„Arabella, mereröövli tütar“

Aino Pervik

(Katkend)

Arabella seisis reelingu ääres ja vaatas loojuvat päikest.

Äkki märkas ta üsna laeva läheduses sedasama jullat, mida ta tormi hakatuses pikksilmaga oli näinud.

Julla oli armetus olukorras, ilma purjeta ja poolenisti vett täis. Murdunud masti najal püüdis ennast püsti ajada nõtkuvate põlvedega inimene. Ta vist isegi katsus hüüda. Tundus, nagu kostaks mingi nõrk hääl.

„Tule vaata, Halleluuja, meres on inimene!“ ütles Arabella.

„Ei tea, mis ta seal peaks tegema?“ vastas Halleluuja vihaselt.

„Jullaga, noh,“ ütles Arabella. „Võtame ta laeva! Tal vajub julla kohe alt ära.“

Halleluuja tuli reelingu äärde vaatama.

„Merehädaline,“ lausus ta, „mis sihukesega teha! Sellest pole ju midagi võtta. Näed ju ise, et on puupaljas.“

„Tõmbame ta ikka pardale, ehk ta teab midagi huvitavat rääkida,“ ütles Arabella.

Halleluujale tuli äkki mõte.

„Tahad ehk teda endale?“ küsis ta lootusrikkalt. „Ma tõmban ta üles ja müün sulle, tahad?“

„Mismoodi?“

„Noh, päriselt sinu omaks. Küll ma seletan meestele, et ta on sinu jagu. Tahad?“

„Tahan.“

„Siis sina anna oma pärl mulle, ja mina müün selle mehe pärli eest sinule. Kas teeme kauba ära?“

„Olgu,“ ütles Arabella. „Inimene on igal juhul rohkem väärt kui pärl.“

„Anna pärl siia!“

„Tõmba enne mees üles, näed ju, et julla läheb kohe põhja!“

Seda julla just parasjagu tegigi. Mees sumas juba vees ja hakkas viimast jõudu kokku võttes mereröövlite laeva poole ujuma.

„Viska talle päästerõngas, mis sa ootad!“ hüüdis Arabella Halleluujale.

Aga torm oli päästerõngad kõik minema pühkinud. Halleluuja vaatas nõutult ringi. Jõuetu mees meres vajus vee alla ja tõusis taas pinnale.

„Hüppa vette, ma lasen falrepi alla!“ karjus Arabella.

„No on põrgu lahti!“ siunas Halleluuja, viskas särgi seljast ja hüppas, pea ees, reelingult merre. Ta ujus elu eest heitleva mehe juurde, haaras selle kaenlasse ja pöördus laeva poole tagasi.

Arabellal oli juba nöörredel valmis seatud. Halleluuja asis mehe õlale ja ronis ähkides mööda falreppi üles. Ta laskis mehel üle reelingu prantsatada ja ronis ise kirudes järele.

„Anna pärl,“ urises ta süngelt, märgi juukseid üle pea siludes.

Arabella ulatas pärli Halleluujale. Sellel oli väsimus korrapealt kadunud. Heldinult vahtis röövel oma pärlit ja veeretas seda ühest tohutust kämblast teise.

Aino Pervik

Tekile heidetud mees ajas end istuli.

„Tänan, sõber,“ ütles ta Halleluujale, „nägid minuga üsna tublisti vaeva ja nüüd ma ei tea, mismoodi sind tänada.“

„Täna plikat, sa oled nüüd tema jagu.“

Mees naeris lõbustatult.

„Mis mõttes?“ küsis ta.

„Ega ma sind niisama asja ees, teist taga merest välja ei õngitsenud! Ega ma puhta loll ole, ära mõtle. Ma tirisin su välja selleks, et sind pärli eest tüdrukule müüa. Oled sa niisugust terakest elus enne näinud?“

Halleluuja tegi peo võõra silmade ees lahti. Mees vaatles pärlit huviga ja ütles:

„Tõepoolest, tore pärl. See ongi siis minu hind? Pole sugugi paha!“

Ta naeris jälle. Ka Halleluuja hakkas naerma.

„Ei ole paha kaup jah!“ ütles ta rahulolevalt ja mõõtis silmadega pikajalgset võõrast.

„Ja mina olen siis nüüd selle pärli eest sulle maha müüdud?“ küsis mees Arabellalt. „Mis sa minuga peale mõtled hakata?“

Arabella kehitas õlgu.

„Eks näe,“ ütles ta. „Aga mehi ära karda. Nad ei julge sind puutuda, kui sa minu jagu oled. Ma olen pealiku tütar.“

„Ja kes on pealik?“ küsis võõras, otsekui ei usuks ta, et siin laevas võiks keegi pealik olla.

„Selle laeva pealik on kõigi kolme ookeani needus, kõigi merede hirm, kardetud mereröövel Taaniel hüüdnimega Tina!“ ütles Arabella uhkelt. „Minu isa!“

Ta lootis, et need sõnad võõrale suurt mõju avaldavad, ent võõras üksnes muigas, nagu teeks see asi talle nalja.

„Kes sina oled?“ küsis Arabella.

„Mina olen ainult rändaja Hassan,“ ütles võõras. „Mind küll keegi ei karda.“

[---]

Aino Pervik

Taaniel läks Hassanit nähes õige vihaseks.

„Röövlit sinust ei saa,“ ütles ta rändaja heasüdamlikke silmi vaadates, „ja ohutu tobuke ei paista sa kah olema.“

„Aitäh,“ ütles Hassan.

Taaniel ei teinud ta ütlemisest väljagi, vaid kargas Halleluujale harja.

„Miks sa sihukese laeva tirisid?“ karjus ta.

„Noh, Arabella käis peale kui uni,“ nämmutas Halleluuja pead õlgade vahele tõmmates. Pärli jättis ta igaks juhuks mainimata.

„Paljugi, mis laps tahab!“ kärkis Taaniel. „Laps näitab näpuga, ja sina korjad ükskõik missuguse nuhi pardale, kas nii või?“

„Mis nuhk see,“ ütles Halleluuja halvakspanevalt. „Aga võib-olla saab ta eest lunaraha?“

„Noh, kuidas on? Palju su eest makstakse?“ pöördus Taaniel karmil häälel Hassani poole.

See kehitas nõutult õlgu.

„Mitte midagi,“ lausus ta vabandavalt.

„Carramba!“ vandus Tina.

„Võib-olla laseme Arabellal otsustada, mida minuga peale hakata,“ tegi Hassan viisakalt ettepaneku. „Nagu ma aru sain, olen ma siin laevas tema oma.“

„Jaa, see on minu rändaja,“ ütles Arabella. „Mina ostsin ta pärli eest endale.“

„Mis?“ küsis Taaniel. „Mis pärli eest?“

„Ma leidsin tormikõntsa seest pärlikarbi,“ ütles Arabella. „Seal oli pärl sees ja selles pärli eest müüs Halleluuja rändaja mulle.“

Taanieli pilk, mis Halleluuja poole pöördus, oli vahe nagu pistoda. See pilk võttis mehe värisema.

„Näita siia,“ ütles Taaniel.

Haleda näoga otsis Halleluuja pärli salataskust lagedale.

„Ja niisuguse pärli andsid sa selle kõhna kõrendi eest ära?“ ütles Taaniel. „Ma küsin, kas sa oled mereröövli tütar või mitte?“

„Mul on küllalt pärleid,“ ütles Arabella. „Pärlid on igavad. Ma tahan, et keegi minuga räägiks.“

„Kas sinuga siin veel vähe räägitakse?“ kisendas Taaniel tütrele, nii et see võpatas.

„Te olete kõik liiga vihased,“ ütles Arabella otsustavalt. „Ma tahan Hassanit.“

„Carramba!“ vandus Taaniel ja hakkas piipu toppima.

„Võta siis, aga vaata, et ta mulle jalgu ei jääks! Või ta saab tina!“

Arabella viis Hassani oma kajutisse, pani ta kalli pehme vaibaga kaetud diivanile siidpatjade vahele istuma ja hakkas teda vaatama.

Hassan oli pikk kõhn mees pikkade hallikate juuksesalkudega, mis varem olid olnud mustad. Paksude kulmude alt vaatasid tähelepanelikud silmad. Kõhetut keha katsid märjad pleekinud riided. Kingi Hassanil jalas ei olnudki, need puhkasid mere põhjas.

Hassan omakorda silmitses Arabellat ja tema kajutit. Tüdrukul olid tumedad tihedad juuksed ja päevitunud nahk. Seljas oli tal kirju seelik nagu mustlasel ja kaelas pikk punane korallkett.

Arabella kajut ajas Hassani silmad virvendama. Põrand oli siin kaetud uhkete vaipade ja kohevate nahkadega. Seintel toretsesid kirevad idamaised kangad kõrvuti imelistes sügavates toonides sametiga. Sameti külge oli kinnitatud elevandiluust nikerdatud lehvikuid ja uhkelt kaarduvaid värvilisi jaanalinnusulgi. Seinal rippus kauneid kullast kelli ja tillukesi pilte. Laual kastikeses oli väike hõbedane kohviserviis. Kõikjal oli merevaigust ja kallitest kividest kujukesi, mustast eebenipuust maske ja punasest mahagonist laekaid.

Hassan raputas uskumatult pead.

„Sulle ei meeldi mu kajut?“ küsis Arabella ärevalt Hassanit jälgides.

„Meeldib küll, miks ei meeldi,“ ütles Hassan. „Vaata, ma ei ole kunagi varem röövlipealiku tütrel külas olnud. Ma lihtsalt imestan, missuguseid asju röövlid endale muretsevad.“

„Sulle ei meeldi mu asjad?“

„Meeldivad küll, kuigi tõtt öelda ma ei tea, mida sa nendega peale peaksid hakkama. Ma arvan, et need võivad pikapeale inimese ära väsitada, kui kogu aeg ainult niisuguste asjade hulgas peab elama.“

„Kust sa tead?“ küsis Arabella ja ta silmad läksid kohkunult ümmarguseks. „Ma olengi just igasugustest asjadest hirmus tüdinud, aga ükski röövel ei saa sellest aru! Ma tahaksin hirmsasti kuival maal elada ja metsas hulkumas käia. Aga seda ei saa teha, sest Raudpatsi mehed võiksid mind ära röövida ja nõuda mu elu eest meie aardeid endale.“

Arabella jäi ehmunult vait. Ta uuris Hassani ausat nägu ja küsis kahtlustavalt:

„Ega sa viimaks Raudpatsi meeste hulgast ole?“

„Kes see Raudpats on?“

„Kas sina siis ei tea?“ imestas Arabella. „Raudpats on samuti mereröövlite pealik. Räägitakse, et tal on rauast pats. Ma ei tea, mismoodi see võib olla.“

„Ja sinu isa ning Raudpats võitlevad selle pärast, kumb on kangem?“

„Kõige võimsam mereröövlite pealik kõigil meredel on minu isa!“ ütles Arabella ja kortsutas kulmu.

„Kui ta alati nii vihane ei oleks,“ lausus Hassan.

Arabella ohkas.

„Kust sa aru said, et ta alati vihane on?“ küsis ta.