„Võlur Oz“

Lyman Frank Baum (1856–1919) on Ameerika lastekirjanik, kelle kõige kuulsam teos on „Võlur Oz“. See on kaasakiskuv lugu sellest, kuidas tuulispea viib väikese Kansase tüdruku Dorothy kodust kaugele saladuslikule maale. Seal leiab lahke ja abivalmis tüdruk endale mitu head sõpra ning asub koos nendega teele Smaragdlinna poole, kus elab võlur Oz.

Igal retkelisel on suurele võlurile esitada oma soov: hernehirmutis tahab endale põhkude asemel aru pähe, plekkmees soovib südant rindu, lõvi ihkab julgeks saada ja Dorothy koos oma koera Totoga igatseb muidugi tagasi koju Kansasesse.

Katkendis on Dorothy koos sõpradega teel Smaragdlinna poole.

(Katkend peatükist „Teekond suure Ozi juurde“, raamatust „Võlur Oz“ )

Sel ööl tuli neil metsa suure puu alla laagrisse jääda, sest läheduses ei olnud ühtegi maja. Puu oli hästi tihe ja kaitses neid kenasti kaste eest. Plekkmees raius oma kirvega suure hunniku puid ja Dorothy süütas toreda lõkke, mis teda soojendas ja lohutas. Nad sõid Totoga ära oma viimase leivapalukese ja tüdruk ei teadnud, mis nad hommikul hamba alla panevad.

„Kui sa tahad, siis ma lähen metsa ja murran sulle ühe hirve,“ ütles lõvi. „Sa võid selle lõkketulel ära küpsetada – kui su maitse on juba kord nii iseäralik, et sa eelistad keedetud ja küpsetatud toitu – ja siis on sul hommikusöök olemas.“

„Ei! Palun ära mine!“ anus plekkmees. „Ma hakkan kindlasti jälle nutma, kui sa vaese hirve maha murrad, ja siis lähevad mu lõualuud jälle rooste.“

Aga lõvi kadus metsa ja muretses endale ise õhtuks süüa, ja keegi ei saanudki teada, mis see just oli, sest lõvi sellest juttu ei teinud. Hernehirmutis aga leidis ühe pähklipuu ja korjas Dorothy korvi pähkleid täis, nii et neist jätkus tüdrukule tükiks ajaks nälja peletamiseks. Dorothy meelest oli see hernehirmutisest väga kena ja ettenägelik, aga teda ajas südamest naerma, kuidas see vaeseke saamatult pähkleid korjas. Hernehirmutise pontsakad käed olid nii kohmakad ja pähklid nii pisikesed, et ta pillas peaaegu niisama palju maha, kui ta korvi pani. Aga hernehirmutisel polnud sellest midagi, et korvi täitmine palju aega võttis, sest nõnda ei pidanud ta lõkke ääres olema: mehike kartis, et säde kargab põhku ja pistab ta põlema. Nõnda siis hoidus ta leekidest parasjagu eemale ja astus ainult selleks lähemale, et Dorothyt kuivade lehtedega katta, kui tüdruk magama heitis. Lehed hoidsid tüdruku mõnusalt soojas ja ta magas sügavasti hommikuni.

Kui uus päev kätte jõudis, pesi tüdruk vuliseva ojakese ääres nägu, ja peagi hakkasid nad jälle Smaragdlinna poole astuma.

Sel päeval ootas rännumehi ees rohkesti sündmusi. Nad olid vaevalt tund aega käia saanud, kui nägid enda ees suurt lõhet, mis jooksis üle tee ja kadus mõlemat kätt metsa, nii kaugele kui silm võttis. See oli väga lai lõhe, ja kui nad lõhe servani roomasid ja alla vaatasid, nägid nad, et see oli ka väga sügav, ja selle põhja katsid suured hambulised kaljulahmakad. Lõhe nõlvad olid nii järsud, et võimatu oli sealt alla ronida, ja hetkeks näis, et nende teekond on sellega lõppenud.

„Mis me nüüd teeme?“ oli Dorothy meeleheitel.

„Pole õrna aimugi,“ ütles plekkmees, lõvi raputas oma sassis lakka ja näis õige mõttes olevat.

Hernehirmutis aga ütles: „Lennata me ei oska, see on päris kindel. Ja me ei saa ka sellest suurest lõhest läbi ronida. Niisiis, kui me ei jaksa üle hüpata, peame jääma siiasamasse, kus me praegu oleme.“

„Ma arvan, et ma jaksan küll sellest üle hüpata,“ ütles arglik lõvi, mõõtnud silmaga hoolikalt vahemaad.

„Siis me oleme päästetud,“ rõõmustas hernehirmutis. „Sa viid meid kõiki ükshaaval oma seljas üle.“

„Heakene küll, ma proovin,“ ütles lõvi.

„Kes on esimene?“

„Mina!“ pakkus hernehirmutis. „Sest kui sa leiad, et sa ei jõua üle kuristiku hüpata, siis saab Dorothy all kaljudel surma. Plekkmees kukub koledasti mõlki. Kui aga mina su seljas istun, pole sellest suuremat häda midagi, sest mina kukkumisel viga ei saa.“

„Ma ise kardan ka hirmsasti kukkumist,“ ütles arglik lõvi, „aga ma arvan, et meil ei jää muud üle kui proovida. Roni mu turjale ja teeme esimese katse.“

Hernehirmutis istus lõvi selga, hiiglaslik loom astus kuristiku servale ja tõmbus hüppeks küüru.

„Miks sa hüppeks joostes hoogu ei võta?“ küsis hernehirmutis.

„Sellepärast, et meie, lõvid, teeme seda teistmoodi,“ vastas lõvi. Ja seejärel tegi ta võimsa hüppe, vuhises läbi õhu ja maandus õnnelikult teisel kaldal. Kõik olid väga rahul, nähes, kui toredasti see hüpe lõvil välja tuli. Hernehirmutis ronis lõvi seljast maha ja lõvi hüppas üle lõhe tagasi.

Järgmine tahtis olla Dorothy. Ta võttis Toto sülle, ronis lõvi selga ja võttis ühe käega kõvasti tema lakast kinni. Hetk hiljem lendas tüdruk juba läbi õhu, ja enne kui ta sellele mõeldagi sai, oli ta õnnelikult teisel kaldal. Lõvi läks teist korda tagasi ja tõi plekkmehe üle. Siis istusid kõik vähekeseks ajaks maha, et lõvi saaks hinge tõmmata: hiigelhüpped olid looma hingeldama pannud ja ta lõõtsutas nagu suur koer, kes on liiga palju jooksnud.

Nad märkasid, et sellel kaldal oli mets hästi paks, pime ja sünge. Kui lõvi oli veidi hinge tõmmanud, hakkasid nad mööda kollast telliskiviteed edasi astuma, ja kõik nad arutasid endamisi vaikselt, kas nad iial enam sellest metsast välja jõuavad ja jälle säravat päikest näevad. Pealegi hakkas varsti metsasügavusest kummalisi hääli kostma ja lõvi sosistas neile, et just siin kandis elavad kalidaad.

„Kes on kalidaad?“ küsis tüdruk.

„Koletislikud elajad, kel on karu kere ja tiigri pea,“ vastas lõvi. „Oma pikkade ja teravate küüntega on neil niisama kerge mind tükkideks kiskuda nagu minul Totot tappa. Ma kardan kalidaasid hirmsasti.“

„Pole ka ime, et sa neid kardad,“ vastas Dorothy. „Nad peavad tõesti kohutavad elukad olema.“

Lõvi tahtis talle midagi vastata, aga just siis jõudsid nad uue kuristiku juurde, mis tee läbi lõikas. Ja see oli nii lai ja sügav, et lõvi mõistis otsekohe, et sellest ta juba üle ei hüppa.

Niisiis istusid rännumehed maha aru pidama, mis edasi saab, ja pärast tõsist peamurdmist ütles hernehirmutis: „Siin lõheserval kasvab suur puu. Kui plekkmees saaks selle nõnda maha raiuda, et see langeks üle sügaviku, siis me võiksime siit hõlpsasti üle pääseda.“

„Oivaline idee!“ ütles lõvi. „Võiks peaaegu arvata, et sul on põhkude asemel aru peas!“

Puuraidur asus sedamaid tööle. Tema kirves oli nii terav, et see puu oli varsti peaaegu läbi raiutud. Siis toetas lõvi oma tugevad esikäpad vastu tüve ja tõukas seda kõigest jõust, puu hakkas aeglaselt vajuma ja kukkus raksatades üle lõhe, nii et tema ladvaoksad ulatusid teisele kaldale.

Rännumehed hakkasid just üle selle veidra silla minema, kui nende tähelepanu äratas mingi terav lõrin. Õudusega nägid nad kaht tohutu suurt elukat, kellel oli karu kere ja tiigri pea, enda poole tormamas.

„Need ongi kalidaad!“ hakkas arglik lõvi värisema.

„Ruttu!“ hüüdis hernehirmutis. „Lähme!“

Esimesena läks üle silla Dorothy, Toto süles, talle järgnes plekkmees ja siis hernehirmutis. Lõvi, kuigi ta oli ilmselt väga hirmul, pööras end kalidaade poole ja möiratas nii valjusti ja hirmuäratavalt, et Dorothy karjatas, hernehirmutis kukkus istuli maha, metsikud elukad aga seisatasid korraks ja jäid üllatunult lõvi vaatama.

Nähes aga, et nad on lõvist suuremad, ja taibates, et neid on kaks ühe vastu, tormasid kalidaad jälle edasi. Lõvi lipsas üle puu ja pööras ümber, et näha, mis nad edasi teevad. Metsikud elukad ei peatunud viivukski ja hakkasid samuti üle puu tulema. Ja lõvi ütles Dorothyle: „Me oleme kadunud! Nad rebivad meid oma teravate küüntega tükkideks! Aga sa hoia mu selja taha, ma võitlen nendega, kuni mul veel hing sees.“

„Pidage!“ hüüatas hernehirmutis, kes oli palavikuliselt pead murdnud, mida veel teha annaks, ja käskis plekkmehel läbi raiuda puuladva, mis toetus nendepoolsele kaldale. Puuraidur pani kohe oma kirve tööle, ja just siis, kui kaks kalidaad olid juba peaaegu üle jõudmas, langes puu vägeva raksatusega kuristikku, viies kardetavad lõrisevad elajad endaga kaasa, mõlemad nad kukkusid teravate kaljude otsa surnuks.

„Noh, ma näen, et sedapuhku jäi meil hing veel sisse,“ ütles arglik lõvi sügava kergendusohkega. „Ja see teeb mulle rõõmu, sest surnud olla on vist hirmus ebamugav. Need olevused ehmatasid mind nii kõvasti, et mu süda klopib veel praegugi.“

„Ah!“ ohkas plekkmees kurvalt. „Kuidas ma küll tahaksin, et minul oleks süda, mis klopib!“

Pärast seda juhtumust tahtsid rändurid võimalikult ruttu metsast välja jõuda ja nad kõndisid nii kiiresti, et Dorothy väsis ära ja pidi lõvi seljas edasi sõitma. Rännumeeste suureks rõõmuks jäi mets järjest hõredamaks ja õhtupoolikul jõudsid nad rutakalt voolava laia jõe äärde. Vastaskaldal silmasid nad läbi imekauni maastiku looklevat kollast telliskiviteed. Haljad aasad kirendasid lilledest, teed palistasid puud, oksad isuäratavate viljade all lookas. Rännumehi rõõmustas selle võluva maastiku nägemine väga.

„Aga kuidas me jõest üle pääseme?“ küsis Dorothy.

„See on kukepea,“ vastas hernehirmutis.

„Plekkmees ehitab meile parve ja me parvetame teisele kaldale.“

Puuraidur võttiski kirve ja hakkas parve ehitamiseks väikesi puid langetama. Kuni ta sellega ametis oli, avastas hernehirmutis jõekaldalt ühe maitsvate viljadega puu. Dorothyl, kes oli terve päeva ainult pähkleid söönud, oli selle üle väga hea meel ja ta sõi kõhu küpseid puuvilju täis.

Parve tegemine võtab aga aega isegi siis, kui seda teha nii usinalt ja väsimatult nagu plekkmees, ja kui öö kätte jõudis, oli töö ikka veel pooleli. Nõnda siis otsisid rännumehed puude all õdusa paiga ja magasid mõnusasti kuni hommikuni. Ja Dorothy nägi und Smaragdlinnast ja heast võlurist Ozist, kes teda peagi koju tagasi saadab.