DOKUMENDID KUI AJALOOALLIKAD

Arheoloogid uurivad minevikku maa seest leitud asjade kaudu. Ajaloolaste jaoks on aga hästi olulised ka kirjalikud allikad. Eriti meeldivad ajaloolastele igasugused dokumendid[mõiste: Dokument – olulise info kandja, mis kujutab endast näiteks lepingut, tunnistust, luba vmt.], kuna neis on kirjas, kuidas inimesed asju planeerisid või kuidas mingid sündmused päriselt juhtusid.

Ka sinu elu kohta on olemas palju kirjalikke allikaid. Näiteks sünnitunnistusel on kirjas, millal ja kus sa sündisid ning kes on su vanemad. Koolitunnistuselt saab näha, millised õppeained sulle istuvad. Veelgi detailsemalt saab sinu koolipäevade kohta lugeda näiteks eKoolist.

Tänapäeval võivadki kirjalikud allikad olla nii paberil kui ka virtuaalsed. Vanasti, kui ekraane veel ei tuntud, kanti kõik olulised asjad paberile. Enne seda kasutati pärgamenti[mõiste: Pärgament – õhukeseks ja heledaks töödeldud loomanahk, millele vanasti kirjutati.], mida valmistati loomade nahast.

Vanad egiptlased kirjutasid nii kiviseintele kui ka papüürusele[mõiste: Papüürus – Niiluse jõe ääres kasvanud taimedest kokku pressitud materjal, millele vanad egiptlased kirjutasid.]. Seda pressiti kokku papüürusetaimedest, mis kasvasid Niiluse jõe kallastel. Juba enne egiptlasi oli kirjakultuur olemas Mesopotaamias. Seal elanud sumerid pressisid kiilkirjas[mõiste: Kiilkiri – iidse Mesopotaa­mia kiri] tekste savitahvlitele[mõiste: Savitahvel – savist plaat, millele vajutati kirjamärgid, kui see oli veel pehme. Kui savi tahenes, siis kiri kivistus.]. Kui tekst valmis sai, siis jäeti tahvel päikese kätte või pandi lausa ahju, et savi kivistuks. Muidu oleks olnud oht, et tahvel läheb lömmi ja tekst muutub loetamatuks.

Suurem osa vanu tekste on kahjuks aja jooksul hävinud, aga üksjagu on neid veel alles. Mida vanem dokument, seda pikemat aega on ta olnud ka erinevate loodusjõudude vallas. Mõni vana ürik on ehk vihmaga märjaks saanud või on keegi talle kogemata vett peale valanud. Mõni teine on aga võibolla napilt tulekahjust päästetud ja seetõttu tahmane või põlenud servadega. Isegi tavaline päikesevalgus võib dokumendi loetavust oluliselt vähendada.

Tihtipeale võib koduses raamaturiiulis märgata, et raamatute köitekohad ehk raamatuseljad on natuke heledamad kui kaaned. See on nii, kuna kaaned on tihedalt teineteise vastu surutud ja sinna valgus ei pääse. Seljad on aga valguse käes ning neil pole pleegitava päikese eest pääsu. Seetõttu püütaksegi vanu dokumente võima­likult ettevaatlikult hoida. Nii saab nende lagunemist aeglustada. Sageli on tähtsad kirjalikud allikad asetatud muuseumides spetsiaalse klaasi alla, mis hoiavad osa paberit lagundavat valgust kinni ja toimivad justkui päikese­prillidena.

Paljusid vanu dokumente hoitakse aga hoopis arhiivides[mõiste: Arhiiv – asutus, kus hoitakse olulisi dokumente.], kus nad on lausa karpide sisse peidetud ja karbid omakorda hämarasse jahedasse ruumi paigutatud. Dokumente, mis on jõudnud arhiivi kogudesse, nimetatakse arhivaalideks[mõiste: Arhivaal – dokument, mida hoitakse arhiivis.]. Inimesed, kelle töö eesmärk on tagada dokumentidele võimalikult head säilimistingimused ja kirjutada nende sisu nii lahti, et ka teised teaksid, mida põnevat arhiivis leidub, nimetatakse aga arhivaarideks[mõiste: Arhivaar – inimene, kes töötab arhiivis.].

Arhivaalid näevadki valgust ainult siis, kui mõni ajaloolane tahab neid lugeda. Tänapäeval on suur osa vanu dokumente juba digiteeritud ehk neist on tehtud digitaalsed kujutised, mis on internetti riputatud. Seega saab isegi kõige haruldasemate kirjalike allikatega tutvuda igaüks, kel internetile ligipääs. Dokumendid ise võivad aga rahulikult arhiivis karbi sees end tulevastele põlvedele säilitada, ilma et neid keegi tülitaks.

Lisaks arhiivindusele on ajalool veel palju abiteadusi, mis tegelevad süvitsi mõne kitsa valdkonnaga. Näiteks käsitsi kirjutatud dokumentide uurijate jaoks on väga oluline selline ala nagu paleograafia[mõiste: Paleograafia – teadus, mis uurib vanu käsikirju ja seda, kuidas ning millele kirjutati.]. See uurib kirjutamise protsessi ennast ehk kuidas kirjutati. Paleograafid suudavad ka kõige hirmsama käekirjaga kirjutatud tekstidest aru saada. Nende ülesanne on ka vanu käsikirju dateerida ehk välja selgitada, mis ajal need on kirjutatud.

1. Kindlasti oled ise või su pereliige mõne paberi, postkaardi või kirja spetsiaalselt alles hoidnud. Miks?
2. Miks on vanade dokumentide säilitamine oluline?
3. Mõelge ja nimetage koos klassiga kolm dokumenti, mis on Eesti ajaloo jaoks olulised kirjalikud ajalooallikad.
4. Kus hoitakse rahva ja kultuuri jaoks olulisi dokumente?
5. Mis vahe on arhivaaril ja arhivaalil?