoi, poisid, mis ma näen, kogu meri ja jõgi on purjekaid täis!“

Ja tõsi, kui nüüd teisedki ruttasid vaatama, siis nägid nad, et Meelisel on õigus: toredad saledate kaartega laevad purjetasid jõgepidi üles. Kõigil neil olid ülespoole painutatud käilaotsad välja voolitud, kujutades endast lohede, hobuste, huntide ja igasuguste muude elukate päid, millel olid enamasti valged irvhambad suus. Purjed olid aga tuulest kumeraks punsunud otsekui täispuhutud põied, ja need viisidki neid kiiresti edasi. Kõik laevapardad olid ehitud saarlaste ümmarguste kilpidega, mis olid härjanahaga kaetud ja naastutatud vasega. Nende laevaparraste küljes ridastikku rippuvate kilpide tagant paistsid aga meeste pead, mida katsid rauaga vitsutatud nahkmütsid.

„Kes need meresõitjad on, kust nad tulevad?“ pärisid poisikesed ärevalt.

„Küllap see on vaenuvägi, ega’s muidu löödaks kloostris hädakella,“ arvas Meelis.

„Kuigi on vaenuvägi, aga kustpoolt ta peaks tulema?“

„Eks te kuula nende laulu, kas te siis sõnadest ei tunne?“ lausus Meelis, vahtides ise kogu aja mere poole.

Ja tõsi, nüüd kuulsid ka teised, kuidas mehed tuule soikudes hakkasid mõladele surudes laulma:

„Lainte kiigul lagedassa,
tuule tiivul tuisatessa
lõhub sangarite laeva
vahus veele vagusida...!“

Ja mõlad tõusid ning vajusid, otsekui oleks laul neid liigutanud, kuna aga vesi vahutas ja kobrutas nende ümber.

„Need on ju omad, Meelis, omad, otsekui ema suust tulevad sõnad!“ hüüdsid poisikesed ning nende kahvatuisse põskedesse tekkis rõõmupuna, sest pika aja tagant kuulsid nad jällegi armsa emakeele kõla.

Samal ajal kõmises ja kolises aga kloostri tornikell ühtesoodu edasi:

„Pimm-põmm, pimm-põmm,“ nagu oleks ta tahtnud kogu maailmale karjuda: „Oh häda, suur häda...!“

„Meelis, mis saab nüüd meist? Kas nad tungivad ka kloostrisse?“ päris nüüd üks kui teine, justkui oleks Meelis võinud neile küsimusile õigesti kosta.

Kuid tihti juhtub nõnda, et need, kes ärevusse satuvad, usuvad ikka julgemate sõna, ja nõnda oli nüüd lugu ka Meelisega. Tema oli kõigist oma kaaslasist rahulikum, kuid ühtlasi ka julgem, ja seepärast kostis ta:

„Usun, et sõdalastel käib praegu himu Riia linna järele, kloostri aga jätavad nad kõige viimaseks, kui nad üldse tahavadki siia tulla, sest vaadake, laevad ruttavad ju kõigist meist mööda.“

„Aga ometi oleks meil nüüd võimalus siit kloostrikitsikusest pääseda.“

„Ei tea, sest ennem juba süütavad mungad kloostri põlema ning saavad leekides surma, kui et nad vaenuväele end elusalt kätte annavad.“

„See on tõsi,“ kinnitasid nüüd teisedki, „nõnda on Matteus meile alati rääkinud! Ja siis me peame koos nendega tuleleitsakus otsa saama, oi, see on kole!“

„Poisid, aeg on põgeneda!“ ütles Meelis.

„Põgeneda, aga kuidas... väravad on ju kindlad!“

„Seda mõtlen ma kogu aja ja vahin ringi,“ lausus Meelis. „Igast paigast on tara meile üleronimiseks kõrge.“

„Siis, tähendab, et peame kõrbema koos munkadega...?“

Ja poiste seast kuuldus koguni allasurutud nuttu.

„Vaadake, veljed, näete neid toomingaid seal kloostriaias,“ ütles nüüd Meelis kätt välja sirutades. „Kui suudame aeda hiilida ja seal toomingate otsa ronida, siis on see niisama hea, kui oleksime roninud üle tara, sest toomingate oksad ulatuvad selleni...“

Mõeldud ja tehtud. Ei enam hakatud pikalt aru pidama, vaid terve poiste trobikond hiilis trepist alla ning jooksis siis kloostriaeda. Mõnel muul rahulikumal ajal oleks neid kohe märgatud ning kinni võetud, kuid nüüd, millal kõik mungad eesotsas oma abti ehk kloostriülemaga olid suures ristikäiguruumis koos, polnud õues ühtki nägijat.

Väledalt nagu oravad ronisid nüüd poisikesed mööda toomingatüvesid ülespoole, et pääseda kloostrit piirava tara servale ja sealt siis teisele poole alla laskuda. Kuid vaevalt olid neist ühed saanud üles ronida, kui tagantpoolt kostis väravavahi käre hääl:

„Kuhu te, poisikesed, oma aruga ronite!?“

Enam ei olnud vaatamiseks mahti. Kes sai, see hüppas otsemaid puult alla, mõni nikastas seejuures jala. Ja nõnda pääsesid ainult pooled, kuna aga ülejäänud jäid kära peale välja rutanud munkadele nuhtlemiseks kätte. Et põgenemise eest võidi neid kas või surnuks peksta, siis hakkasid kloostrist välja pääsenud eesotsas Meelisega kiiresti jooksma, sest nende selja taga suurenes kisa. Vana Matteuski oli upitanud enese üles tara servale ning karjus sealt rusikat viibutades:

„Kus... kuhu te, paharetipojad, mul jooksete?“

Poleks nüüd saarlasi jõel olnud, siis oleks neile järele rutatud ning nad kinni võetud. Kuid mungad, olles nüüd isegi hirmul, ei söandanud oma pesapaigast välja tulla. Ja nii pääseski Meelis koos viie kaaslasega põgenema. Neil oli küll kahju oma kimpujäänud kaaslasist, keda võidi haledalt piitsutama hakata, kuid polnud parata.