VIIKINGID

Ajalooliselt kujunesid suured linnad sinna, kus erinevad teed kokku said. Eriti sageli kujunesid keskusteks kohad, kus maa ja vesi kohtusid. Sinna ehitati sadamad ja inimesed hakkasid vajalikke asju ühest kohast teise tooma ning ka ostma ja müüma ehk tegelema kaubandusega[mõiste: Kaubandus – asjade vahetamine teiste asjade või raha vastu].

Kui inimesed ja asjad liikusid, siis nendega koos hakkasid liikuma ka ideed, uskumused ja kombed. Niimoodi tekkisid eri­nevate rahvaste vahele põnevad ja viljakad kultuuri­kontaktid[mõiste: Kultuurikontakt – eri paikadest pärit, eri keeli rääkivate ja erinevat usku olevate inimeste kohtumine].

Ligi tuhat aastat tagasi müttasid laevadega mööda meresid ja jõgesid ringi viikingid[mõiste: Viikingid – keskajal Põhja-Euroopast pärit meresõitjad, kes kauba saamiseks kas sõdisid või kauplesid.]. Nende retked algasid Skandinaaviast, tänapäeva Norra, Rootsi ja Taani aladelt. Samuti rajasid nad oma asundusi Briti saartele, Islandile ja Gröönimaale ning jõudsid välja koguni Ameerika mandrile.

Viikingitele meeldis käia asju ajamas ka Baltikumis ning Vene aladel. Mõnikord tegid nad rüüsteretki, et röövida ja varastada kõike, mis vähegi võimalik. Teinekord olid retked aga rahumeelsemad ja seotud pigem just kaubavahetusega. Need andekad meresõitjad ja kanged võitlejad mõjutasid paljude riikide ja rahvaste saatust. Viikingite jälgi on võimalik maastikel näha ja keeltes kuulda tänaseni.

Algselt jutustasid viikingid oma seiklusi edasi põlvest põlve. Kui neid lugusid hakati üles tähendama, siis pandi kirja nii see, mida keegi ütles ja milliseid riideid kandis, kui ka näiteks see, mis­sugused taimed kuskil kasvasid või millise paadiga keegi sõitis. Sageli lisati siia-sinna ka kauneid luuleridasid. Tänu mitme­külgsusele on need vanad tekstid ehk saagad[mõiste: Saagad – viikingite seiklustest pajatavad lood] endiselt väga huvitav lugemine.

Palju tähelepanu on pööratud ka saagade peategelaste põlvnemisele ning üles on tähendatud isegi nende sugupuid. Näiteks nii: „Thórdr oli Ragnarr Karuspüksi poja Björn Raudkülje poja Áslákri poja Hróaldr Hädalise poja Björn Kirnuvõi poeg. Neil oli poeg Snorri; tema naine oli Thórdr Huilgaja tütar Thórhildr Rabakana. Neil oli poeg Thórdr Hobusepea. Thórdr Hobusepea poja nimi oli Thorfinnr Mehemoodi.”[joonealune: Viikingid Vinlandis: Eirikr Punase saaga ja gröönlaste saaga. ] Mitmes saagas on mainitud ka Eesti alasid ja siinseid inimesi.

Viikingid uskusid, et on palju erinevaid jumalaid, kel oma roll täita. Just nende jumalate järgi on nädalapäevad oma nimetused saanud. Üks viikingite tähtsamatest jumalatest oli suure haamriga Thor, kes oli seotud näiteks äikese ja tormide, aga ka pühade looduslike paikade ehk hiite ning seal kasvanud puudega. Päev, mida meie neljapäevaks kutsume, ongi mitmes keeles just talle pühendatud ja tähendab tõlkes Thori päeva. Näiteks rootsi, norra ja taani keeles on see torsdag. Sellega on suguluses aga ka inglisekeelne nimetus Thursday või Madalmaades kasutatav donderdag.

Kui viikingid kuskil rüüstamas käisid, siis otsustasid nad mõnikord endast ka märke maha jätta ja paiga justkui ära täägida ehk tegid sinna oma nii-öelda grafiti. Näiteks graveerisid nad seintele oma nimed. Mõnikord kirjutasid nad ka lühidalt lahti, mis asju nad seal õigupoolest ajamas käisid. Teinekord ka uhkustasid sellega, millist varandust neil õnnestus riisuda. Säilinud on ka üsna roppe kirjutisi.

Nende tähestiku esimesed tähed olid F, U, Th, A, R ja K ning kui need kokku lugeda, siis saabki sõna, millega seda tähestikku tuntakse: Futhark. Viikingid kasutasid kirjutamiseks ruunikirja[mõiste: Ruunikiri – vanaaegne kiri, mida teiste seas kasutasid ka viikingid.]. Meie silmale võib see harjumatu näida, kuna ruunikiri on väga järskude joonte ja teravate nurkadega. Miks see nii nurgeliseks kujunes? Nagu juba juttu oli, kippusid viikingid oma lühikesi ja löövaid sõnumeid jätma kivi või luu või puidu peale. Pliiatseid ega markereid toona veel olemas ei olnud, mistõttu pruugiti nende asemel hoopis terariistu. Kui aga pind on kõva ja kirjapulk terav, siis ongi kõige lihtsam teha just sirgeid jooni, mitte ümmargusi mulle või muid looklevaid kujundeid.

Pikalt on viikingite ajastu alguseks peetud aastat 793. Sellest aastast on teada, et viikingid ründasid Inglismaa ranniku lähedal asunud Lindisfarne’i kloostrit. Hiljuti leidsid Eesti arheoloogid aga Saaremaalt Salme külast kaks suurt viikingilaeva koos mitmekümne lahingus hukkunud viikingiga. Lisaks oli seal veel mõõku, kamme ja mängunuppe. Kui teadlased asusid leide dateerima[mõiste: Dateerimine – esemete vanuse väljaselgitamine] ehk nende vanust välja selgitama, said nad suure üllatuse osaliseks. Mitme leiu ja luustiku dateering viitab aastale 750, mis on palju varasem, kui siiani viikingite ajastu alguseks peetud aasta 793. Selle uudise peale pööras kogu maailm silmad Saaremaa poole ja Salme laevad said peaaegu üleöö väga kuulsaks.

1. Kes olid viikingid ja kust nad pärinesid?
2. Nimeta loetu põhjal, milliseid märke on viikingite rüüsteretkedest erinevatesse kohtadesse maha jäänud.
3. Vaata videoid ning arutle, kas ka eestlased võisid viikingiks käia.
4. Kuidas on viikingid ajalugu nii positiivselt kui negatiivselt mõjutanud? Põhjenda oma seisukohta.
5. Miks lõi uudis Salme küla maapõue mattunud laevadest nii palju laineid?
6. Arvestades, et kaubalinnad kujunevad sageli veeteede lähedusse, siis missugused Eesti linnad võivad olla pika kaubalinna ajalooga?
7. Ka eesti keeles on palju sõnu, mis on üle võetud teistest keeltest. Näiteks rootslastelt on tulnud ’tont’, soomlastelt ’hetk’, lätlastelt ’kanep’, venelastelt ’kapsas’ ja sakslastelt ’sink’. Paku, kuidas need sõnad originaalkeeles kõlavad?