„Mitjast ja Mašast, lõbusast korstnapühkijast ning meister Osavkäest“

Veniamin Kaverin

Surematul Kaštšeil suri tütar. Mis seal ikka! Kui suri, siis suri! Ta saatis oma vennad – neid oli tal täpselt tuhat – üle kogu maailma laiali. Nad pidid talle otsima täpipealt samasuguse tüdruku, nagu oli olnud tema tütar. Samasuguse väikese ninanöpsiga, samasuguste pikkade patside ja suurte silmadega.

Ja ennäe, noorim Kaštšei – tema oli kõige kavalam – sõitis Leningradi.

„Leningradis on palju tüdrukuid,“ mõtles ta. „Ehk leiangi sealt samasuguse, nagu oli mu kadunud venna tütar.“

Aga võta näpust! Polnud see leidmine sugugi lihtne. Ühel oli nina veidi suurem, teisel jälle patsid pisut lühemad. Lõpuks leidis ta siiski tüdruku, kes sarnanes Kaštšei tütrega nagu tilk vett teisega.

Tüdruk istus Suveaias ning joonistas. Rohi oli tema pildil sinine, taevas roheline, päike aga punane. Ometi olid need tõeline rohi, tõeline päike ja tõeline taevas.

Äkitselt ütles keegi otse tema kõrva ääres:

„Tere, tütarlaps! Ma tean, kuidas teid hüütakse, mitmendas klassis te käite, kui vana olete, mida armastate ja mida ei armasta.“

See oli nii ootamatu, et tüdruk jahmatusest pintsli suhu pistis. Tema ees seisis paks punapäine siniste prillide ja ruudulise palituga mees. Jalge ees lesis tal suur koer.

„Teid hüütakse Mašaks,“ jätkas paks, „te käite neljandas klassis, olete üheteistkümneaastane, armastate joonistada ja ei armasta suppi.“

Täiesti õige! Tüdrukut hüüti Mašaks, ta oli üheteistkümne­aastane, käis neljandas klassis, armastas joonistada ning ei armastanud suppi. Selle kõik oli punapäine koeraga paksmagu ära arvanud, välja uurinud ja järele kuulanud – selleks ta ju oligi Kaštšei vend, kõige noorem ja kõige kavalam.

„Jah,“ sõnas Maša ning võttis pintsli suust.

„Ma ei armasta suppi. Aga teie?“

„Ei salli silmaotsaski!“ vastas paks. „Ja nagu kiuste kostitatakse mind igal pool, kuhu ma ka ei sõida, kõigepealt supiga. Hiljaaegu sattusin juhuslikult Kollasele maale, ja kujutage ette, kõigepealt anti mulle süüa kollast hernesuppi.“

„Mis see Kollane maa on?“ küsis Maša. Paks istus tema kõrvale pingile.

„Kollane maa on niisugune maa,“ seletas ta, „kus kasvavad päevalilled, võililled ja tulililled. Selle maa elanikud söövad hernesuppi ja põevad kõik viimaseni kollapalavikku. Nüüd öelge mulle, Maša, missugune on teie lemmikvärv?“

„Sinine,“ vastas Maša hetkegi mõtlemata.

„Ega midagi,“ sõnas paks. „Teil tarvitseb vaid tahta, ja ma viin teid Sinisele maale. See on üks maailma paremaid maid. Seal võib jalutada mööda siniseid teid siniste väljade vahel. Päikest seal ei ole, see-eest aga paistab nii ööl kui ka päeval kuu. Seal elab Sinihabe. Ta on mu parim sõber ja ma võin teid temaga tutvustada. Noh, Maša, kuidas siis on, kas sõidame?“

Maša jäi mõttesse.

Ta oli alati viisakas ning usaldav, ja see onu oli ju nii sümpaatne! Siniste prillide ja suure koeraga. Muidugi, kui Maša oleks teadnud, et see on Kaštšei vend, oleks ta lihtsalt miilitsa kutsunud. Kuid ta ei teadnud.

„Olgu,“ ütles ta. „Aga kuidas sinna sõita?“

„Tuleb ette panna sinised prillid,“ vastas paks, „ja istuda selle koera selga.“

Maša vaatas koera. See oli võrdlemisi kohutav koer, pika koonu ja teravate valgete hammastega. Karv oli tal hall nagu hundil.

„Hm,“ tegi Maša. Tal polnud äkki enam põrmugi lusti Sinisele maale sõita.

Kuid paks sai temast vist teisiti aru, sest ühe hetkega pani ta Mašale oma prillid ette ja tõstis tüdruku koera selga.

„Edasi!“ hõikas ta, ja koer tormas minema. Tuul vilistas Mašal kõrvus, ta tahtis maha hüpata... Kus sa enam! Juba oli Suveaed kaugele selja taha jäänud. Neeva jõgi vilksatas korra ja kadus. Alles nüüd tuli Mašale meelde, et enne Sinisele maale teeleasumist oleks pidanud emalt luba küsima.

„Ema-a!“

Kuid ema oli kaugel.

Ja kohutav koer kihutas aina kiiremini.

Vene keelest tõlkinud Linda Targo

Veniamin Kaverin

Mitte ainuski tüdruk ei saa Suveaiast jäljetult kaduda. Maša arusaadavalt samuti mitte. Esiteks, kohale, kus ta istus, jäid tema värvid, pintsel ja joonistus. Teiseks, tal oli väike vend, keda kutsuti Mitjaks. Mitja ei läinudki väga rööpast välja, kui ta teada sai, et õde on kadunud.

Ema oli diivanil kummuli ja nuttis. Isa jooksis mööda linna ja küsis iga miilitsamehe käest:

„Ega te mu tütart pole näinud? Teda hüütakse Mašaks, ta armastab joonistada ja ei armasta suppi.“

Mitja aga samal ajal mõtles ja mõtles.

Ta oli kindlalt nõuks võtnud õde üles otsida. Ent kuidas seda teha? Ja äkki tuli talle meelde, et ta oli tsirkuses näinud klouni, kes kuulu järgi pidi olema Ebatavaliste Lugude Harrastaja.

Kõik aina ohkisid:

„Tüdruk läks päise päeva ajal Suveaiast kaduma! Ennekuulmatu! Ebatavaline lugu!“

Isegi ajalehtedes oli trükitud:

Ebatavaline lugu

Päise päeva ajal kadus Suveaiast tüdruk Maša L.

Ja Mitja otsustas sellest ebatavalisest loost kõnelda klouniga, Ebatavaliste Lugude Harrastajaga.

Mõeldud – tehtud! Ta istus trammi ja sõitis Vassiili saarele. Kloun istus väikese maja ees aiakeses, jalg üle põlve, piip hambus, torumüts peas ja kirju hommikumantel seljas.

„Tere,“ ütles talle Mitja. „Ega te ei tea, kuidas lõppes ebatavaline lugu, mis toimus minu õega?“

„Ma arvan,“ vastas kloun tõsiselt, „et Põhjatuul viis ta minema. Ükskord see juba juhtus minu tuttava tüdrukuga, kes armastas tohutu suuri lehve kanda.“

„No ei,“ vaidles Mitja vastu. „Maša pole niisugune.“

„Siis kuula, mis head nõu ma sulle annan. Su õde kadus Suveaiast. Õige?“

„Õige.“

„Sõida Õpetatud Aedniku juurde,“ ütles kloun. „Tema teab kõik, mis kogu maailma aedades sünnib. Äärmisel juhul võtab ta telefoniühenduse mõne Võõrasemaga.“

Ja Mitja sõitis Õpetatud Aedniku juurde. See oli alles aed! Pihlaka otsas kasvasid siin kirsimarjad, õunapuu otsas pirnid. Kirsid olid ilmatu suured, igaüks nagu tubli õun, pirnid aga sarnanesid melonitega. Aias oli isegi virsikuid – need kasvasid siin üksnes austusest Õpetatud Aedniku vastu. Ja kõik need puud oli ta ise oma kätega istutanud. See oli hämmastav, seda enam et ta osutus sääraseks tudikeseks, et Mitja kohe lihtsalt ei teadnud, kuidas temaga juttu teha.

„Lugu on sedamoodi,“ alustas ta viimaks vanaäti juurde astudes. „Ega te ei tea, kuhu Maša kadus?“

„Hiirekõrv kuulis, kuidas siniste prillidega paks mees teda meelitas Sinisele maale sõitma,“ vastas Õpetatud Aednik. „Pääsusilmad nägid, kuidas ta koletu koera seljas mööda Suveaeda kihutas.“

„Aga kus see Sinine maa asub?“ päris Mitja. „Ja kuidas ma sinna pääseksin?“

„Sõida Väikese Langevarjurineiu poole,“ soovitas Aednik. „Kui tema oma langevarjuga taevast alla laskub, näeb ta kõiki maailma maid. Muuseas, ütle talle edasi, palun, et ma uue tulbi Helesiniseks Langevarjuks nimetasin.“

„Hästi.“

Mitja istus trammi ja sõitiski Väikese Langevarjurineiu poole.

„Tervist, seltsimees vanemleitnant,“ ütles ta Langevarjurineiule, kes oli nüüdsama taevast maa peale hüpanud. „Lubage ette kanda: Õpetatud Aednik nimetas uue tulbi Helesiniseks Langevarjuks. Mis minusse puutub, siis mul läks õde kaduma. Lubage küsida, seltsimees vanemleitnant, kus asub Sinine maa? Ja kuidas ma sinna pääseksin?“

„Jäta, Mitja – su õde pole ju Sinisel maal,“ vastas Väike Langevarjurineiu. „Ma nägin, kuidas ta koera seljas kihutas piki maailma kõige pikemat tara. See tee ei vii Sinisele, vaid Kaštšei maale, seitsme mäe ja seitsme mere taha. Tead, kuidas muinasjuttudes öeldakse: käid sa pikka aega või lühikest, maad mööda või linnutiivul, mine aina edasi, ära vaata tagasi, koputa pulgale, ära jää mõttesse. Lased pulga mööda – vaatad tagasi, vaatad tagasi – astud kõrvale, astud kõrvale – tee pealt eksidki. Head teed sulle, kullake. Aga kas emalt luba küsisid?“

„Just nii, emalt luba küsida!“ vastas Mitja.

Ja ta lõi end sirgu ning andis Väikesele Langevarjurineiule au.

Vene keelest tõlkinud Linda Targo