Kuidas esitada kunstilist teksti?
Kuula, vaata ja arutle
Kuula ja jälgi, kuidas Contra esitab oma luuletust „Printsess ja lohe“ saates „Kirjandusministeerium“.
- Millest luuletus räägib?
- Kuidas Contra oma luuletust esitab? Kas seda on hea jälgida?
Aeg-ajalt tuleb kirjandustunniks mõni luuletus pähe õppida ja seda klassi ees lugeda. Aga kuidas sa luuletust loed?
Kas lähed klassi ette, teed suu lahti ning vuristad siis kogu luuletuse ühe hingetõmbega ette? Või pöördud kiirustamata klassi poole, ütled luuletuse pealkirja, autori nime ja alustad seejärel lugemist, pöörates tähelepanu luuletuse sisule ja sõnade kõlale, tehes pause, rõhutades hääletooniga luuletuse meeleolu?
Kui toimid nii, nagu viimati kirjeldatud, siis ei ole sul luuletus mitte lihtsalt pähe õpitud, vaid sa oskad seda ka luuletusena esitada. Ilukirjandusteksti kunstilist esitamist nimetatakse etlemiseks.
Luuletuse vurinal ettekandmine näitab, et esitaja on näinud luuletuses ainult ridu, sõnu ja tähti, mis tuleb pähe õppida. Aga luuletus ei ole ainult sõnad ja tähed, vaid eelkõige elamused, tundmused või lugu, mida luuletaja on soovinud väljendada. Nii tuleb ka luuletust pähe õppides ja esitades pöörata tähelepanu selle meeleolule, loole või elamusele.
Loeme rahulikku luuletust
Loeme esimese salmi Manivald Kesamaa luuletusest „Meresängi vajus päike“.
Tuul ei tõsta enam voogu,
magama läks kaldaroogu.
Meresängi päike vajus,
pilvedesse valgus hajus.
Kuidas seda salmi lugeda? Kujutame esmalt ette, millest need värsid räägivad, proovime selle silmade ette maalida. Oleme mere ääres. On õhtu. Tuul on vaibunud. Päike on just loojunud. Kisub hämaraks.
Loeme nüüd salmi kõvasti. Lugedes „tuul ei tõsta enam voogu“, kujutame seda vaimusilmas ette ja proovime leida sobiva „tuulevaikse“ hääletooni: vaibuva, rahuliku. Sõnas „voogu“ võiks oo-d veidi pikemalt hääldada, seda justkui voogama pannes. Lugedes „meresängi päike vajus“, proovime hääletooniga edasi anda päikese laskumist silmapiiri taha: alustada tugevamalt, „kõrgusest“, kuid siis häälega „ära vajudes“ nagu päikegi.
Luuletusest tekkiv kujutluspilt
Kui loed luuletust mõttega, tekib vaimusilmas kujutlus sellest, mida tekstis öeldakse. Võib-olla on sellest luuletusest tekkiv kujutluspilt midagi sellist, nagu see foto; võib-olla aga teistsugune, kus on vähem värve ja pisiasju. Igatahes on kasulik enda peas tekkinud kujutlust lähemalt uurida: see aitab teksti paremini mõista, seda täpsemini esitada ja meelde jätta.
Harjuta luuletuse lugemist
- Tee nüüd proovi ja loe Kesamaa luuletust selle mõtet ja meeleolu rõhutades poolvaljusti ette. Järgi õpitekstis antud juhiseid.
- Pärast harjutamist lugege luuletus pinginaabriga kordamööda teineteisele ette. Andke tagasisidet, mida paremini teha ja mis oli hästi.
- Üksi harjutades lindista nt telefoni helisalvestiga oma esitus ja kuula hiljem, mis läks hästi ja mida võiks parandada.
Loeme meeleolukat luuletust
Manivald Kesamaa luuletus „Meresängi vajus päike“ oli rahuliku meeleoluga. Aga loeme nüüd luuletust, mis justkui kihutakas, näiteks katkendit Vene luuletaja Vladimir Majakovski luuletusest „Kelleks saada?“.
Kui ma ei karda õpinguid,
siis sõidan nii et vuhin.
Keeb taga keerus tolm ja tuhk,
silindris raksub gaas.
Nii kange olen autojuht,
et pidama ei saa.
Öelge vaid,
mis linna,
tänav ja maja –
kohe viin sinna
ja rööpaid ei vaja.
Si-
reen:
tut-
tu!
Eest
ära
rut-
tu!
Pane tähele, kuidas luuletuse read lühenevad ja poolelt sõnalt teisele reale hüppavad. Seda kõike tuleks luuletust esitades hääletooni, lugemiskiiruse ja hääle tugevusega edasi anda.
Luuletust esitades võiks ennast kujutleda autojuhiks ja alustada ulja „hoovõtuga“. Siis vahetab luuletus käiku nagu autogi: „Öelge vaid (jõnksti!), mis linna.“
Seda jõnksu saab häälega väga toredasti edasi anda, näiteks pausiga. Ning viimased read lausa kutsuvad hääletooniga sireeni andma ja kihutama.
Luuletuse mõttekihid
Mis sa arvad, kes sõidab ja kuhu? Loe veel kord luuletuse algusvärssi ja mõtiskle, millele see viitab. Millist sõitu võidakse selles luuletuses silmas pidada?
Luuletusel võib olla mitu mõttekihti: lihtne, see, mille tabab kohe esimesel lugemisel, ja sügavam, see, milleni jõuab luuletust hoolikalt mitu korda lugedes. Luuletuse hea esitamine aitab neid mõttekihte paremini välja tuua, nii et kuulajal oleks neid kergem tabada.
Etlemise lõputud võimalused
Kuna igas luuletuses on kordumatu meeleolu ja iga luuletus tekitab isesuguseid elamusi, ning üks ja sama luuletuski mõjub eri inimestele erinevalt, siis on võimalusi kunstipäraseks lugemiseks piiramatult. Igaüks võib siin välja tulla oma vaatenurga ja isikupäraga. Kuigi eeltoodud juhised puudutasid luuletusi, kehtivad samad reeglid ka proosateksti esitamise kohta.
Harjuta luuletuse lugemist
- Tee nüüd proovi ja loe poolvaljusti Majakovski luuletust õpitekstis toodud juhiste järgi. Rõhuta luuletuse mõtet ja meeleolu.
- Pärast harjutamist lugege luuletus pinginaabriga kordamööda teineteisele ette. Andke tagasisidet, mida paremini teha ja mis oli hästi. Üksi lugedes lindista see helisalvestisega ja analüüsi iseenda esitust.
- Arutlege, kumma luuletuse lugemine läks paremini. Kumba luuletust oli huvitavam ette kanda ja kuulata?
Küsimused ja ülesanded
- Miks ei ole õige luuletust vurinal esitada?
- Too näiteid, kuidas vale hääletoon, lugemiskiirus ja hääle tugevus võivad ettekande rikkuda.
- Ütle oma pinginaabrile kolmel erineval viisil lause „Sa oled hea sõber“. Milline hääletoon tegi lause usutavaks, milline aga lõõpivaks?
- Vali järgmisest peatükist üks luuletus ja õpi seda peast ilmekalt esitama.
