Savisse kirjutatud raamatud

Kõige tavalisem ja lihtsam suhtlemisviis on kõnelemine. Kuid ometi on sellel ka puudusi. Esiteks kipub kõneldud jutt meelest ära minema, ühest kõrvast sisse ja teisest välja lipsama. Teiseks ei ulatu see kaugemale, kui hääl kannab.

Keelt on võimalik ka kirja panna, tähtede abil paberile või kuhugi mujale üles märkida. Nii saab teavet säilitada ja teistele edastada. Kirjutatud sõna on kindlas kohas, seda enam unustada ei saa. Kirjutatud sõna ulatub nii üle maailma kui ka kaugesse tulevikku, tulevaste põlvedeni. Tänu kirjutamisoskusele on inimkond saanud oma teadmisi põlvest põlve edasi anda.

Hea näide on kas või käesolev õpik. Selle asemel, et põnevatest emakeele­asjadest rääkides koolist kooli käia, on õpiku autorid pannud vajaliku kirja ja läkitanud selle õpikuna kõigile viienda klassi õpilastele üle Eesti. Eks ole, hoopis tulemuslikum viis!

Nii nagu laps õpib kõigepealt kõnelema ja alles tüki aja pärast kirjutama, omandas need oskused ka inimkond. Juba ürginimesed oskasid suuliselt suhelda, ent kirjutama, nagu me seda tegevust tänapäeval mõistame, hakati alles 5500 aastat tagasi. Enne kirjatähtede kasutusele võtmist, säilitati ja edastati teavet teisi vahendeid kasutades, näiteks piltide abil. Ühes kirjutamisega sai alguse ka raamatu ajalugu, sest raamat on ju kirjutamise otsene tulemus.

Meie arusaama järgi on raamat kõvade kaante vahele köidetud pakk paberilehti, millele on trükitud tekst, või fail, mille saame arvutisse või lugerisse laadida. Sajandite eest tähendas raamat hoopis midagi muud. Kirjutamisoskuse alguspäevil paberit ei tuntud. Siis raiuti kirjamärgid kivvi või vajutati savitahvlile, talletati puidule või puukoorele, luule, metallile või palmilehele. Vanal Venemaal kraabiti kirjamärgid kasetohule, muistses Hiinas maaliti siidile. Kõik, mis käepärast oli ja kirjutamiseks sobis, kasutati ära.

Esimesed tekstid pandi kirja üle 5000 aasta tagasi praeguse Iraagi riigi aladel, kus toona asus Mesopotaamia ja elas sumeri rahvas. Sumeri rahvas kirjutas esimesed tekstid savitahvlitele. Selline raamat võis koosneda kümnetest, tihti sadadest väikestest savitahvlitest, millesse olid väikese puupulgaga vajutatud kirjamärgid. Nende kirja kutsuti kiilkirjaks. Savitahvlid olid raamatu „lehtedeks“. Mõistagi polnud neid võimalik omavahel köita, vaid need olid üksteisest eraldi.

Sellised raamatud võisid jutustada kuningate sõjakäikudest ja muudest ajaloosündmustest või sisaldada usulisi tekste, neis leidus laule ja lugusid kangelaste seiklustest. Koos riigi tekkimisega oli vaja panna kirja ka seadused. Savisse talletati ka igapäevast infot, nt ostu- või töölepinguid. Savitahvlitele kirjutati Mesopotaamias raamatuid tuhandete aastate vältel. Selline kirjutamisviis tähendas, et info levis väga aeglaselt. See on hoopis vastupidi kui tänapäeval, mil info liigub kiiresti ja kaugele. Praegu võime oma teate mõnele sobivale internetileheküljele kirjutada ja juba levib see kõikjale maailmas.