„Ilmkärakas“

Värdi oli sel aastal esimest korda tagumisel karjamaatükil. See oli kaugel ja sinna pääses ainult siis, kui keegi aitas karja viljade vahelt läbi ajada. Kohe karjamaatüki taga oli Lasila mõisa mets, tihe ja salapärane. Sealt Värdi selle raudmuna leidiski. Muna oli mehe rusika suurune ja hästi ümmargune, nagu tõukekuul, millega noorsooseltsi jõustikutrupi liikmed koolitoa juures harjutasid.

Koolitoa juures käidi laupäevaõhtuti ja pühapäeviti harjutamas. Peamiselt tõsteti kahepuudast pommi, loobiti seda üles ja püüti õhus kinni, loeti, mitu korda keegi kummagi käega seda suudab üles suruda. Mõned jälle tõukasid kuuli. Värdi pommi tõsta ei tahtnudki, sest ta suutis selle suure vaevaga maast lahti rebida. Kuuli oleks ta teiste omasuguste jõmmidega hea meelega tõuganud, aga harva lasti pisematel poistel seda teha.

Nüüd oli Värdil oma kuul. Ta proovis kohe karja juures.

Täitsa paras tõukamiseks. Ühes küljes oli tal küll kruvidega kinnitatud plaadike, mille keskel peenike auk. Värdi proovis noaga kruvisid lahti keerata, et näeks, mis seal sees on, kuid kruvid olid nii kõvasti rooste läinud, et ei tulnud kuidagi lahti, murra või nuga pooleks. Värdi lõi siis käega, et olgu pealegi. Tõukamist see ei sega. Õhtul tassis Värdi kuuli koju, et oleks vabal ajal käepärast võtta.

Ühel päeval tuli vend Sass sõjaväest ootamatult koju. Seda ei osanud keegi arvata, et Sass esimese maailmasõja kõige kibedamate lahingute ajal koju käima lasti.

Aga Sass oli kaval, oli osanud ülemuste käest endale kaks nädalat puhkust välja kaubelda. See oli Sepa peres suursündmuseks. Esimestel päevadel andis kohe kuulata, mis Sass kõik sõjast pajatas. Värdil oli neil päevadel vastumeelt karja minna. Hea meelega oleks ta kogu päeva Sassi kannul käinud ja kuulanud, mis see räägib. Aga keda sa ikka karja saadad, kui Värdi juba selle ameti peal on. Selle eest ei jäänud ta lõunaaegadel ja õhtuti Sassist sammugi maha. Tal ei olnud enam aega kuuligi tõugata.

Ühel päeval, kui Värdi karjaga koju lõunale tuli, oli Sass külla läinud. Siis tõi Värdi oma raudmuna aida trepi alt välja ja hakkas tõukamist harjutama. Mõned tõuked teinud, kuulis ta äkki selja taga Sassi ärritatud hüüdu:

„Pane maha! Pane silmapilk maha!“

Värdi vaatas ümber. Kuna ta õues peale Sassi kedagi ei näinud, hakkas ta pikapeale taipama, et see käsk võis ainult temale määratud olla. Ta vaatas Sassile arusaamatult otsa ja hüpitas oma kuuli ühest pihust teise. Sass aga hüppas Värdi juurde, haaras raudmuna oma pihku ja pani selle ettevaatlikult murule.

„Kas sa, poiss, tead ka, millega sa mängid? See on ju käsigranaat.“

Värdi mõtles, et Sass teeb temaga nalja. Ta hakkas naerma:

„Noh, kui ta granaat on, miks ta siis pole lõhkenud? Ma loobin teda siin juba kevadest peale, nii et maa mütsub.“

Sass võttis muna pihku ja uuris seda.

„Sinu õnn, et siin sütikut sees ei ole. Kui siin oleks näiteks äramurdunud sütik sees, siis oleks see võinud kõva põrutuse puhul plahvatada.“

Värdi vaatas Sassile ikka veel uskumatult otsa.

„Sa ei usu? Hea küll! Ma näitan sulle, missuguse kardetava elukaga sa mängid.“

Sass astus aita ja võttis oma seljakotist lameda plekk-karbi. Värdi juba teadis, et selles on sütikud. Sass oli selle karbi sõjaväljalt kaasa toonud ja demonstreeris pühapäeval kogu perele, kuidas need töötavad. Ta võttis karbist ühe umbes kümne sentimeetri pikkuse vaskpulga. Selle üks ots oli pikk ja peenike, teine ots oli aga jämedam ja lõppes mingi nööbitaolise kettaga. Sass käskis teised kõik õue paigale jääda. Ise aga läks ta kaevu juurde lombi kaldale. Siis lõi ta selle nööbi plaksti! vastu kaevu kaant ja paiskas sütiku kähku kaugele lompi. Samas käis nagu püssipauk ja vesi lombis kerkis kõrgele.

„See sütik kruvitakse käsigranaadi külge. Kui nüüd see nööp millegi vastu koksata, siis jääb plahvatuseni nii kaua aega, et jõuad parajasti viieni lugeda. Selle aja sees pead granaadi nii kaugele viskama kui vähegi jõuad. Granaat juba nalja ei mõista. Kui see õnnestu vaenlaste summa visata, siis jääb mehi maha kui loogu,“ seletas Sass.

Nüüd aga tõi Sass toast sae. Saagis teiba otsast umbes Värdi-pikkuse tüki. Siis käskis Värdil labida ja kirve kaasa võtta. Ise võttis ta granaadi ja sütikukasti. Mindi karjamaa tagasopis asuvale kesapõllule. Seal oli keset põldu suur kivi. Maapealne osa ulatus Värdile rinnuni. Kui palju teda maa sees oli, seda ei teadnud keegi.

„Proovime, mis sest minu plaanist tuleb,“ ütles Sass, võttis Värdi käest labida ja hakkas kivi külje alla auku kaevama. Tuli välja, et vähemalt pool kivi oli veel maa sees. Sass uuristas kivi alla koopa, nii kaugele kui labida vars ulatus. Siis puhastas ta granaadi küljel oleva augu peenikese oksaraoga puhtaks ja pistis sellesse sütiku peenikese otsa. Siis asetas ta granaadi koos sütikuga ettevaatlikult augu põhja kivi alla. Nüüd võttis ta teiba otsast saetud kaika ja seadis selle ühe otsa vastu sütiku nööpi, nii et kaika teine ots poolviltu august välja ulatus. Ise hoidis ta kaigast kinni ja käskis Värdil ettevaatlikult mulda hakata auku ajama. Kui kindel oli, et kaigas paigal püsib, hakkas Sass ise mulda auku ajama. Vahepeal surus ta seda käega tihedamaks ja täitis augu maapinnaga tasa.

„Soo! Lidu nüüd sinna põllu äärde ja heida pikali!“

Värdi lidus, mis jalad võtsid. Oli ju põllu äärde vähemalt sada meetrit või rohkemgi. Ta heitis pikali ja vaatas, mis Sass edasi teeb. Sass viskas labida eemale, pistis sütikukarbi põuetasku ja vaatas ringi. Kui ta nägi, et Värdi on juba võsa ääres maoli maas, läks ta otsustavalt maa seest välja vahtiva teiba otsa juurde. Ta sülitas pihku, tõstis kirve ja lõi...

Hoop tuli kuidagi nigel. Arvatavasti sattus kirvesilm Sassi pabistamise tõttu teibaotsale kuidagi viltu. Sass hüppas mõned pikad sammud kivist eemale, jäi siis seisma ja hüüdis Värdile:

„Nihu läks see pauk!“

Samas aga nägi Värdi, kuidas kivi tõusis maast välja, umbes Sassi pea kõrgusele, ja siis käis vägev ilmkärakas. Värdi meelest kõmatas kogu mets ja maa, nii et kõrvad lõi lukku. Samas nägi Värdi, et Sass langes nagu niidetult pikali ja jäi vaikselt lamama. Kivi langes raskelt maapinnale, muld ja prügi sadas veel tükk aega krabinal rukkikõrde.

Värdi hakkas üle kere värisema. Ainus mõte, mis ta suutis mõelda, oli: Sass sai pihta! Sass sai pihta! Ta ei julgenud tõusta. Ta tundis, kuidas süda tagus lausa kuuldavalt vastu roideid ja hambad hakkasid üksteise vastu lõgisema. Ta surus lõualuud kramplikult kokku ja vahtis üksisilmi lamavat Sassi.

Paugu kaja oli vaikinud. Tagasilangevad mullatükid ei krabisenud enam. Äkki tundus see vaikus kohutavana. Siis aga märkas Värdi, et Sass liigutab. Esiti tõusis ta aeglaselt istuli, siis aga hüppas püsti. Ka Värdi oli nagu välk maast lahti ja tormas Sassi juurde. Ise karjus täie häälega:

„Sa elad, sa elad!“

Sass elas. Tal ei olnud midagi viga.

„Ma mõtlesin, et sa said pihta. Kuidas sa muidu sedasi – nagu niideti maha...“

Sass oli näost kahvatu, kuid ta naeratas:

„See on mul juba verre kasvanud. Sõjaväljal oled varsti surnud mees, kui paugu peale kähku pikali visata ei oska. Sa pead jõudma enne kildude laialilendamist maha heita. Pikali on pihtasaamise võimalused palju väiksemad.“

Nüüd hakkasid poisid uurima, mis siis tegelikult oli juhtunud. Kuigi kirvehoop oli nigel, lõi see ometi sütiku lahti ja viie sekundi pärast lõhkes granaat. Lõhkemisjõud oli nii võimas, et suur kivimürakas nagu tõsteti maa seest välja. Nüüd lamas see augu kaldal ja ulatus Värdile üle pea.

„Küll on kuramusel ikka jõud!“ imestas Värdi.

„Maa sees ummuksis, sellepärast,“ ütles Sass. „Huvitav oleks teada, kuhu see teivas lendas.“

Poisid asusid teivast otsima. Hoolikalt pandi märgile, kuhupoole teiba ots oli „sihtinud“. Sinnapoole hakatigi minema.

„Pea hoolega silmad lahti!“ õpetas Sass.

„Minu arvates peab ta otsapidi maa sees olema.“

„Miks nii?“

„Vaata, teiba ots oli enne pauku poolviltu ülespoole. Kui see kärakas käis, lendas ta kõigepealt august välja nagu püssikuul. Poolviltu ülespoole. Pärast, kui hoog juba vähemaks jäi, keeras ta nina maa poole. Seda nimetatakse suurtükiväes trajektooriks. Kes teab, kui kõrgel ära käis. Ega ta vist siin ligidal olegi.“

Lage põld ulatus kolme-neljasaja meetri kaugusele. Selle ääres oli kohe Laskja talu. Teivast põllul ei olnud.

„Viimaks on rohtaias,“ sosistas Värdi ja poisid ronisid läbi aiamulgu rohtaeda. Kuid ka seal ei olnud teibast jälgegi. Järgnes hõredate põõsastega karjamaa ja siis tulid hooned – Vabadiku Madise saun ja Käärdi-Tõbrase talu. Viimaseni aga polnud poistel vaja minna. Just Madise jalgvärava kõrvalt leidsid nad kadunud teiba. See oli otsapidi nii kõvasti maa sisse lennanud, et andis enne sikutada, kui selle kätte sai.

Kui poisid kodus loo ära rääkisid, lõi ema kaht kätt kokku:

„Jumal hoidku küll teid oma mõtlemata teoga. Oleks nüüd see teivas otsapidi Madise sauna aknast sisse lennanud... Madise halvatud ema istub alati akna all. Jumal tänatud, et teie hullutemp nii õnnelikult lõppes.“