„Vennad“

Ühes külas elas talumees naisega, neil oli kaks poega. Aastad läksid, lapsed kasvasid ja vanemad vananesid. Kui Tšan Mo – nii oli vanema poja nimi – sai kahekümneaastaseks, võttis ta naise.

Nagu nõudis tava vanemalt pojalt, ei lahkunud Tšan Mo oma vana isa-ema juurest. Ta jäi elama nendega, et vanematel poleks vanaduspäevil mingit muret.

Peagi abiellus ka noorem vend. Teda kutsuti Tšan Su. Ta asus elama küla teise otsa ning hakkas oma majapidamist sisse seadma. See ei läinud tal raskusteta. Ehitas kuidagiviisi fansa üles, juba uus mure – millega maa üles künda? Sai adra – ei jäänud raha härja ostmiseks. Muretses härja – juba mõisnik nõuab maa eest maksu. Pealegi hakkas neile lapsi sündima.

Kuid Tšan Su oli töökas: ta läks põllule enne kõiki teisi ja tuli tagasi kõige viimasena.

Raske oli noorema venna elu, kuid polnud kerge ka vanemal. Peale naise ja laste pidi ta ju hoolitsema veel vanade eest.

Ehkki vennad elasid pooleldi näljas ja neil oli palju igasuguseid muresid, elasid nad üksmeeles ja sõpruses.

Ühel sügisel vaatas Tšan Mo üle oma riisitagavara ja mõtles siis: „Ega mul palju vilja ei ole, kõigest kümme kotti. Aga noorem vend sai veel väiksema saagi. Ma pean teda aitama, ja aitama nii, et ta seda ei märkaks.“

Kui õhtul pimenes, võttis Tšan Mo selga kotitäie kõige paremat riisi ja hakkas noorema venna maja poole minema. Teel tuli talle keegi vastu, kuid pimedas ta ei tundnud ära, kes see oli.

Tšan Mo viis koti venna maja ette, pani seal maha ja ruttas tagasi. „Toon vennale veel ühe koti,“ mõtles ta.

Tšan Mo jõudis koju ja nägi midagi arusaamatut: riisi oli niisama palju kui ennegi, kümme kotti – vähemaks polnud jäänud.

Kuid tal polnud aega pikemalt mõtlema hakata. Ta võttis veel ühe koti selga ja viis vennale.

Tagasi tulles kohtas ta poolel teel jälle kedagi, ning pimedas ei näinud jällegi, kes see oli.

Tšan Mo jõudis koju – vaatab: jälle sama lugu! Kotte on ikka endiselt kümme, nagu oli. Mis ime see ometi on?

„Kui nii,“ mõtles Tšan Mo, „siis viin ma vennale õige veel paar kotikest.“

Ning jällegi läks ta tuttavat teed mööda küla teise otsa. Parajasti tõusis taevasse kuu ja valgustas teerada, ning nüüd oli kandamiga astuda kerge, nagu päeva ajal.

Vaevalt jõudis Tšan Mo pool teed ära käia, kui äkki näeb teist meest vastu tulevat, ning samuti kotiga seljas. Kui mees lähemale jõudis, nägi Tšan Mo, et see on ta noorem vend.

„Kuhu sa lähed nii hilja?“ küsis Tšan Mo.

„Ja kuhu lähete teie säärasel tunnil?“ küsis Tšan Su vastu.

Ning vennad said korraga kõigest aru ja puhkesid rõõmsalt naerma.

Selgus, et Tšan Su oli sel õhtul samuti otsustanud venda aidata ja anda talle osa oma saagist. Ja nad sattusid ühel ajal teineteisele vastamisi riisikotte kandma.

Sellepärast ei vähenenudki Tšan Mo riisikotid, kuigi ta oli juba kaks kotti vennale viinud.

Vennad naersid selle peale veel kord ja embasid teineteist tugevasti. Ning olgugi et riisikotid olid rasked, oli vendadel süda kerge. Ja tõsi kah – vennalik armastus ja sõprus teevad mis tahes raskused kergeks!