„Fotoalbum“

Wimberg (1979) (kodanikunimega Jaak Urmet) on kirjutanud luuletusi, jutte ja romaane nii lastele kui ka täiskasvanuile. Samuti on ta kirjutanud stsenaariumi telelavastustele „Buratino tegutseb jälle“, „Saame kokku Tomi juures“ ning „Prügihunt ja Superjänes“.

Romaani „Kutsutud külaline“ peategelane on 12aastane Marten, kes tegeleb enam-vähem kõige sellega, millega temavanused poisid ja tüdrukud tänapäeval tegelevad. Näiteks kollektsioneerib Marten vana kola, heidab silma kooliõele Marile ja otsib sõpradega mahajäetud majast seiklusi. Sündmustiku käivitab see, kui ühel sügishommikul Marteni vanaema sureb. Eks ta oli ka juba vana inimene. Aga sugugi mitte tavaline pole see, et vanaema vaim võtab poisiga ühendust ja teatab, et peab tema lähedale jääma, kuna miski tas kripeldab – on võimalik, et Martenit ähvardab oht. Ja nii lähebki.

Raamatukatkendist leiame Marteni vanaema majas vanaema kõige vanemat fotoalbumit lappamas.

(Peatükk raamatust „Kutsutud külaline“)

Tavaliselt ei ole vana fotoalbum poisikeste jaoks teab mis paeluv meelelahutus. Hoopis huvitavam on taguda palli, mängida luurekat või niisama ringi jõlkuda. Marteni huvid olid küll keskmisest veidi intelligentsemad – ta ju kogus vanu asju –, kuid vanu fotoalbumeid ei kippunud temagi teab kui tihti sirvima. Ja kellel tänapäeval veel fotod albumis ongi! Igas peres on vähemalt üks fotokas, ja kõik need miljon pluss x tehtud klõpsu jooksevad selle seest juhtme kaudu kenasti arvuti sisse, rivistuvad seal failidena üles. Sealt saab need kahe näpuliigutusega saata edasi suurde ja laia internetti, näiteks oma lemmikportaali kõigile kommenteerimiseks!

Aga praegu oli Martenile tulnud tahtmine vaadata seda pilti, kus vanaema oli koolilaps ja tegi koos teistega õues võimlemisharjutusi. Ta oli seda pilti varem palju kordi vaadanud, mõnikord vanaemaga koos, ja siis oli vanaema talle ka rääkinud, kes ja mis seal pildil veel on. Martenil oli meeles, et kõige äärmise poisi nimi oli Jüri, kellest sai suurena kuulus geoloog. Geoloog – see on teadlane, kes uurib seda, mis on maakera sees.

Foto alla albumi lehele oli vanaema kirjutanud aastanumbri: 1946. See tähendab, et vanaema oli pildil 13-aastane, arvutas Marten. Pisut vanem, kui tema praegu. Huvitav, mida vanaema lapsena kogus? Kas üldse kogus midagi? Kas siis lapsed kogusid midagi? Mida lapsed siis üldse pärast kooli tegid? Kindlasti mängisid, selge see. Kindlasti mängisid juba ürginimeste lapsed. Aga mis mänge vanaema kooliajal mängiti? Kas kulli mängiti?

Marten keeras lahti albumi esimese lehekülje, et kõik algusest peale ära vaadata. Kuid sealt leidis ta endale vastu vaatamas täiesti tundmatud isikud. Ja kui vanaema kooliaja foto oli olnud lihtsalt vana, siis need fotod siin olid juba iidvanad. Seda oli näha nii inimeste riidemoest kui ka fotodest endist: need olid trükitud kõvale papile, mille servi kaunistasid mustrid. Need fotod olid peaaegu nagu kunstiteosed. Kunstiteosed tundmatutest inimestest. Kes kahtlemata pidid olema olulised, sest muidu poleks album nendega peale hakanud.

Keegi mees ja keegi naine, vist pulmapilt. Veel keegi mees, kaabu uhkelt kuklas ja suure nupuga jalutuskepp käes. Keegi naine valges satsidega kleidis. Kolm last. Vana naine hälli kõrval, imik süles. Fotode juurde polnud midagi kirjutatud. Marten proovis üht albumilehelt lahti kangutada – äkki on midagi taha kirjutatud? Kuid ta katkestas selle tegevuse kohe, kui nägi, et käristaks muidu foto lihtsalt puruks. Tundmatud inimesed, lehekülgede kaupa. Lõpuks jõudis Marten uuesti vanaema koolipildini. Ta keeras järgmise lehekülje. Nojah, siin hakkas ta juba vanaema teistelgi piltidel ära tundma. Aga tundmatuid nägusid oli siingi kõvasti rohkem kui tuttavaid.

Sel hetkel tuli tuppa Marteni ema. Ta oli väga väsinud ja kurnatud. Kaks päeva järjest oli tulnud ajada matuseasju. Pea ei võtnud enam – nõudis puhkust. Ja Marteni ema vajus akna all tugitooli.

„Mis albumi sa leidsid? Vanaema album?“ märkas ta Martenit laua taga.

„Jah. Aga ma ei tunne siit peaaegu kedagi. Oskad sa öelda, kes need on?“

Marten viis albumi emale ja keeras uuesti esimese lehekülje ette. Ema silmitses fotosid.

„Need papi peal fotod on hästi vanad, aga ma küll ei tea, kes siin peal on. Selliseid tehti kuskil aastal 1900. Mingi pulmapilt. Võib-olla minu ema vanaema ja vanaisa pulmapilt? Ei tea.“

„Aga need?“ näitas Marten järgmisi tundmatuid.

„Ei tea ka. Vaat ei küsinud õigel ajal. Nüüd ei tea.“

„Aga need – neid ka ei tea?“ keeras Marten uue lehekülje.

„Ei tea. Kindlasti mingid sugulased, aga kes – pole aimugi.“ Marteni ema tõstis pea. „Laidi!“ hüüdis ta kööki.

Tädi Laidi ja Marteni isa tulid tagatuppa.

„Kas sina tead, kes need siin fotodel on?“ küsis Marteni ema oma vanema õe käest. Laidi tõi teleka pealt prillid, pani ette ja võttis ulatatud albumi. Ta uuris vana pulmapilti tükk aega, seistes lausa laelambi valgusvihu alla, et paremini näha. Siis keeras ta järgmise lehe ja uuris edasi. Siis keeras ta järgmise. Ja nii veel mitu korda.

„Siin on meie ema koos oma isa-ema ja õdede-vendadega,“ näitas ta lõpuks ühte fotot. „Ja siit hakkavad juba ema lapsepõlve fotod. Aga nende täitsa vanade kohta ma ei oska midagi öelda. Kahju, et ema midagi juurde ei märkinud. Seda oleks olnud põnev teada.“