Vanaaegne jõuluõhtu
(Katkend)
Kui minu ema veel väike tüdruk oli, käis ta vahel ühe tuttava leskproua juures, kelle nimi… Noh, mis ta nimi nüüd oligi? Proua… Ei, mul ei tule keelele, ja see polegi tähtis. Ta elas ülal Möldri tänavas ja oli juba üle keskea. Kord olid jälle jõulud nagu nüüdki ja ta kavatses minna hommikusele jumalateenistusele, sest oli usin kirikuskäija. Ta pani kohvi valmis, et saaks enne minekut midagi kuuma juua ega peaks kannatama tühja kõhtu. Kui ta ärkas, langes kuuvalgus toapõrandale. Aga kui ta tõusis ja kella vaatas, nägi ta, et see on seisma jäänud. Osutid näitasid poolt kahtteist. Ta ei teadnud, mis kell võiks olla, läks aknale ja vaatas kiriku poole. Kõigis kirikuakendes säras valgus. Ta äratas teenijatüdruku ja laskis sel kohvi valmis keeta, seni kuni ta ise end riidesse pani; siis võttis ta lauluraamatu ja läks kirikusse.
Tänavad olid vaiksed ning ta ei näinud hingelistki. Jõudnud kirikusse, istus ta oma tavalisele kohale. Aga kui ta ringi vaatas, tundusid kõik inimesed talle nii kahvatud ja pentsikud, nagu oleksid surnud. Ta ei tundnud kedagi ära, aga paljusid arvas ta kunagi näinud olevat. Kui kirikuõpetaja kantslisse astus, nägi lesk, et see pole ükski selle linna õpetajatest; see oli pikk ja kahvatu mees, ning ka tema näis leskprouale tuttav. Ta jutlustas väga kaunilt ja kirik oli hiirvaikne, polnud kuulda tavapärast kolinat ega köhatamist nagu muidu jõuluhommikusel palvusel. Valitses niisugune vaikus, et oleks võinud kuulda nõela kukkumist, niisugune vaikus, et tal hakkas päris hirm.
- Kirik on ebatavaliselt soe.
- Inimesed on talle võõrad.
- Inimesed on rõõmsameelsed ja sõbralikud.
- Inimesed on kahvatud ja kuidagi kummalised.
- Kirikuõpetaja on tema vana tuttav.
- Ilusa jutluse peab talle võõras kirikuõpetaja.
- Kõik köhatavad ja kolistavad jutluse ajal.
- Kuulajad on ebatavaliselt vaiksed.
Kui jälle laulma hakati, kummardus tema kõrval istuv naine tema poole ja sosistas talle kõrva: „Võta mantel õlgadele ja mine ära; kui viivitad jumalateenistuse lõpuni, teevad nad sulle otsa peale. Need on surnud, kes jumalateenistust peavad.“ Lesknaine ehmus koledasti, sest kui ta häält kuulis ja naist nägi, tundis ta ära oma ammu surnud naabrinaise, ja kui ta nüüd kirikus ringi vaatas, tuli talle meelde, et on varemgi näinud nii kirikuõpetajat kui ka paljusid koguduseliikmeid ja et need peavad juba ammu surnud olema. Hirmust tarretas tal veri soontes. Ta heitis mantli õlgadele, nagu naine oli õpetanud, ja hakkas välja minema, aga talle tundus, et kõik keeravad ennast ringi ja küünitavad üheskoos tema järele, ning ta jalad nõtkusid, nii et ta oleks äärepealt kirikupõrandale varisenud. Kui lesk kirikuesisele trepile jõudis, tundis ta, et ta mantlist kinni haarati. Ta laskis mantlist lahti, jättis selle sinnapaika ja kiirustas koju nii mis jalad kandsid. Kui ta oma koduukseni jõudis, lõi kell üks, ja kui ta tuppa sai, oli ta hirmust poolsurnud.
Hommikul, kui inimesed kirikusse läksid, lebas mantel tuhandeks tükiks rebituna trepiastmetel. Mu ema oli seda mantlit varem palju kordi näinud ja usun, et ta nägi ka selle tükke – see oli lühike helepunane mantel jänesenahast voodri ja kantidega, selline, mida veel minu lapsepõlves kanti. Nüüd pole sääraseid enam näha, ainult mõned vanad naised meie linnast ja Gambley vaestehoolekandest kannavad veel jõulupühadel kirikusse minnes selliseid mantleid.
Norra keelest tõlkinud Sigrid Kangur- Mis tundub loos imepärast, üleloomulikku või ebausutavat? Mis tundub aga usutav, nagu oleks lugu päriselt juhtunudki?
Küsimused ja ülesanded
- Kuidas oleks lugu edasi läinud, kui proua poleks naabrinaise hoiatust kuulda võtnud?
- Kas oled varem taolist muinasjuttu kuulnud? Mille poolest see lugu eriline on?