Liikumise hetkkiiruse ja funktsiooni graafiku puutuja tõusu valemi leidmisel jõudsime selleni, et mõlemal juhul läheneb funktsiooni y = f (x) muudu Δy ja argumendi muudu Δx jagatis teatud avaldisele, kui Δx → 0. Seda avaldist nimetatakse funktsiooni y = f (x) tuletiseks ja tähistatakse sümboliga f '(x) või [f (x)]' või y'. Seega
funktsiooni y = f (x) tuletiseks on suurus f '(x), millele läheneb funktsiooni muudu ja argumendi muudu jagatis , kui Δx → 0, ehk kui Δx → 0, siis
Teisiti öeldes:
funktsiooni y = f (x) tuletiseks nimetatakse funktsiooni muudu ja argumendi muudu suhte piirväärtust, kui argumendi muut läheneb nullile:
Kui funktsioonil y = f (x) on kohal x0 tuletis, siis öeldakse, et see funktsioon on diferentseeruv kohal x0. Tuletis f '(x0) on arv.
Kui funktsioon on diferentseeruv arvtelje mingi piirkonna X igas punktis x (teisiti öeldes on diferentseeruv hulgal X), siis on vaadeldavas piirkonnas (hulgal X) korraldatud vastavus argumendi väärtuste x ja tuletise väärtuste f '(x) vahel. Tähendab, piirkonnas (hulgal) X on defineeritud uus funktsioon, mida nimetatakse antud funktsiooni f (x) tuletisfunktsiooniks ehk lihtsalt tuletiseks f '(x). Nüüd tähendab f '(x) funktsiooni, kusjuures x ∈ X.
Seega on terminil tuletis kaks tähendust – teatud arv f '(x0) ja teatud funktsioon f '(x). Edaspidi vaatleme tuletist peamiselt funktsioonina.
Varemõpitust järeldub:
1) liikumisseaduse s = f (t) korral on hetkkiirus v = s' = f '(t);
2) funktsiooni y = f (x) graafiku puutuja tõus k = f '(x).
Eelmise peatüki näite põhjal võime öelda, et funktsiooni
Funktsiooni tuletise leidmist nimetatakse diferentseerimiseks. Matemaatika haru, mis uurib tuletise ja sellega seotud mõistete omadusi ning rakendusi, nimetatakse diferentsiaalarvutuseks. Diferentsiaalarvutus tekkis 17. sajandi teisel poolel. Selle loojateks olid (teineteisest sõltumatult) saksa matemaatik ja filosoof Gottfried Wilhelm Leibniz (1646–1716) ning inglise füüsik, astronoom ja matemaatik Isaac Newton (1643–1727). Tööstuse ja tehnika arengule oli diferentsiaalarvutuse loomine ja sellele järgnev matemaatika areng olulise tähtsusega.
Osutub, et kehtib omadus:
kui funktsioon y = f (x) on diferentseeruv kohal x, siis on see funktsioon ka pidev kohal x.
Peatüki 4.5 näidetes 3, 4 ja 5 selgus, et suhet
funktsiooni väärtuse muutumise hetkkiirusena kohal x.
Näide.
Leiame funktsiooni y = 2x2 + 3x – 4 muutumise hetkkiiruse kohal x = 0 ja kohal x = 2,2.
Selleks on tarvis leida antud funktsiooni tuletis. Et Δy = 4xΔx + 3Δx + 2(Δx)2 (vt peatükk 4.5, näide 2), siis
Kui nüüd Δx → 0, siis
Sümboli lim abil kirjutades
Funktsiooni y = 2x2 + 3x – 4 muutumise hetkkiirus kohal 0 on f '(0) = 4 ⋅ 0 + 3 = 3, kohal 2,2 aga f '(2,2) = 4 ⋅ 2,2 + 3 = 11,8.
Kui funktsioon y = f (x) kirjeldab mingit protsessi, määravad suurused
Ülesanded B
Ülesanne 831. Funktsiooni tuletis
y' =
y' =
y' =
Ülesanne 832. Funktsiooni tuletis
Leidke