VANA-KREEKA

Egiptuse tsivilisatsiooni lähedale, Vahemere põhjakaldale tekkis ka teine kõrgkultuur, mida kutsutakse Vana-Kreeka tsivilisatsiooniks. Kuna Kreekat ümbritseb meri, milles on palju saari, olid sealsed inimesed juba sel ajal tublid meresõitjad ja kaubavahetajad ning nii tekkiski võimalus uue kõrgkultuuri tekkeks. Vana-Kreeka ei olnud aga üks suur riik, vaid seal oli palju väikeseid linnriike, nagu näiteks Ateena, Sparta ja Korintos. Mõnikord saadi omavahel hästi läbi, aga teinekord sõditi.

Kreeklased olid esimesed, kes püüdsid maailmas toimuvat korrapäraselt lahti mõtestada. Vana-Kreeka filosoofid [mõiste: Filosoof – inimene, kes armastab mõelda ja oskab maailma mõtestada.]ehk tarkuse armastajad mõtlesid, arutlesid ja vaidlesid nii omavahel kui teistega, et arutelude käigus välja selgitada tõde. Näiteks juureldi selle üle, mis on hea elu, millest maailm koosneb või kuidas peaks elu riigis korraldatud olema.

Kreekat peetakse demokraatia[mõiste: Demokraatia – riigivalitsemise viis, kus rahva arvamus loeb.] ehk rahva võimu sünnimaaks. Paljude tähtsate asjade üle said linnriikide kodanikud[mõiste: Kodanik – inimene, kel on õigus riigi poliitikas osaleda.] ise hääletada, selle asemel et otsuse langetab väike seltskond võimukaid inimesi või valitseja üksi. Oluline on aga teada, et see meilegi eeskujuks olnud varajane demokraatia polnud päris samasugune nagu tänapäeval. Hääletada said küll kõik kodanikud, aga kodanikeks peeti vaid täiskasvanud mehi, kelle mõlemad vanemad olid sellest samast linnriigist pärit. Valdav enamus elanikest seega siiski hääletada ei saanud.

Vana-Kreeka aegadest on teada palju põnevaid müüte[mõiste: Müüt – vana põnev lugu, kus võib sündida ka muinasjutulisi asju.] ja pärimusi[mõiste: Pärimus – põlvest põlve edasi antud lood], kus seiklevad loomad, inimesed ning jumalad. Just nagu egiptlased, uskusid ka kreeklased, et on olemas palju erinevaid jumalaid, kes vastutavad erinevate eluvaldkondade eest. Kreeklastele tundus, et jumalatega saab vajadusel ka läbi­rääkimisi pidada, mõnikord kedagi neist ehk isegi üle kavaldada.

Neid seiklusi meeldis kreeklastele vaadata ka teatrilaval, sest vanad kreeklased olid väga suured teatrisõbrad. Nad ehitasid hiiglaslikke amfiteatreid[mõiste: Amfiteater – vabas õhus asuv teater, mille istmed on paigutatud kaarekujuliselt ning iga rida asub eesolevast reast pisut kõrgemal.], kus lava oli all ja iga järgmine pingirida eelmisest kõrgemal, nii et kõigil oleks hea etendust vaadata. Näitlejad kandsid suuri maske ja kõrgeid platvormkingi ning etendasid lõbusaid näidendeid ehk komöödiaid[mõiste: Komöödia – rõõmsa lõpuga naljakas näidend] ja kurbi näidendeid ehk tragöödiaid[mõiste: Tragöödia – kannatusi kujutav õnnetu lõpuga näidend].

Kreeklased leidsid ka, et on olemas mitu erinevat aega: Chronos ja Kairos.

Chronos oli inimeste igapäevane aeg, mida sai mõõta ja numbritega väljendada. Sellest tuleb ka sõna kronoloogia[mõiste: Kronoloogia – loetelu, kus sündmused on ära toodud nende toimumise järjekorras.], mis tähendab järjestikuste sündmuste rida ehk sulle juba tuttavat ajajoont. Kairos oli aga jumalik aeg, mida ei saanud täpselt numbri­tega väljendada, sest see tähistas õiget või sobivat momenti millegi tegemiseks. Seda sai ainult tunnetada.

Ka tänapäeval on erinevates riikides ja kultuurides aja­­käsitlus erinev – mõnes kohas eelistatakse seda, mida vanad kreeklased kutsusid Chronoseks, mõnes kohas aga seda, mida kutsuti Kairoseks. Hea näide on ühistransport. Šveitsis on väga täpne rongiliiklus – reeglina saabuvad rongid täpselt sel minutil, mis graafikus kirjas. Isegi kui on palju tühje kohti või kui osa inimesi hilineb ja maha jääb, stardib rong täpselt graafikus ette nähtud ajal. See on näide Chronosest.

Mõnes teises riigis on aga vastupidi – buss ei stardi enne, kui kõik istekohad on täis. See võib küll tähendada, et ametlikust graafikust ollakse mitu tundi maas, aga see ei loe, sest õige hetk reisi alustamiseks on ikkagi siis, kui kõik reisida tahtvad inimesed on kohale jõudnud. See on näide Kairosest.

Just Vana-Kreeka kultuurist pärineb ka inimene, keda peetakse esimeseks ajaloolaseks. Tema nimi oli Herodotos ja ta elas 2500 aastat tagasi. Herodotos kirjutas kreeklaste ja pärslaste vahel peetud sõdadest ja püüdis temani jõudnud info koondada ühtseks looks.

Vanasti tuntigi rohkem huvi sõdade ja valitsejate vastu, tänapäeval on aga palju põnevaid ajaloolisi uurimusi tehtud tavaliste inimeste ja nende argipäeva kohta. Õigupoolest on mõistetud, et kõik inimesed on mingis mõttes erilised ja väärivad oma kohta ajaloos. Moodne ajalooteadus[mõiste: Ajalooteadus – teadus, mis mõtestab inimkonna arengut.] uuribki kõike seda, mis inimestel üle kogu maailma on aja jooksul juhtunud. Teemasid ja küsimusi on lõputult, sest ajaloolisi uurimusi võib teha kõikide nähtuste kohta.

Näiteks võib uurida, kuidas mõeldi välja arvutimängud, missuguseid koeratõugusid võib vanadel maalidel näha, kuidas õnnestus eestlastel 1869. aastal oma esimene laulupidu korraldada või kui palju kulda ja kalliskive piraadid kokku varastasid. Ehkki ajalugu on juba palju uuritud, saab iga uurija leida ka seni veel kasutamata allikaid, mis võivad kogu loo pea peale pöörata. Seetõttu võib kõiki teemasid lõputult uurida ka juhul, kui keegi teine on need juba justkui läbi uurinud. Alati saab avastada midagi uut!

Hea näide on mitu tuhat aastat tagasi Vana-Kreekas tehtud skulptuurid. Pikalt arvati, et need olid ühtlaselt valged, nagu me oleme harjunud neid nägema. Hiljuti avastati, et tege­likult on need kujud kaetud tillukeste värviosakestega, mõnikord ka kullatükikestega. See tähendab, et tuhandeid aastaid tagasi, kui kaunistused polnud veel maha kulunud, võisid need olla vägagi värvikirevad.

Skulptuurid on väga head ajalooallikad[mõiste: Ajalooallikas – minevikust pärinev ese, dokument, mälestus vms, mille abil ajalugu uuritakse.], kuna need on suured ja tugevast materjalist ning võivad ajahambale päris hästi vastu pidada. Mõningaid ajaloolasi huvitab, kuidas ja millest neid skulptuure tehti. Teisi ajaloolasi huvitab aga hoopis see, keda skulptuurid kujutavad.

1. Millega tegeleb ajalooteadus? Too näiteid.
2. Kui sina oleksid ajaloolane, siis mis teemat sa uurida tahaksid ja miks?
3. Nimeta loetu põhjal, mida huvitavat sa Vana-Kreeka kohta teada said.
4. Mis sa arvad, kas sinu koolipäev on kujundatud pigem Chronose või Kairose põhimõtete järgi? Aga kuidas on lood su vaba ajaga?
5. Vana-Kreeka oli väga rikkaliku ja huvitava ajalooga tsivilisatsioon ning paljud asjad ja nähtused, mis olid kasutusel siis, on mingil kujul kasutusel ka tänapäeval. Jagage klass rühmadeks. Iga rühm otsib Vana-Kreeka kohta kas internetist või raamatutest vähemalt kolm põnevat fakti ning tutvustab neid teistele rühmadele. Tore, kui näitate ka pilte.