KESKAEG, UUSAEG, LÄHIAEG

Nagu oli õpiku alguses juttu, saab mineviku jaotada eelaja­looliseks ja ajalooliseks ajaks. Ajaloolise aja saab omakorda jaotada vanaajaks, keskajaks, uusajaks ja lähiajaks.

Kui Vana-Rooma impeerium 5. sajandil lagunes ja vanaaeg nii-öelda otsa sai, hakati sellele järgnenud aega keskajaks kutsuma. Sellel ajal elanud inimesed muidugi ei teadnud, et nad elavad keskajal. Vastupidi – nad olid veendunud, et nad on tõe­näoliselt viimased inimesed maamunal. Siis usuti, et kohe-kohe tuleb maailmalõpp ja inimsool on ots peal. Kui seda maa­ilmalõppu ei tulnud ega tulnud, tärkas huvi mineviku vastu. Euroopa õpetlased hakkasid uurima kadunud Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kultuure, sest neist oli maha jäänud varemeid, skulptuure ja isegi tekste. Neid uurides avastati, et Vana-Kreeka ja Vana-Rooma olid olnud arenenud ühiskonnad. Selle avastuse järel tekkis soov nende sarnaseks saada. Just seetõttu ei peetud aega, mis Vana-Rooma langusele järgnes, kuigi oluliseks ega põnevaks. Pigem lihtsalt mingiks vahe­­etapiks – keskmiseks ajaks. Usuti, et sellele keskmisele ja mitte kõige olulisemale etapile järgneb uus aeg. Nii hakatigi eristama vanaaega, keskaega ja uusaega.

Uusaja inimestel oli väga suur huvi antiikmaailma vastu. Uuriti kõike, mis vanaajast veel säilinud ja millest saaks eeskuju võtta. Ehituses läksid moodi Vana-Kreeka ja Vana-Rooma sambad. Kunstis püüti olla võimalikult elutruud ja loeti innukalt filo­soofide tekste. Leiti, et neis on palju huvitavaid mõtteid. Inimesed hakkasid julgemalt sõna võtma. Kui keskajal olid usuelus olnud ranged reeglid, jumalateenistusi peeti vaid ladina keeles ja kirik allus kõige kõrgemale kirikupeale ehk paavstile[mõiste: Paavst – katoliku kiriku kõrgeim pea], siis uusajal hakkasid kuningad ja kuningannad ise kiriku üle valitsema. Samuti peeti jumala­teenistusi nüüd lisaks ladina keelele teisteski keeltes, ka eesti keeles. Sellest saad täpsemalt lugeda edaspidi.

Keskajalt uusajale ülemineku määratlesid uusaegsed inimesed tagantjärele. Ajast, mil nad seda tegid, on aga taaskord pool aastatuhandet ehk viissada aastat mööda läinud. Tänapäeva elu on toonasest väga erinev, mistõttu tänased inimesed ei pea end uusaegsete inimeste sarnaseks. Seepärast on kasutusele võetud veel üks termin, mis just 20. ja 21. sajandit kirjeldab. See on uusim aeg või ka lähiaeg. See termin on meie jaoks küll praktiline ja tihti kasutusel, aga see ei jäta tulevastele põlvedele kuigipalju ruumi järgmist loogilist ajastut välja kuulutada. Mõtle ise, mis siia loetellu võiks sobida: vanaaeg, keskaeg, uusaeg, uusim aeg… kõige uuem aeg… eriti uus aeg…? Võib arvata, et just nagu keskaegsed inimesed ei osanud uneski näha, et nende ainukordne elusaatus rullub lahti justnimelt keskajal, ei oska ka meie tänapäeval ette kujutada, kuidas meie ajastut kunagi tulevikus nimetama hakatakse. Seda teavad vaid need ajaloolased, kes pole veel sündinud.

1. Meenuta, millisteks ajastuteks on maailma ajalugu jaotatud.
2. Räägi, mida said keskajal elanud inimeste kohta teada.
3. Võrdle keskaega ja uusaega. Mille poolest need ajastud erinesid?
4. Pakkuge koos klassiga variante, kuidas võiks tulevased ajaloolased praegust ajajärku nimetada. Põhjendage.