„Härra Huu“

Hannu Mäkelä

Ühel päeval märkas härra Huu, et puude otsast kostab lakkamatut linnulaulu. Väikesed hallid varblased, kollased tihased ja juuspeente jalgadega kuldnokad vudistasid mustal mullal ja maa auras ja puude otsas hakkas juba igal pool lehti olema. Metsviinapuugi rohetas raasuke ja tuulekoja katuse all oli koguni kaks pesa. Tagahoovist kostis faasani raevukat rääksumist. Kõik lõhnas värskelt ja puhtalt. Härra Huu mõtles natuke ja otsustas ka ise midagi teha. Ta otsis vanaisa sahtlist kotikese seemneid, tõi õuest mulda, pani mulla lillepotti, lillepoti aknalauale, seemned mulda ja kastis neid. Mõne päeva pärast olid esimesed idud väljas, varsti kasvasid need võidu ja ronisid mööda aknaraami üles. Härra Huu hoolitses nende eest omaniku uhkusega.

Siis hakkas sadama. Vihm oli hall ja tihe nagu loor ja tegi kõik puhtaks, aga kui vihma aina tuli ja tuli, sai niiskust liiga palju, puust uksed tursusid ja aknad tõmbusid kõveraks ega läinud enam kinni. Pliit ei tõmmanud korralikult ja laest hakkas vett tilkuma. Härra Huu otsis välja redeli, naela, tüki tõrvapappi ja haamri ja ronis asja parandama. Ta tagus naela, mis jaksas. Tuba mööda veeres metsik valukarjatus, ja siis kostis koledat vandumist. Oli juhtunud midagi hirmsat, sest tegelikult ei vannu härra Huu kunagi. Välja arvatud siis, kui ta haamriga pöidla pihta lööb, ähkis õnnetu härra Huu ja sidus pöidlale paksu sideme ümber. Töötegemisest polnud enam juttugi, sest vähemagi liigutuse puhul tegi pöial valu, nagu oleks seda tulega põletatud. Härra Huu lohistas pesukausi tilkuva koha alla ja kuulas, kuidas vesi üksluiselt ja tuimalt kaussi tilkus.

See on ju parem kui parim kell, mõtles härra Huu. Muudkui loe, ja teadki, kui palju aega on läinud. Ja härra Huu hakkas lugema.

Jõudnud 1238-ni, läks härra Huu lootusetult sassi. Ta ei teadnud ka, kui palju aega on läinud, ta teadis vaid, et oli jõudnud 1238-ni. Härra Huu vaatas välja ja väljas oli juba hämar. Aga kevadel hämardus aina hiljem. Igal juhul ei ole öö, otsustas härra Huu. Sellest teadmisest mulle piisab. Ja ta keeras külge ja haigutas häälekalt.

Aga miski häiris teda. Härra Huu jäi mõtlema, mida ta äsja oli näinud. Tegelikult ei olnud ta näinud tavalist akent. Ta oli näinud akent, mis oli läbinisti roheline. Härra Huu pööras ettevaatlikult pead. See oli tõsi. Akent ja poolt seina kattis roheline taim, mis algas lillepotist. Ja taime otsas rippusid pisikesed punased mügarad, mis olid üsna väikeste käte moodi. Ja need käed ei seisnud sugugi jõude, vaid nad pühkisid ja puhastasid kogu aeg taime kuivanud lehtedest ja kobestasid mulda. Ja üks käsi vilksatas kähku nagu mõte ja haaras kärbse ja pistis selle siis kuhugi suurde ja punasesse, mis avanes nagu suu. Jah, suu see oli. Härra Huu hõõrus silmi. Aga taim ei kadunud. Samuti mitte tema käed. Ja kõige vähem tema pea. Vastupidi. Pea noogutas, kui märkas, et härra Huu teda vaatab.

Härra Huu istus paigal nagu porgand ega liigatanudki. Ta lihtsalt ei suutnud. Kust kohast küll oli ilmunud see kole taim just tema aknalauale? Aknalaudu ja lillepotte oli ju ometi kõikjal. Aga siin see taim oli ja ei kadunud kuhugi. Ta noogutas jälle, avas siis suu ja ütles väga kileda ja nõrga häälega:

„Mul on kõht tühi.“

Härra Huu põrnitses taime kohkunult.

„Mul on kõht tühi,“ ütles taim ja hõljutas kärsitult käsi kokku. „Siin ei ole küllalt kärbseid. Ja sina kastad mind kuidas juhtub. See mulle ei meeldi. Mul on janu.“

Tummalt ulatas härra Huu taimele kopsikutäie vett. See haaras kopsiku kätte, kallas vee suhu ja ägises. Siis noolis ta huuli ja vaatas härra Huud üha nõudlikumalt.

„Mul on kõht tühi. Otsi mulle kohe midagi süüa.“

„Mida sa sööd?“ küsis härra Huu kartlikult.

„Mida sa sööd... liha muidugi, aga ainult head liha, vilets mulle ei kõlba. Kõige parem oleks peaaegu toores härjaliha. Aga viinerid käivad ka. Kartulipudrust pole lugu, kuid ketšupit ja sinepit peab palju olema.“

Härra Huu läks masinlikult nagu elektrirong kapi juurde ja tõi sealt purgi konservviinereid. Taim kahmas purgi, otsis osavalt sahtlist konserviavaja, avas purgi ja pistis viinerid silmapilk kinni. Härra Huule ei jäänud ühtegi. Mis sellest, härra Huul polnud praegu toiduga asja. Ta mõtles ja mõtles palavikuliselt.

Lõpuks võttis ta julguse kokku ja küsis:

„Kust sa siia oled saanud?“

Taim vaatas härra Huud hämmastunult.

„Sa ise ju külvasid mind ja hoolitsesid mu eest hästi. Nojah, alguses. Nüüd sa oled palju laisem olnud! Aga kuna sa olid nii kena, kui ma väike olin, luban ma, et ma ei pane sind nahka, kui sa magad,“ ütles taim ja katsus sõbralikku nägu teha. „Ma luban seda. Ei, ka siis mitte, kui mul on kõht hirmus tühi ja kui ma tunnen suurt kiusatust.“

Härra Huu oleks võinud tuletikuga pikali lükata, nii vapustatud oli ta.

Jälle vanaisa. Ma ei puutu enam eluilmaski ühtegi vanaisa asja, vandus härra Huu. Pigem õpin või ujuma. Aga kuidas ma nüüd temast lahti saan? Ta kasvab ja kasvab ja vajab aina rohkem toitu. Varsti on teda kogu maja täis. Kuhu mina siis lähen? Ja kui ta äkki ühel ööl nii näljaseks muutub, et mu pikema jututa nahka pistab. Siis ma küll ei tea, mis minust saab. Head sellest ei tule.

„Mul on janu,“ ütles taim.

Härra Huu ulatas talle ämbri. Taim larpis selle lärmakalt tühjaks. Siis ta ütles:

„Ma tahan midagi süüa. Mul on kõht hirmus tühi.“

Taim sirutas käsi ja paisus lausa silma all. Tema käed ulatusid juba mööda lage kaugele ja hargnesid igale poole. Piisab paarist päevast, ja ta täidab terve toa. Siis levib ta aeda ja sööb kõigepealt ära linnupojad tuulekojas. Ja siis ka teised linnud. Pikapeale, mõtles härra Huu hirmuga, pole ümbruskonnas enam ühtegi elavat olendit. Ja mida rohkem taim sööb, seda suuremaks ta kasvab ja seda hirmsamaks tema nälg läheb. Ta hiilib linna ja sööb inimesi, ta pistab käe avatud akendest sisse, nii et inimesed teda tähelegi ei pane, ja tirib nad välja. Ma pean seda takistama, mõtles härra Huu ja tormas ust enda järel kinni lüües toast välja. Taim jäi midagi karjuma, aga härra Huu ei tahtnud kuulda, mis tal asja oli.

Kuuris otsis härra Huu välja kirve ja tangid ja võttis kaasa ka haamreid ja naelu. Pöial valutas veel, aga härra Huu ei teinud sellest välja. Kõigepealt tuli taimest lahti saada, alles siis võis oma valudele mõelda.

Härra Huu hiilis akna alla ja piilus sisse. Taim sirutas parasjagu käe toidukappi ja võttis sealt konservipurgi. Kui härra Huu sisse tormas, oli taimel süüdlase nägu peas. Ta pani purgi kappi tagasi ja ütles:

„Mul ei jäänud muud üle. Mu kõht on nii tühi.“

Siis haaras taim jälle purgi, avas selle ja ampsas sisu endale suhu. Ta võttis uue purgi, avas selle ja sõi ära. Ja jälle uue. Nüüd teda südametunnistus ei vaevanud, sest härra Huu nägi ju, mida ta teeb. Varsti sööb taim ära kogu toidu, mis kapis on, sai härra Huu aru.

Raevust pime, sööstis härra Huu taime poole, et selle vart kirvega pooleks raiuda. Aga taim tõmbas härra Huul kirve lihtsalt käest ja ütles etteheitvalt:

„Ma arvasin, et sa oled minu sõber. Ära enam niimoodi tee.“

Härra Huu vihastas. See läks juba liiale. Ta viskas taime kõigest jõust tangidega. Aga tangid põrkasid taime varrelt tagasi ja härra Huu oleks äärepealt vastu silmi saanud.

Ta on nagu kummist, mõtles härra Huu täiesti lootusetult. Mina tema vastu ei saa.

Taim naeratas salakavalalt. Siis laskis ta teise käega härra Huu ninale nipsu ja kamandas:

„Toitu. Ja katsu sa veel midagi, või ma...“ ja taime käsi õõtsatas hoiatavalt.

„Ja-ah,“ kogeles härra Huu.

„Ja ei mingit tembutamist! Said aru! Liha siia, ja kohe.“

„Jaa-ah,“ ütles härra Huu ja kui taim härra Huu lahti laskis, tormas härra Huu tulistvalu ukse poole. Taim üritas härra Huud kätte saada, aga sai kinni ainult kuuevarrukast. Ja kuna härra Huu kuub oli vana, tuli varrukas lahti ja jäi taime kätte. Härra Huu pääses välja ja sai ukse enda tagant riivi panna. Ta peatus õues ja lõõtsutas. See oli jubedast jubedam. Ta jääb elu lõpuni taime orjaks.

Ma ei oska midagi välja mõelda, kurtis härra Huu, mõtted karglemas nagu küülikud heinaveokorvis. Ja kes mind aitaks. Kobras on läinud. Lapsed on liiga väikesed. Taim sööb nad ära. Neid ei tohi ma küll appi paluda. Täiskasvanud inimesed ei tule mulle ligigi. Iial ei saa ma enam rahulikult kodus olla ja teed juua, nuttis härra Huu. Suured pisarad voolasid tal mööda põski alla.

„Mis sa nutad?“ küsis Mikko. Ta oli vaikselt õunapuuokste all hiilinud ja oli tahtnud härra Huud ehmatada, aga ei saanud, sest härra Huu oli nii õnnetu näoga. „Saan ma sind kuidagi aidata?“

Härra Huu nuttis ja raputas pead. Siis katsus ta oma väärikust tagasi saada. See laps ei karda ju mind enam kunagi, kui ta mind nutmas näeb, mõtles härra Huu. Ja härra Huu neelatas ja ütles: „Ei, mul pole viga midagi.“

„Keegi ei nuta ilmaasjata,“ ütles Mikko.

„Mina nutan. Ja pealegi ma üldse ei nutnudki. Ma naersin.“

„Ja mina mõtlesin just, et...“ ja Mikko peatus poolelt lauselt, sest ta mõistis, et härra Huule on alandav, kui teda nutmas nähakse.

„Jah, ma mõistan. Seda tuleb ette.“

„Just nii,“ ütles härra Huu rõõmsalt. „Just nii.“

„Aga ega ükski pilv hakka iseenesest tilkuma,“ üritas Mikko.

„Pilved tilguvad, kui lihasööjad taimed neid kiusavad.“

„Lihasööjad taimed?“

„Jah. Seal sees.“ Ja härra Huu osutas maja poole. ,,Ta sööb ära kõik liha, mida näeb, ja kasvab kogu aeg. Ja keegi ei saa tema vastu. Ta on nagu kummist. Ma katsusin. Nüüd ma pean talle veel liha otsima. Muidu ta sööb ka minu ära.“

Mikko kuulas sõnagi lausumata ja mõistis kohe, et asi on tõsine.

„Miks sa mujale ei koli?“ küsis Mikko.

„Mul ei ole kuhugi minna. Ja kui ma lähen, sööb ta kõik linnud ära,“ ütles härra Huu ja neelatas vaevaliselt.

„Äkki hakkab mõni külmrelv talle peale?“ küsis Mikko.

„Ei, ma juba proovisin.“

Mikko mõtles natuke.

„Paneme ta magama,“ pakkus Mikko põlevi silmi.

„Kuidas?“ küsis härra Huu väga lootusetu häälega.

„Oota natuke.“

Mikko läks jooksuga koju. Härra Huu ootas ja ootas. Lõpuks jõudis Mikko hingeldades tagasi. Ühes käes oli tal suur vorst. Ja teises oli purk. Purgi küljel oli lilledega pilt.

„Proovi seda,“ puhkis Mikko.

Härra Huu vahtis purki hämmastunult.

„Mis see on?“

„Deodorant, sihuke higistamisvastane asi,“ ütles Mikko. „Ma mõtlesin, et see ehk aitab. Sa võiksid vähemalt proovida. Midagi muud ma ei tea. Vaata, vajuta siia, ja ta hakkab pritsima.“

Härra Huu kohkus.

„See võib ju ohtlik olla. Pane see kohe ära.“

Mikko rahustas teda.

„Oh ei, ma ei pritsi seda ilmaski, see on mu ema oma. Ja ta keelas ära. Aga sa võiksid ometi proovida. Et see taim kas või ehmataks. Ma luban, et ma ei võta seda enam kunagi.“

Härra Huu võttis deodorandipritsi. Kuna oli ähvardamas tõsine oht, tuli tegutseda nüüd ja mitte kolmeteistkümnendal päeval. Härra Huu peitis pritsi mantli alla, võttis vorsti, vaatas Mikkole nagu abi paludes otsa ja hakkas pikkamisi ukse poole minema. Mikko hiilis talle järele.

Taim oli jälle kasvanud. Ta oli väga vihane ja väga näljane, sest ta oli oma arust liiga kaua pidanud ootama. Taim tonksas härra Huule rusikaga vastu nina ja kiskus sedamaid vorsti härra Huul käest. Ta neelas vorsti nii kähku alla, et see oli lausa uskumatu. Siis vaatas taim härra Huud nõudlikult.

Taime kõht oli nii tühi, et ta oleks söönud kas või väikesi kive, kui neid oleks olnud. Aga siinsamas oli ju härra Huu. Ja taim unustas oma lubaduse ja krabas härra Huul kraest kinni. Härra Huu kahmas purgi ja pritsis, aga asjata, sest toas levis vaid lillelõhna. Taime käed haarasid härra Huud igalt poolt. „Aita, Mikko,“ hüüdis härra Huu viimases hädas, ja silmapilk oli Mikko toas.

Mikkol oli käes teravate servadega kivi ja ta viskas selle kõigest jõust taimele vastu pead. Taim ei jõudnud kivi kinni püüda, sest ta käed hoidsid härra Huud paigal. Taim avas suu ja kivi lipsas sinna sisse niisama kergesti nagu jalgpall Soome väravasse. Taim neelatas korraks ja jäi vait. Ja samas hakkas ka deodorant mõjuma. Taime käed lõtvusid ja vajusid rippu, tema silmad sulgusid pikkamööda. Ja härra Huu pääses lahti.

Härra Huu ajas end värisevi jalu püsti. Aga mis nüüd! Oht polnud ju möödas! Tuli arvestada, et taim ei ole kaua meelemärkuseta. Ja kui ta ärkab... härra Huu ei julgenud mõeldagi, mis siis saab. Taim on kindlasti maruvihane.

Siis talle meenus!

„Ruttu,“ hüüdis härra Huu Mikkole ja jooksis kapi juurde. Ta tõi lagedale sinise klaaspärli, millel oli tibatilluke hõbekork, ja pöördus siis Mikko poole. „Luba, et sa ei räägi kunagi sellest, mis nüüd tuleb.“

Mikko lubas.

Härra Huu jooksis ruttu taime juurde ja võttis klaaspärlil korgi pealt. Ta kallutas pärlit. Väike helekollane tilk kukkus taime varrele. Silmapilk kadus terve taim sõnagi lausumata. Teda lihtsalt ei olnud enam. Temast ei jäänud jälgegi, isegi mitte piima nagu tohutust kassist. Taime ei olnud, ja kõik.

Mikko vahtis nii hämmastunult, nagu inimene üldse olla saab.

„Kuidas sa seda tegid?“ sosistas Mikko. Härra Huu pöördus Mikko poole, ikka veel värisev ja kahvatu nagu kriidipulk:

„Tss, ära räägi sellest enam. See oli vaid halb unenägu. Pea meeles. Sa lubasid.“

Mikko noogutas.

Oli vaikne. Õuepuudelt kostis linnulaulu. Metsas haukus koer ja teine koer lõi kaasa. Kass jooksis nagu vari läbi aia.

Härra Huu istus toolile ja vahtis rampväsinuna enda ette. Mikko müksas teda.

„Kuule, kas ma võin veel mõnikord siia tulla?“

Härra Huu naeratas. Väga pikkamisi sundis ta end ütlema:

„Muidugi. Tule, millal tahad.“

Ja siis härra Huu juba magas. Tuba täitis sügav hingamine.

Härra Huu magas ja magas.

Mikko ootas veel natuke ja hakkas siis minema. Väljas oli soe kevadpäev ja kruusateed hakkasid juba kuivama. Mikko jooksis mööda teed kiiremini kui keegi teine maailmas. Siis läks ta piki kraavipõhja, et kingad märjaks saaksid. Ta mõtles härra Huule. Vanamees on päris fakiir. Peaks teda vahel jälle vaatama minema. Järgmine kord on seal kindlasti viis lõvi ja jaanalinnupere. Peaks kunagi küsima, kuidas ta neid tempe õieti teeb. Äkki õpetab neid mullegi!

Ja Mikko tegi uue kõva spurdi. Kes maailmas saaks tema vastu! Küll ta veel kõigile näitab!

Soome keelest tõlkinud Piret Saluri