Muinasjutt „Sõnajalaõie otsija“

Just siis ... nägigi ta järsku: karjamaa on lõppenud, igal pool hõljuvad jaaniöise tuulekese käes laialadvalised sõnajalad ja ühel neist laialadvalistest sõnajalgadest, temast vaevalt mõne sammu kaugusel, puhkebki parajasti õis!

Sõnajalaõie otsija

Lugemise ajal

Milline on taluperemees? Märgi kohad, kus selgub midagi taluperemehe käitumise või mõtlemise kohta.

August Jakobson

Niigi juba jõukas taluperemees tahtis veelgi jõukamaks saada. Kuid polnud kedagi, kes oleks talle õpetanud krati või puugi tegemist, oli aga külas keegi eideke, kes teadis kõnelda, et päratu suur rikkus tuleb majja sellelgi, kellel läheb korda jaanilaupäeva öösel sõnajalaõit leida.

Millise tähtpäevaga on see muinasjutt seotud?

  • vastlapäevaga
  • suure reedega
  • madisepäevaga
  • jaanipäevaga
  • küünlapäevaga
  • volbriööga

Millise uskumusega on see muinasjutt seotud?

  • Kui ööl vastu suurt reedet viia kirikusse sõnajalaõis, saab kõike, mida hing ihkab.
  • Jaaniööl helendavad jaaniussid ja kui üks neist ära süüa, näeb unes sõnajalaõit.
  • Kui vastlapäeval lumehangede vahelt sõnajalaõis leida ja see koju viia, saab kõike, mida hing ihkab.
  • Jaaniööl paljalt sõnajalaõites püherdamine toob kõike, mida hing ihkab.
  • Jaaniööl kasvab sõnajalal õis: kui see leida ja kätte saada, toob see kõike, mida hing ihkab.
  • Volbriööl kasvab sõnajalaõis: kui see leida ja kätte saada, tuleb jaaniöö ja terve suvi soe.

Eideke hoiatas veel peremeest, et olgu ta oma asjas ettevaatlik. Tihti eksivat sihuke sõnajalaõie otsija metsa ära ega leitavat teda sealt siis vahel ülepeagi enam.

„Rumalat juttu ajad, vanamoor, minutaoline mees ei eksi ära sügavas laaneski!“ naeris peremees halvustavalt.

„Vaata aga vaata, kui julge sa ikka oled!“ ütles eit ainult.

Jaanilaupäev jõudis kätte, igal pool vooreküngastel süttisid jaanituled, ja varandusehimuline peremees mõtles:

„Ei, nüüd ma enam ei jäta, vähemalt selle asja katsun ära. Sõnajalad algavad otse mu oma karjamaa tagant, igaks juhuks aga võtan tarvitusele veel tarkusigi!“

Need muud tarkused, mida peremees tahtis tarvitusele võtta, olid vaat missugused. Peremees oli juba ammu aidas valmis vaadanud hästi suure lõngakera. Nüüd poetas ta selle tasapisi hõlma alla, sidus lõngaotsa noore pärna külge, mis otse värava juures kasvas, hakkas kera ettevaatlikult lahti harutama.

  • Mille eest eit peremeest hoiatab? Millise abinõu mees kasutusele võtab?

Just siis, kui lõng lõppemas oli, nägigi ta järsku: karjamaa on lõppenud, igal pool hõljuvad jaaniöise tuulekese käes laialadvalised sõnajalad ja ühel neist laialadvalistest sõnajalgadest, temast vaevalt mõne sammu kaugusel, puhkebki parajasti õis!

Sõnajalaõis, mis parajasti aplast peremehest vaevalt mõne sammu kaugusel puhkes, oli nii imekaunis, et kogu metsaalune ta vikerkaarevärvilistest vastuhelkidest otsekui sädeles. Ja apla peremehe süda lausa hüples rinnus, kui ta natuke hiljem käe välja sirutas ja selle imekauni õie ära noppis.

  • Milline on sõnajalaõis? Märgi tekstis selle kirjeldus.

Peremees pistis õie põue ja hakkas kohe kodu poole kootsima. Ta oli käinud seda kõverat rada üle vesise karjamaa kaugemal asuvale metsaheinamaale küllap vist sadu kordi, ta oli aga ettevaatlik inimene ega jätnud nüüdki lõngakera abi kõrvale.

Nõnda liikus peremees lõnga uuesti kokku kerides samm‑sammult mööda tuldud rada tagasi ja katsus ise samal ajal arvata, kuidas küll need oodatud‑loodetud varandused nüüd kokku voolama hakkavad. Ja tal oli nende ettearvamistega nii hullupööra tegemist, et ununes ja läks meelest kõik muu. Ei ta märganud aja kulgemist, ei ta pannud tähele sedagi, kuidas ümbrus tasapisi hoopis võõraks muutus!

Alles siis, kui kogu lõng oli jälle kokku keritud, virgus peremees nagu raskest ja magusast unest. Virgus peremees, jah, nagu raskest ja magusast unest ning ajas suu ja silmad hirmu pärast ammuli: lõngaots, mille ta ise omaenda käega koduvärava ees ümber noore pärna tüve sidus, oli seotud nüüd mingi igeriku rabamänni külge! Ta ümber vulisesid‑mulisesid aga rohekad laukad ja laius määratu suur soo, millest ta oli seni üle käinud vaid mööda lumiseid, jäätunud talveteid!

Varanduseahne peremees jõudis oma rännakult tagasi alles kolmandal päeval pärast jaanipäeva, ja sedagi ainult suure vaevaga surmasuust pääsedes. Sõnajalaõis oli aga ta põuest kadunud. Selle asemel leidis ta sealt suure tüki krobelist kuusekoort…

Ja nõnda jäi sellele ahnepäitsile tulemata oodatud suur rikkuski!


Talumees...

 ja

  • Mees seob lõnga kodu juures kasvava puu külge, aga see läheb tuulega keerdu ja lendab lõpuks üldse teise puu külge.
  • Mees oleks küll lõnga mööda ilusti kodutee üles leidnud, kuid ta otsustab minna sohu ekslema, sest talviti olla sealkandis väga ilus.
  • Mees avastab tagasiteel, et lõng, mille ta kodus puu külge seob ja tuldud teele märgiks maha jätab, on seotud hoopis rabas kasvava männi külge.
  • Mees arvab, et on lõnga koduvärava juurde puu külge sidunud, aga tegelikult seob ta selle rahaahnusest pimestatuna hoopis rabas kasvava männi külge.
  • Eit, kes annab mehele nõu minna sõnajalaõit otsima, on vahepeal sidunud mehe lõnga teise puu külge.
  • Eit räägib, et sõnajalaõit otsides tuleb olla ettevaatlik, kuna kurjad jõud võivad inimest eksitada. Mees ei võta hoiatust piisavalt tõsiselt ja nii ta eksibki koduteel ära.

Midagi muud.

Küsimused ja ülesanded

  1. Iseloomusta taluperemeest. Too tekstist näiteid, mis sinu arvamust põhjendavad.
  2. Mis sa arvad, mispärast on eestlastel jaaniööst nii palju rahvalugusid?
  3. Arutlege rühmas, kuidas prooviksite teie sõnajalaõit leida ja kätte saada. Mida te sellega teeksite?

Joonista

Kuidas kujutati sõnajalaõit jutus? Kuidas sina seda ette kujutad? Joonista sõnajalaõis, tee joonistusest pilt ja lisa oma materjali alla.